Klassikatäht Heigo Rosin: harjutan pillimängu 10–12 tundi päevas (7)

Heigo on Põltsamaa poiss, kes õpib Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ning Belgia Flaami Kuninglikus Konservatooriumis. Iga päev harjutab ta löökpillide, eriti aga eksootilise marimbafoni mängimist.

Muusikugeenid on klassikatäht saanud oma vanematelt. Ka tema õde ja vend on musikaalsed. Heigo hakkas muusika vastu huvi tundma nelja-aastaselt ning vanemad soovisid ta Põltsamaa lastemuusikakooli panna.

"Ema võttis mu põlve peale ja küsis, mis pilli ma mängida tahan. Mäletan päris eredalt, et ütlesin: "Trummi!" Pakkusin teisigi instrumente, aga vanemad ütlesid, et sellisel juhul tuleb üldklaverit ka juurde õppida, ja lõpuks ei jäänudki muud üle, kui klaver valida," meenutab Heigo.

Tagantjärele mõeldes andsid klaveriõpingud talle väga palju: noodist lugemine on selge ja kuna löökpillidel tuleb lugeda mitut noodirida korraga, siis on sellest suur abi.

Klaverit õppis ta kokku 16 aastat, aga kui vend läks orkestrisse saksofoni mängima, siis teatas Heigo, et soovib samuti orkestriga liituda.

"Hakkasingi muusikakooli kõrvalt orkestris mängima ning kuna dirigent nägi, et olen klaverit õppinud, siis ta juhatas mind ksülofoni ette ja ütles, et mängi nüüd seda," ütleb noor löökpillimees.

Konarlik algus tõi sõpruse

Heigo areng ksülofoni taga oli üsna kiire ja isa otsustas, et poiss võiks hakata Tartus löökpilliõpetaja juures eratundides käima.

"Koolimajas kohtasime ühte vanemat meesterahvast ja ütlesime talle, et tulime õpetaja Raivo Rebase juurde. Tema vastas, et sellist inimest ta küll ei tea," meenutab Heigo esimese tunni algust.

"Mõtlesime, et mis jama see siis nüüd on. Aga kuna ma teadsin, kus löökpilliklass on, läksime isaga sinna. Ootasime seal, kuni ühel hetkel tuli seesama meesterahvas uksest sisse ja tervitas meid. Olime isaga ikka väga üllatunud. Kui ma Elleri kooli lõpetasin, küsisime õpetaja käest ka, miks ta tookord nii tegi, aga tema väitis, et ei mäleta sellist juhtumit."

Ega see löökpillide õppimine nii roosiline olnudki. Eratund kestis 5–7 tundi järjest, sest see oli Heigole ka ainuke harjutamisvõimalus. Proovid olid igal pühapäeval, ja selline töörütm kestis umbes kaks aastat.

Esimesed õpetaja antud ülesanded olid väga erilised.

"Ta pani mulle ühte kätte pulga, millega hakkasin väikest trummi mängima, ning teisega pidin samal ajal lambipirni põrandalt pappkastide vahelt ära võtma. Või näiteks ühe käega mängisin trummi ja teisega kirjutasin oma nime. Need olid sellised koordinatsiooniharjutused," meenutab Heigo.

Õpetaja Rebane tunneb oma õpilase vastu huvi siiani, nad helistavad tihti ja küsivad teineteiselt nõu.

"Ma saan öelda, et ta on küll minu õpetaja olnud, aga praegu on see tõesti juba sõprussuhe. Need põhitõed, mis ta mulle õpetas, on toonud mind siiamaale, kus ma praegu olen," tõdeb Heigo.

