NAISREPORTERI MÕRU UNELM: Teletorni trepijooks! Pole võimalik, ongi läbi? (5)

Et kõik ausalt ära rääkida, siis alustan sellest, kuidas kolleeg Viljar mullu trepijooksu läbis. Lugesin ja mõtlesin, et tahaks kunagi ka ise proovida. Kui eelmisel nädalal laekus postkasti teade, et ajakirjanikke oodatakse 4. aprillil, Teletorni avamise esimesel sünnipäeval trepijooksu tegema, siis ma isegi ei kõhelnud. Muidugi jooksen!

Seda mõttes hõigates ma muidugi ei mõelnud selle peale, et talvel olin tõeline laiskloom, kes trennilaadse tegevusega tegeles harva. Ega kevadki ole parem olnud: mu viimane trenn oli eelmisel nädalal, kui tassisin spordikoti toimetusse ja tassisin selle õhtul sama targalt koju tagasi. Ärge võtke eeskuju, tõsiselt!

Polegi "väike" korrusmaja

Kuna aga otsus oli kindel, läksingi täna rõõmsalt trepijooksule. Mis need 23 korrust ja 1050 trepiastet ikka, vägagi tehtav katsumus. Kui Teletorn taksoaknast paistma hakkas, läks nägu juba mõrumaks. Tean ju isegi, et see pole "väike" Lasnamäe korrusmaja, kus sa ka viimasele korrusele uljal sammul tõttad. Nägu läks veelgi mornimaks, kui nägin, et ajakirjanikele mõeldud jooksule ei tulnud kohale minusugused laisad kontorirotid, vaid inimesed, kelle puhul juba välisvaatlusel oli selgelt näha, et sport on nende ülihea sõber.

"Mis kõige aeglasem aeg on olnud," uurisin vahetult enne starti. Vastuseks naerdi ja öeldi, et kiirem aeg on olnud alla kuue minuti. Muigasin mõrult vastu.

Esimest korda taolist trepijooksu proovides panin muidugi uljalt minema. Üritasin end küll manitseda, aga tunne oli hea: jalad lausa kannavad üles. Olin kolleegilt laenanud ka tugevaid kindaid, mille abil oli käsipuu haaramine naljaasi.

Loomulikult jätkus taolist elamust napiks kolmeks-neljaks minutiks. Tundsin, kuidas jalad ei tahtnud enam kiiresti minna - kuidas seda nimetatigi, piimhape? 13. korrus käes. Kokku ootas 21. korrust, mis see siis ära pole. Aga kuraditosin tähistas ühtlasi seda, et "korruse mõiste" muutus hulka pikemaks. Pole ju tegu tüüpilise hoonega, kus iga korrus on täpselt ühepikkune.

Ja saabus ka pimedus. Tükk aega ei olnud muud näha, kui valgust pisikestest akendest ja silme all laiutavat treppi. Mõtlesin hirmuga, et kui üritaks haarata mitu astet korraga, siis varsti kukuksin. Õnneks õnnestus kinni püüda enda ees startinud naine. Kurtsime võidu, et võiks juba lõpp paista. Samas, selle varjus innustasime teineteist: oleks ju päris piinlik ka seisma jääda.

Minu aeg oli 10.58. Kõige hullem polegi, aga kindlasti on ka arenguruumi. Kolleeg Viljari eelmise aasta aja ületasin (11.49), aga seda ei saa arvestada: toona ta ka ühtlasi filmis trepijooksu jooksu pealt. Jooksis ta ka tänavu, aga oli minust parem.

Parem ongi, lisab motivatsiooni aasta pärast jälle proovida. Ja vähemasti andis kogu see elamus innustust, et järgmisel korral spordikotti tööle kaasa tassides tassin selle tööpäeva lõppedes ka spordiklubisse. Miks mitte kevade edenedes aga juba jooksma või rulluisutama minna. Ei taha ju presidendiprouale ja teistele sportlikele kaasmaalastele alla jääda.