VÄRSKEIM FOTOSÜÜDISTUS: Kerli 22. märtsil Miamis «Ultra Music Festivali» lavatagustes. Foto: Getty/AOP
Saund
30. märts 2013, 08:01
Täispikk intervjuu digi- ja paberlehes!

Kerli: olen valinud sellise tee, kus tegelikult ei ole kindlustunnet (1)

Ta on nõukogude aja laps, 1987. aasta väljalase, Elvast – ja ikkagi inimene! Juba "Laulukarussellil" tiirelnud tulesädet on legendaarne Jaak Joala pidanud Eesti üheks kõigi aegade andekamaks laululinnuks. Meie teised kodunt lahkunud talendid – Iirise, Hannah’, Marya Roxx’i ning Ewerti ja draakonid – lööb ta uppi. Facebookis on tal üle 288 700 üleilmse jälgija. Arvate, et YouTube’i imetletuima Maarjamaa artisti, Kerli, elu suure lombi taga on kui jäätise limpsimine?

Varajane elukevad läks lootustandval Elva laulikul väljamurdmise tähe all, päris lapsepõlveunistusi viib ta ellu alles nüüd – muinasjutuelu reaalversioonis, kus tundeid valatakse muusikasse ning tegevus hargneb Vaikse ookeani idarannikul California osariigi lõunaosas Ameerika Ühendriikide suuruselt teises linnas Los Angeleses, mitte depressiivses Eesti väikelinnas.

"Ma elan hästi erilises kohas, ühes vanas pühakojas, mille leidsin. Ma kutsun seda mullinätsugooti peakorteriks. Tegelikult ei taha sellest täpsemalt rääkidagi – sellepärast, et mul on mingeid hästi imelikke fänne, keda ma veidi kardan. Aga ma olen loonud sellise kodu, nagu oleksin tahtnud viieaastaselt luua, kuid siis ei saanud. Põhimõtteliselt on täiskasvanuks olemise juures kõige lahedam see, et saab kõiki hulle asju teha, mida vanemad ei lubanud."

Tagasivaated tunduvad 26aastasele Kerlile pigem kauged kui võõrad. Seljataga tosin aastat heitlikku karjääri, eneseotsinguid ja pidevat tõestamist, sammub ta püstipäi tulevaste võitude poole. Enesekindlust on ühtaegu isepäisele ja eksperimenteerivale Kerlile süstitud küllaga. "Sel nägemusel, mida meedia minust loob, ei ole mitte mingit pistmist sellega, kes ma tegelikult olen. Tihtipeale olen märganud, et headest asjadest justkui ei taheta kirjutada, pigem otsitakse vigu. Mulle meeldib Eesti uudiseid lugeda, aga tavaliselt ma enda uudise peale ei kliki," avaldab Kerli, kes on nii siin kui ka seal kujunenud sensatsiooniliseks klikimagnetiks.

Tema tulnukalikult ebamaine olek külvab kõmu. Kreisi Kerli demonstreerib rõivaste pillerkaariga kelmikat väljendusvabadust – ta lubab endale ulakaid aksessuaare: saba ja sarvi, plastist võlukeppi ning platvormkapju, mida iganes. Lisaks kostüümispektaaklile kuulub pöörase piigaga kokku ennekõike isevärki muusika. Kellele meeldis Kerli esikalbumi "Love is Dead" aegne eksperimenteeriv haldjapopp, võib nüüd sootuks ehmuda: kaua küpsetatud "Utopia" paneb tantsuplatsil olijad kängurutena kargama. See on krehvtine kokteil pulseerivast elektroonilisusest ja tantsisklevast tümakast.

Hõbekõri Kerli hääletorud on roostevabad, ta ei karju enam hinge seest ja ka fiiling pole nii kammitsetud. Enamik palu on täis õhku ja armastust. Ja nii õrnalt nagu uuevõitu pisarakiskujaballaadis "Love Me or Leave Me" pole Kerlit lõõritamas kuulnudki.