Kasutama peab iga võimalust

"Alates Belgiasse minekust harjutan pillimängu keskmiselt 10–12 tundi päevas ja nii juba neli aastat. Ma ei saa öelda, et iga nädal oleks ühesugune, kuid üldiselt on nii kujunenud. Kui mu füüsis vastu peab ja pea suudab mõelda, siis ma kasutan selle ära ja harjutan. Töötan väga palju ka teoreetiliselt: laulan noote läbi, et rütm ja ka kõik muu paigas oleks. Kuid mõnikord lihtsalt pea ei võta, siis lähen magan kodus kas või pool tundi. Tähtis on, et harjutamine oleks produktiivne," seletab noor pillimees.

"Arvuliselt on võimatu öelda, mitut pilli ma mängida oskan, sest pilli õppimine on elukestev õpe. Samamoodi nagu ükski teos ei saa kunagi selgeks ega ükski muusik kunagi valmis," usub Heigo.

Peale marimba, ksülofoni ja klaveri on ta harjutanud ka timpaneid, erinevaid trumme, taldrikuid, vibrafoni, gonge, plokke, tamtamme, tomtomme ja paljusid teisi instrumente.

Heigo esines esimest korda televisioonis kümneaastaselt "Laulukarusselli" võistlusel.

"Ma olin peaproovis tohutult närvis: käed värisesid ja nägu oli hirmus tõsine. Kuna mul oli perekond kaasas, siis vend tahtis mind aidata ja näitas kätega, et ma naerataksin. Aga mina hakkasin hoopis lahinal nutma, endal tütarlastekoor selja taga. Esinemine läks õnneks väga hästi – see oli pöördeline hetk minu elus, kuna sain oma lavanärvist tookord jagu," meenutab Heigo.

"Klassikatähtede" saatesse läks ta löökpillimängijakogemust ja ka tuntust juurde saama ning inimestele marimbat tutvustama, kuna see on Eestis ikkagi eksootiline pill.

"Tihtipeale seostatakse löökpille sellega, et pooleldi purjus inimene lööb kuskil trummi, aga mulle see suundumus ei meeldi. Ja võib-olla proovitakse selle saatega ka näidata, et mitte ainult välismaa, vaid ka Eesti noored klassikamuusikud on tegijad," mõtiskleb Heigo.

Tema jaoks on oluline, et inimene läheks kontserdilt koju mingisuguse tundega.

"Fakt on see, et kui inimene, kes ei tea klassikalisest muusikast midagi, tuleb kontserdile, peab ta saama emotsiooni. See on hea kontserdi tunnus, sest kui tekib hoopis uni, siis see pole õige," nendib Heigo. "See võib olla rõõmus, kurb või isegi mõtlik tunne, aga publikule emotsiooni pakkumine on väga tähtis. Kõige positiivsem on see, kui pärast kontserti tullakse isiklikult mulle tagasisidet andma."

Heigole meeldib laval olla, ta tunneb end seal nagu kodus.

"Mul on oma unistuste lood, mida soovin publiku ees mängida, aga selle jaoks on mul orkestrit vaja," ütleb pillimees, kes on võtnud suuna solistikarjäärile, kuigi tunnistab, et selle teoks saamise võimalus on õhkõrn.

Vaimu hoiab värskena karate

Heigo tegeleb karatega, seda füüsilise kui ka vaimse poole pärast. See arendab enesekontrolli ja aitab asjadest aru saada. Kuna ta on ühendanud karateliikumised löökpillimängimisega, siis ei kujuta ta ette, kas ta ilma selleta oleks üldse nii kaugele jõudnud.

"Karate on mõtleva inimese tegevus, mitte lihtsalt, et lähed ja lööd," ütleb klassikatäht.

"Muusiku töö peab olema tohutult järjepidev, sest kui nädal aega pole pulki käes hoidnud, siis on see katastroof. Tehniline pool läheb ära ning lihased ei tööta enam hästi. Mingil määral on muusikud nagu sportlased – meil peaksid samuti kõikvõimalikud massöörid ja füsioterapeudid olema, kuna meie töö käib väikeste lihastega, ja kui see väike lihas kuskilt läbi läheb, siis on karjääriga lõpp," selgitab Heigo.