TÄHT SEINAL: «Täna on väga häid noori bände peale tulnud. Ja on väga palju uusi toredaid rokkbände, ma ütleks, et Eesti rokis on praegu üks paremaid aegu,» hindab Kolumbus Krisi liige Andres Oja (paremal) Eesti rokkmuusika hetkeseisu. Foto: Tairo Lutter
Inimesed
25. märts 2013, 07:00

Kolumbus Kris: üllatavaim fännikink on nimelised diplomid Rootsi vangidelt (2)

"Esimene kontsert oli meil tehnikaülikoolis, vanasti oli see TPI. Päeval oli seal söökla ja õhtul ööklubi, nimeks Roheline Konn. Selle najal oleme siiani tähistanud ka bändi sünnipäeva. Täpset kuupäeva ei mäleta, aga kuskil aprilli algul. Inimesi oli sobivalt, umbes 200–300," meenutab ansambli Kolumbus Kris kitarrist Aivar Oja bändi esimest ülesastumist laval. "Siis polnud veel Andres Oja, trummidel mängis Rein Ojasoo."

Kolumbus Kris on tegutsenud 26 aastat. Ööl vastu laupäeva kinnitati nende nimega täht ka klubi Rock Café paeseinale, Eesti oma Rock’n’Roll Wall Of Fame’ile. Radio Mania viis oma kodulehel läbi küsitluse, kus kõik said teha pakkumisi, kelle täht peaks sel aastal seinale minema. Kolum-bus Krisi järel jäi paarikümne häälega teiseks Ultima Thule, kolmandaks Vennaskond. "See annab ikka väga hea tunde. Me ju alustasime mõlemad 1987. aastal ja nüüd äkki – Ultima Thule ja

Riho Sibul, kes on kogu aeg saanud igasugu autasusid, mida vähegi antakse, jäävad ilma ja antakse meile!" ei varja Aivar Oja oma üllatust.

Kui oma esimest kontserti bändimehed eriti hästi ei mäleta, siis kõige vingemaks ülesastumiseks peavad Andres ja Aivar 1991. aastal Texases käiku, kus esineti SXSW festivalil. "See on sama tüüpi nagu meil "Tallinn Music Week". Sel ajal festival alles alustas. Olime kohal kolm nädalat ja selle ajaga õppisime vist ära, kuidas bluusi ja rokki õigesti tuleb mängida," meenutab Andres. "Kuna Eesti oli toona Nõukogude Liidu osa, siis oli kõigil jube huvi lääne poole saada. Minule oli oluline, et saaks ennast kohalike bändidega võrrelda, kas me oleme tasemel või ei," räägib Aivar. "Kohapeal selgus, et meid võeti täiesti nagu oma mehi. Nädal hiljem ilmus mingi kohalik muusikaajaleht ja seal nimetati meid Vene bändiks, ega neil ju vahet ei tehtud. Villu Tamme kuulis seda kuskilt ja ütles, et me oleksime ikka pidanud oma asja ajama. Ma ei vaidle vastu, ehk olekski, aga meile oli oluline ainult teada saada, kas me oleme tasemel."

Aivari sõnul esineb bänd praegu keskmiselt kord nädalas, publik on bändimeestega enamasti ühevanune. "Jõle lahe on näha ka nooremaid. Mina olen teinud kõik lood ja kirjutanud laulusõnad, see on minu jaoks väga raske. Ja kui näen, et lava ees on 20–30 inimest, kes laulab kaasa neid sõnu, mis ma olen raske vaevaga valmis sepistanud, läheb süda soojaks küll."

Kontsert Rootsi vanglas

Kui paljud praegu tegevad bändid saavad uhkustada terve hunniku fännikinkidega ja mõnele on lavale isegi aluspesu loobitud, siis Kolumbus Krisi esinemisel ühtki rinnahoidjat lavale lennanud pole. Andres meenutab, et ühe üllatava kingituse on nad saanud küll. "Meil on igaühel olemas fännide kingitud diplom ühest väga karmi režiimiga Rootsi vanglast."