Teame küll seda muinasjuttu: "Kaugel-kaugel, seitsme maa ja mere taga Elvas, elas kord üks tüdruk nimega Kerli..." Iga jumala aasta üllitab mõni mainekas väljaanne loo stiilis: "See aasta võib Kerlile tuua tõelise läbimurde." Kaugele sa nüüdseks murdnud oled?

Jah, ma murdsin end välja ringist, kust väga paljud inimesed välja ei murra. Oma suurimaks saavutuseks pean seda, et ma olen tulnud väikesest kohast nagu Elva – kus ei olnud mul absoluutselt mitte mingeid võimalusi ega mitte mingit tuge – ja olen loonud endale sellise reaalsuse, millest olen unistanud. Ma elangi oma väikeses unistuste majas ja teen muusikat, see elatab mind ära. Mu töö on see, mida ma armastan.

Oma kodu- ja südameasju sa leheveergudel ei lahka?

On väga palju asju minu elus, millest ma ei ole mitte kunagi pressile rääkinud. Aga – mul ei ole katkisi suhteid. Minu elus on terved suhted. Õnneks olen oma ema ja õe ning täditütrega väga lähedane. Hea on teada, et kuskil maailmanurgas on inimesi, kes sind alati armastavad, ükstapuha, mis elu toob. Siiski on mul koduga hästi keerulised suhted. Mingis mõttes on mul raske siia tagasi tulla. Minu jaoks sümboliseerib see midagi, mille eest põgenesin.

Olid oma helesinise unistusega üksi ning tahtsid vaid, nui neljaks, pageda. Oli see õige tegu?

Mul ei olnud kunagi küsimustki, kas see on õige või vale. Ma juba väikesest peale teadsin, mida elus täpselt tegema pean. Mul ju ei ole olnud normaalset noore inimese elu. Pakkisin asjad kokku, kui olin 16, ja läksin... Väga pikka aega ei olnud mul absoluutselt mitte midagi. Ikka ei tule midagi tagasi enne kümmet aastat.

Aga mis oleks, kui oleks...?

Jaa, ma tean väga hästi, mis oleks siis, kui oleksin Eestisse jäänud. Ma oleksin hullumajas. Ilmselt. Ei, ma oleksin kindlasti hullumajas, kui ma ei oleks sealt ennast välja suutnud murda.

Tohoh, nii hullusti siis kohe või?!

Tead, ma vahel mõtlen, et kuidas oleks, kui käiks sellist teed, mida juba keegi teine on sillutanud. Kool ja akadeemiline karjäär ongi ju selline tee, mille on keegi juba sillutanud. Põhimõtteliselt võid sa seda teed käia raamatu järgi. Mina olen valinud sellise tee, kus ei ole tegelikult üldsegi kindlustunnet. Ma ei tea, kust kohast mu järgmine palgatšekk tuleb.

Kõlab nagu kaos, ei mingeid klišeesid, ent ometi on sinusugune talent siit jalga lasknud. Miski muu pole oluline, karjäär on põhiline?

Iseenesest ei ole minu jaoks karjäär nii oluline kui enda isiklik vaimne teekond. Mulle meeldib, kui asjad on voolamises. Võrdlen tihti meelelahutust ja kunstitegemist näiteks spordiga: põhimõtteliselt teed sa 15 aastat trenni, enne kui (olümpia)kulla võidad. Võib-olla. Loomulikult tuleb ohvreid tuua, kui sa oled ühele asjale pühendunud.

Su teekond algas varem kui su eakaaslastel, kes võib-olla on ennast eneseteostuse asemel hoopis põhja lasknud. Tänad sa jumalat või keda?

14aastasena arvasin, et mul ei ole vaja kelleltki midagi õppida – et lähen kohe Ameerikasse ja... Aga mida vanemaks saan, seda rohkem on mul tunne, et väikeste asjade eest, mida võib-olla tol hetkel ei märganud, tunnen tänu hoopis oma esimesele lasteaia laulukasvatajale Tiinale ja ka oma vanaisale Tõnule, kes minuga laulis, kui lasteaed läbi sai. Siis läksin laulma Ülenurmesse Ursel Oja juurde. Muidugi aitas mind Lauri Laubre alguses, konkursi "Fizz Superstar" ajal, ikkagi ka väga palju. Ta ostis mulle mu esimese laptopi ja esimese iPodi, kui neid veel kellelgi Eestis ei olnudki, ja ütles: "Kuula lihtsalt muusikat!" Toona ma ei jaganud matsu, et miks ma seda muusikat pean kuulama – et muusika tuleb ju hingest.

