Janika Sillamaa esinemisest Eurovisionil 20 aastat hiljem: "Ma ei kuulnud ei omaenda laulmist ega orkestrisaadet!" (43)

"Proovideks oli ette nähtud ainult üks päev. Kuna postsotsialistlike riikide organisatsioonilise hea tava järgi graafikust kinni ei peetud ja orkester läks puhkusele, sest puhkpillimängijad ei saa järjest liiga kaua mängida, siis marssis saal tühjaks täpselt selleks ajaks, kui pidi hakkama minu proov. Tekkis üks suur segadus," jutustab proovipäeval 38kraadise palavikuga maadelnud Janika.

"Ja Eesti oli millegipärast ainuke riik, kes ei saanud kätte teadet, et tegelikult tuleb muusika lindilt ja orkester ainult markeerib: pillimehed mängivad küll kaasa, aga väiksema jõuga. See tekitas seal õudse kaose. Siis tekkis selline briljantkäelik situatsioon: orkester avastas vahetult enne saadet, et peab päriselt mängima. Nad olid tegelikult väga tasemel ja mängisid otse noodist kenasti ära, aga heliinsener katkus siis juukseid," räägib Janika. "Probleem oli selles, et orkester polnud otse-eetri jaoks sobival kujul võimendatud." Et kõik pillirühmad välja kostaks, läheb vaja ohtralt võimendustehnikat.

Televaatajani jõudis laulusaade viimaks kenasti, ent Janika ei kuulnud monitorist midagi – ei iseennast ega orkestrit. Kuigi tollal 17aastane lauljatar oli vastiseseisvunud Ida-Euroopa maade kvalifikatsioonivõistluse favoriit, ei näinud ta lõppvõistluselt väljajäämise taga vandenõud: "Ma tean, et paljud – sealhulgas ka Jaak Joala ja Jüri Makarov – ei usu äparduste juhuslikkusesse. Aga mina arvan, et see oli täiesti tüüpiline musta komöödia stiilis nõukogude järellainetus endises sotsriigis: puudulik kommunikatsioon ja palju ebaratsionaalsest bürokraatiast tingitud jampsi." Suur katsumus oli Janikale olnud ka poolteist kuud varem, 20. veebruaril toimunud konkursil "Eurolaul 1993", kus ta kõik kaheksa võistluslaulu üksi ette kandis.

Sillamaa: ma poleks saanudki ei öelda

Muusikalis "Jesus Christ Super-star" säranud neiu valisid esimeseks eurolaulikuks muusikalavastuse produtsent Jüri Makarov ja Otsa kooli lauluõpetaja Jaak Joala, kes aitasid ETV-l korraldada rahvuslikku eelvooru. "Kandidaate oli neli: Evelin Samuel, Tanja Izotova, Koit Toome ja Janika Sillamaa," loetleb Makarov. Viimase kasuks kõnelenudki nii hiljutine muusikaliosatäitmine kui ka Joala soosing. "Ta oli teistest kandidaatidest selgesti üle häälematerjaliga oma vaid 17 eluaasta kohta," kiidab muusikaärimees.

Janika väitel tema nõusolekut keegi ei küsinudki. "Vanasti ei käinud asjad nii korrektselt ja diplomaatiliselt. Jaak oli minu erialaõpetaja ja teatas, et asjad on nii. See oli nagu mingi kooliprogrammi osa: tuleb esineda ja esindada ja kõik. Mina noore artistina olin rõõmus, et laulda saab," meenutab ta.

"Rahvusvoor toimus inglise malli järgi: Inglismaal oli päris mitmel aastal võistlus, kus heliloojad kirjutasid laule ainult ühele kindlale artistile," seletab Eurovisioni eksperdina tuntud raadiosaatejuht Olavi Pihlamägi, kes kuulus esimesse delegatsiooni telekommentaatorina. Ta möönab, et Janika suhtes oli tugevaid kõhklusi. "Ta oli väga noor, aga tema ülimalt veendunud toetaja oli Jaak Joala, kes ütles, et tüdruk peab hakkama saama ja saab ka. Ja eks Eurovision ole ju ka noorte talentide kasvulava."