Mehed meenutavad, et aastal 1991 või 1992 oli neil inimene, kes korraldas bändile kontserte Rootsis ja ühel päeval küsiti, kas nad tahaks esineda vanglas. Algul oli bänd kahtleval seisukohal. "Siis öeldi, et poisid, mis te jonnite, kaks kuud tagasi mängis siin Bruce Springsteen, kuidas teie siis ei tule," meenutab Andres.

Bänd läkski vanglasse esinema ja Andresele tundus, et ega vangid kontserdist just eriti vaimustuses polnud. "Vangid on vangid. Nad ei olnud just kurjategija nägudega, aga olid tuimade nägudega. Kui me lõpetasime, tuli kolmene delegatsioon meie juurde ja ütles: väga hästi mängisite. Ja andsid igaühele nimelise diplomi. See oli üllatav, sest nende nägudest polnud küll võimalik välja lugeda, kas neile meeldis või ei, aga nad olid väga tänulikud."

Et Andres töötab Radio Manias saatejuhina, peab ta uutel tulijatel silma peal hoidma ja olema kursis sellega, mis kodumaa muusikaturul toimub. Kui meenutada aga Kolumbus Krisi algusaega, siis mis on bänditegemises muutunud? "Ei ole asjad väga teistmoodi. Tööd tuleb ikka teha, nagu öeldakse: tee tööd, siis tuleb ka armastus," ütleb Andres. "Kui meie alustasime, oli sügav sotsialism. Bändi- ja muusikategemine oli samamoodi, aga väikesed nüansid olid erinevad, näiteks organiseerimine ja piletimüük. Raskem oli korralikke muusikainstrumente hankida, aga lihtsam oli see, et bände oli vähem," ütleb Aivar. Toona laenati pille või raha nende soetamiseks sõpradelt. "Saladuskatte all ütlen, et mõnest Eesti külakultuurimajast sai mõni trummijupp ka varastatud. Vabandan kõigi kultuurimajade ees, aga see oli väga ammu," muigab Andres.

Elab ära ega ela ka

Eestis muusik olla ei ole nii nagu Ameerikas ja kui igal nädalal just mitut kontserti ei anna, tuleb otsida ka päevatöö, et muusikupalgaga ära elada. "Me nagu elame selle rahaga ära, ja ei ela ka," ütleb Aivar. "Mina õpetan lastele kitarri, Jaanus Raudkats on ka kuskil tööl ja Urmas Vare suunab transpordivoogusid," räägib Aivar.

Kui kaua mehed veel rokkida kavatsevad? "No see oleneb tervisest. Esimene plaan on see, et sügisel saaks plaadi välja anda, lood on valmis," ütleb Aivar

ja Andres tsiteerib Rolling Stonesi trummarit: "Sellises vanuses ei ole mõtet väga pikki plaane teha."

Radio Mania jagas Eesti roki auhindu

Reedel peeti klubis Rock Café maha Eesti ainsa rokiraadio Radio Mania 11. sünnipäev. Igal aastal kinnitatakse klubi paeseinale ka kuldne täheke, millele graveeritud ühe rokkansambli või artisti nimi. Tänavu sai omanimelise tähe Rock’n’Roll Wall Of Fame’ile Kolumbus Kris. Napilt teiseks jäi Ultima Thule ja kolmanda koha pälvis ansambel Vennaskond.

Peale tähe jagati kolmes kategoorias välja ka Eesti roki auhinnad. Aasta ansambli tiitli pälvis Nevesis , aasta plaadi auhind läks ansamblile Soulthrower ning aasta üllataja kategoorias oli kaks võitjat – Sibyl Vane ja Elephants from Neptune. Rock’n’Roll Wall Of Fame’ile on omanimelise tähe saanud Gunnar Graps, Ruja, Tõnis Mägi, Virmalised, Peeter Volkonski, Turist, J.M.K.E. ja Rock Hotel.