Muusika ja õde. Käis temagi superstaarisaates ja üllatas paljusid. Kuidas tal nüüd läheb? Dueti-idee on soolas?

Õde õpib praegu ülikoolis, Tartus. No ja vaata, selle muusikategemisega on niimoodi, et minu jaoks on see ikkagi midagi, mida ma tõsiselt teen. Kui õel oleks väga-väga-väga kange soov muusikuna läbi lüüa, siis ilmselt me võiksime koos midagi teha, aga ma ei tea, kas tal see soov on.

Oled soovides kõrvetada ka saanud? Milline on olnud kõige valusam õppetund?

Hmm... Ma ei teagi, kas mul on nii valusaid õppetunde olnud. Aga kindlasti üks asi, mida ma aasta-aastalt õpin, on see, et kui sa teed mingit loomingulist asja, pead sa lihtsalt iseendale truuks jääma. Väga palju on neid inimesi, kes arvavad teadvat, mis sulle parem on, nad üritavad sind kuskile kasti suruda. Iga kord, kui ma olen nõustunud veidi järele andma, ei ole sellest üldse head nahka saanud. Kunagi ma saatsin kõik pikalt, nüüd ma arvan, et ei ole vaja inimesi pikalt saata. Tuleb navigeerida – nii, et sa saad ikkagi teha täpselt seda, mida sina tahad.

Aga mida sina tahad?

Mina tahan rohkem muusikat teha ja selle kohe välja anda. "Utopia" plaat oli juba masterdatud ja miksitud mullu märtsis. Aasta aega tagasi! Minu jaoks on juba see muusika ja need saundid, tead... Ma tahaks juba midagi muud teha! Kirjutan nüüd hoopis teistest asjadest, kui ma kirjutasin aasta aega tagasi.

See on minu jaoks olnud väga suur piin, et mu plaadifirma ei ole suutnud mitte ühtegi asja välja anda. Näiteks loo "Army of Love" lasin täiesti ise välja oma tiimiga. Ma ise maksin oma taskust selle video eest. "Zero Gravity" samuti. Põhimõtteliselt ei ole nad mulle andnud korralikku reliisi. Mitte ühelegi asjale! Väga raske on, kui sul on mingi 200 lugu kirjutatud ja sa tahaksid neid inimestega jagada, aga sa ei saa seda teha. Kahjuks ma kunagi 18aastaselt kirjutasin sellele plaadilepingule alla ja... Olen küsinud mitmeid-mitmeid kordi nende käest, et nad mul minna laseksid. Nad ei ole mul minna lasknud. Asjad seisavad lihtsalt riiulis, ehkki töö käib kogu aeg. Vähemalt on mul iga nädal ikkagi mitu kontserti: Texases, Miamis... Aga jah – kahjuks ei ole saanud muusikat anda välja nii palju, kui oleks tahtnud.

Ometi on "Utopia" viimaks ilmunud. Muinasjutuhõngulise debüütalbumiga "Love Is Dead" (2008) võrreldes on see muidugi nagu öö ja päev – pigem on see sõge sütikpomm, mis garanteerib plahvatuse tantsuplatsil. Või kuidas?

Tundub, et inimeste jaoks, eriti Euroopas, tantsumuusika ei ole nagu mingi pärismuusika. Minu jaoks on tantsumuusika hästi spirituaalne kogemus. See energia, mis tekib, on kirjeldamatu. Oma vana plaadi lugusid esitades ei tundnud ma kordagi sellist energiat.

Vanilla Ninjaga samuti rahvusvahelist tuntust kogunud Piret Järvis kommenteeris ühes edetabelisaates su "Zero Gravity" muuvit sedasi: "Kerli, miks sa pidid sellise stiili võtma? Esimene plaat mulle väga-väga meeldis. See nätsumulligooti ei tööta. See minu arust enam ei ole nagu muusika, pigem on see mingi turundusplaan. Hoian salamisi pöialt, et Kerli pöördub tagasi oma juurte poole."