Janika mäletab, et kandideerivates lauludes tehti viimaseid muudatusi veel võttepäeva hommikul. Kaamerate taga olid suured kartongid, millel markeritega kirjutatud tekstid. Tänapäevaseid jooksvate laulusõnadega karaokestiilis monitore veel kasutusel polnud, vähemalt meil mitte. Laulud "Muretut meelt ja südametuld", "Lootus" ja "Laulumaa" lugesin otse maha. ""Lootusel" oli vist juba neljas või viies tekst. Ott Arderi esimene variant rääkis kosmoselennust," muheleb lauljanna.

Öösel kõlas tänaval püstolilaske

Erapooletuks ei õnnestunud tal esinedes siiski jääda: "Olin liiga emotsionaalne ja sellepärast võitis vastu produtsentide ootusi "Muretut meelt ja südametuld", kuna minu enda poolehoid kuulus sellele loole. Tegelikult eelistati selgelt "Lootust". Mõlemad olid Andres Valkoneni lood, aga "Muretut meelt" oli palju minulikum."

Märtsi lõpus lendas Sloveeniasse kuuepealine delegatsioon: laulja Janika Sillamaa, dirigent Peeter Lilje, konsultant Jaak Joala, ettevõtmise pearahastaja ja delegatsiooni juht Jüri Makarov, kommentaator Olavi Pihlamägi ja ETV muusikasaadete režissöör Leo Karpin.

Algul registreerus sotsialismileeri riikidele mõeldud eelkonkursile, mille kolm paremat pääsesid mais Iirimaal Millstreetis peetud finaalvõistlusele, 16 riiki. Viimaks jõudsid kohale vaid seitsme maa esindajad. Läti ja Leedu ei osalenud. "Ilmselt oli küsimus nii rahas kui ka ajanappuses," pakub Pihlamägi. Kuulutas Euroopa Ringhäälingute Liit (EBU) ju ürituse välja alles 1992. aasta lõpus.

"See ei olnud eriti suurejooneliselt korraldatud. Samal ajal käis Jugoslaavias ikkagi tugev kodusõda. Bosnia-Hertsegoviina ansambel Fazla pidi laulu lindistamiseks laenama 120 liitrit diislikütust, et saada tööle elektrigeneraator, mis stuudiole voolu andis. Õnneks Sloveeniat sõda väga ei puudutanud, aga öösel hotelliaknast ma ikkagi kuulsin, et kusagil tänavatel kõlavad lasud," pajatab Pihlamägi. "Ärev oli ikka, aga meil olid ju ka Tondil tankid, seega see sõjateema meid eriti ei seganud," lisab Makarov, kes oli Pihlamäe sõnul üldse seltskonna rahulikem lüli.

Raadiohääl Olavi tunnistab, et ta kartis, kas nad kohale jõuavadki: "Kõik toimus nii viimasel hetkel! Kui lõpuks reisipiletid kätte saime, siis selgus, et viisad saame alles piiri peal. Mina olin suur pabistaja, mul oli kogu aeg hirm."

Makarov kostab seepeale: "Projekti ette valmistades olen keevaline, aga üritust läbi viies pole see enam vajalik. Kui te näete karjuvat üritusekorraldajat, siis pole ettevalmistus õnnestunud."

Kontserdisaali asemel tühi telestuudio

Gripilaadse viiruse küüsis vaevelnud Janikast läksid nii sõjamõtted kui ka olmemured mööda. "Ravimite abil sain palaviku võistlemispäevaks alla. Mind hoiti üsna vati sees, ei lastud väga väljas käia. Kõigil oli esimene huvi see, et ma püsti jääks ja laval ära ei minestaks," nendib enamiku aega omaette hoidnud laulja. "Ma olengi natuke eraklik tüüp ja etenduskunstide ükskõik mis vormi juures pean ma kontsentreerumist vajalikuks siiani. Ma võisin ju olla laps, aga andsin endale täielikult aru vastutuse suurusest ja tõsiasjast, et ma esindan oma kodumaad. See oli mulle väga tähtis," kinnitab ta.