Mnjah. Minu jaoks on "Zero Gravity" hästi tähenduslik laul – see on kirjutatud erinevatele (õhu)elementidele, olenditele teistest dimensioonidest. Väga spirituaalne lugu. Kostüümid tegin käsitsi. Näiteks see suur sinine geišakostüüm läks mulle maksma 200 dollarit, vannis värvisin seda. Kui inimesed lähevad veidi rohkem sügavuti ja näevad ning reaalselt uurivad, millest see lugu on kirjutatud, ja saavad aru, et Kerli kõik ise käsitsi teeb, ei oleks selliseid eelarvamusi. Tegelikult on kõik asjad hästi suure armastuse ja hingega tehtud. Ma absoluutselt ei teeks asju, millesse ma ei usu.

Oled teinud ka midagi, mis võinuks tegemata jääda?

Ei, ma ei kahetse mitte midagi!

Tunned end kui taevamannas?

Ei ole ju veel mingit meeletut edu olnud, aga ma tunnen ennast õnnelikuna, kui üür on makstud ja toidupoes ei pea sente lugema. See on minu jaoks juba väga hästi.

Mis summad su ümber liiguvad? Elad nagu kuninga kass?

Muusikuelu on ju selle koha pealt teadagi veidi konarlik. Vahel on nii hästi, et saab kõike lubada, ja teinekord on ka nii olnud, et magad kellegi diivanil. Olen märganud, et mida vähem raha pärast muretseda, seda rohkem teda tuleb. Raha pärast pole ma kunagi midagi teinud, minu jaoks on see lihtsalt energialiik. Kui mina panen 15 tundi päevas, seitse tundi nädalas energiat projekti sisse, siis peab sealt universumi seaduste järgi tulema igasugust energiat vastu (kaasa arvatud raha). Eestis elades oli rusuv paljude inimeste nn vaesusteadvus, kus lepiti, et võimalusi pole ja võimalusi ei tulegi. Kes tahab rohkemat, peab ise rohkem energiat investeerima.

Mis valemiga säilitad huvi enda vastu?

Ma ei mõtle sellele. Intervjuusid niisama tühjast-tähjast ei anna ja huviorbiidis püsimise nimel ei tõmble. Kui midagi uut välja annan, siis jälle räägin. Kuulastega (Moon Children – tema fänniarmee) suhtlen internetis iga päev, see on minu jaoks oluline.

Mõnele võid ehk paista üleskeeratud mängujänesena. Kuidas pingeid maandad ja akusid laadid?

Kuna mu elu on suhteliselt tormiline ja hullulmeelne, siis lõõgastumiseks teen "normaal­seid" asju: käin toidupoes, vaatan internetist filme ja Eesti telesarju. Lemmikud on "Pilvede all" ja "Avameelselt...". Näiteks kodu koristamine on minu jaoks ka väga lemmikasi.

Alatasa käib jutt, kuidas talendid lahkuvad Eestist. Ometi teist sinusuguse läbilöögivõimelise artisti näidet väga ei ole. Uut Kerlit ei paista kusagilt? Kas julged öelda kellelegi, et tee järele?

Ma arvan, et meil on Eestis väga kõvasid artiste, kelle parimad hetked on alles ees ja aega maailma murda veel küllalt. Ei mängi ju minagi veel staadionikontserte, aga loodan, et kunagi ehk mängin.

Millise teetähiseni oled praeguseks jõudnud? Käega lüüa pole mõelnud? Unistuste kokkukukkumist ei karda? Või on sul nii tugev krunt juba all?

Käegalöömisele mõtlen vahel harva, kui ennast madalseisus tunnen. Aga siis mõtlen kohe otsa, et hirmuenergial pole mõtet lasta ennast juhtida ja et ma võin ju miljonil eri viisil ennast ära elatada, kui vaja on – teen meiki, juukseid, stilistikat, kostüüme ja kirjutan muusikat. Pealegi pole ükski asi elus kindel. Inimesed jäävad ootamatult haigeks ning võivad ootamatult kõik võita või kaotada. Üritan elada hetkes ja olla tänulik selle eest, mis on.

Missuguse garantii annab plaadileping, millise garantii julged ise fännidele lubada?

Plaadileping aastal 2013 ei anna ühtegi garantiid. Minu jaoks on plaadifirma praegu isegi pigem segav tiimikaaslane, kes muusika avaldamisega viivitab. Inimesed vist arvavad, et keegi kusagilt tuleb, toob sulle lõpphead lood koju kätte ja paneb ilusti riidesse ja müüb sind maha – reaalsus selline pole! Absoluutselt kõik tuleb ise teha. Sellepärast teeb vahel kurvaks nende inimeste liigne kritiseerimine, kes justkui tahaks mind mingitele teistele standarditele hoida kui igat teist Eesti artisti – nagu mulle oleks midagi niisama antud! Nad ei taha märgata, et mina ja mu parim sõber oma elutoas ilma rahata pilte ja videoid filmime, et ma ise käsitsi oma kostüüme teen ja oma arvutis muusikat kirjutan ja oma vokaale produtseerin. Aga eks see on ka selle illusiooni osa, et higi ja pisarad jäävad klantspiltidel varjatuks.

Mis tuleb pärast "Utopiat"?

Ma teen järgmise plaadi kirjutamiseks läbi ühe väga-väga hullu elumuutva asja, aga sellest räägime siis, kui see uus muusika maailmaga jagamiseks valmis on.

Elva laululinnu tähelend

Kerli on õppinud viis aastat klaverit ja lõpetanud Elva gümnaasiumis üheksa klassi.

2001. aastal võitis "Tähtede laulu" võistluse ja sai "Estovokaalil" solistide arvestuses esikoha.

2002. aastal võitis ETV "Laulukarussellis" 13–15aastaste vanuserühmas kuldse mikrofoni.

2002. aastal võitis Baltimaade saate "Fizz Super­star".

2003. aastal osales Rootsi eurolauluvõistlusel "Melodifestivalen", kus teises poolfinaalis saavutas 7. koha.

2004. aastal tuli "Eurolaulul" looga "Beautiful Inside" teiseks.

2006. aastal sõlmis lepingu plaadikompaniiga Island Def Jam.

2008. aastal tuli välja tema rahvusvaheline debüütalbum "Love is Dead". Samal aastal kasutas FOX Kerli videot "Walking on Air" oma seriaali "Fringe" reklaamimisel. Taustamuusikana on kasutatud ka laule: "Creepshow" – videomängus "Burnout Paradise", "When Nobody Loves You" – James Bondi teemalises videomängus "Quantum of Solace", "Bulletproof" – koomiksil põhinevas märulifilmis "Punisher: War Zone".

2010. aastal pälvis Hollandis plaadi "Love Is Dead" eest Euroopa Komisjoni ja Euroopa Ringhäälingute Liidu piiridemurdjate muusikaauhinna.

Kerli lauluhääl kõlab ka Disney 3D-filmis "Alice imedemaal": soololaulus "Tea Party" ja koos Tokio Hoteliga loos "Strange".

Kerli on Demi Lovato hiti "Skyscraper" kaasautor; see võitis MTV videoauhinna parima sõnumiga muusikavideo eest ning jõudis "Billboard Hot 100" tabelis esikümnesse.

Kerli ballaad "Immortal" on Tim Burtoni filmi "Frankenweenie" soundtrack’il.

Singel "Army of Love" veetis Billboardi tantsu- ja klubilugude edetabelis kokku 11 nädalat ja jõudis ka esikohale.

"Zero Gravity" võitis Eestis aasta muusikavideo auhinna ja jõudis Billboardi tantsumuusikatabelis esiviisikusse.

Tal on leping muusikakirjastajaga Warner/Chappell Music.

Tema äsjane digitaalne EP "Utopia" on viimase seisuga iTunesi albumite üleilmse tabeli esisajas sees.