Viienda koha toonud etteastega ta rahule ei jäänud: "Olin närvis ja laulsin ebakindlalt. Laul on vokaalselt siiani üks raskemaid mu repertuaaris – liikuva meloodiaga, vahelduva taktimõõduga, mitme kaldumisega ja suure ulatusega."

Samuti häiris lasteteatriga sadu etendusi andnud ja linnahalli laval muusikalis üles astunud Janikat kõle telestuudio, kus olid peale tema vaid orkester ja võttegrupp. Publikut tuli kaamerasse vaadates ette kujutada, sest ainsaiks pealtvaatajaiks olid teised võistlejad green room’is. "Kui punkte hakati andma, siis ma ikka vesistasin ka – nagu korralik emotsionaalne teismeline kunagi," ei salga Janika.

"See, kui me finaaliukse taha jäime, läks talle kohutavalt hinge, sellepärast, et kõik ju kiitsid:

"Oo, sa oled nii vapustavalt hea ja tore! Kindlasti oled sa finaalis!" See oli Jugoslaavia riikide kavalus: nad oskasid mesimagusalt kiita just nende riikide laule, kes nende blokki ei kuulunud, ja sealt maksimumpunktid välja võluda," selgitab Pihlamägi.

"See oli puhas matemaatika ja jugoslaavlased mängisid meid lihtsalt jõhkralt üle! Me istusime ka õhtuti toas kõik koos ja pidasime aru, et kellele on tark kõrgemaid punkte anda ja kes võiks meile paremaid hindeid anda, kuid Eesti nimel žüriisse kuulunud Jüri Makarov jälgis ka seda, mis laval toimub, mitte ainult seda, kellele oleks mõttekam rohkem punkte panna," ütleb Pihlamägi. Mitu delegatsioonijuhti pakkunud eestlastele sobingut, nemad aga keeldusid kõigist kokkulepetest.

Makarov pani 12 punkti ungarlastele: "Ikkagi vennasrahvas." Ta on siiani pisut nördinud, et madjarite esindaja meid vaid 8 punktiga hindas. "Aga Janika esitus oli priima! Siiamaani jooksevad seda lugu kuuldes sipelgad üle selja," tunnustab mees. "Joala ütles pärast konkurssi kuldsed sõnad: "Jüri, oleks pidanud mažoorse loo valima. Siin ju kõik slaavlased – laulavad minooris."

"Eurolaul 1993" tulemused

1. "Muretut meelt ja südametuld"193 p

(Andres Valkonen, Leelo Tungal)

2. "Tuhast tõuseb päev" 180 p

(Heini Vaikmaa, Kaari Sillamaa)

3. "Aeg on laul" 140 p

(Alo Matiisen, Jüri Leesment)

4. "Lootus" 135 p

(Andres Valkonen, Ott Arder)

5. "Unelaul" 133 p

(Gunnar Kriik, Henno Käo)

6. "Ma sulle ütlen" 129 p

(Marika Uus)

7. "Jää hetkeks" 111 p

(Julia Titovskaja, Riho Kerde)

8. "Laulumaa" 100 p

(Priit Pajusaar, Katrin Puur)

(Laule hindas žürii koosseisus Olav Ehala, Vello Salumets, Jaak Ojakäär, Priit Kuulberg, Allan Roosileht, Kare Kauks, Peeter Saul, Raivo Seersant, Olavi Pihlamägi ja Sven Aaberdaal.)

Eurovisioniga uute liitujate eelvooru tulemused:

Sloveenia (54 p)

Bosnia-Hertsegoviina (52 p)

Horvaatia (51 p)

Slovakkia (50 p)

Eesti (47 p)

Ungari (44 p)

Rumeenia (38 p)

Eestile andsid punkte:

Rumeenia – 6

Bosnia – 6

Horvaatia – 8

Ungari – 8

Slovakkia – 7

Sloveenia – 12