Lahkuv draamajuht Urmas Lennuk: "Jah, ma olen läbikukkuja. Aga ma ei pea seda häbenema. Ma pean sellega edasi elama." (16)

"Ma olin väga naiivne, rumal ja eluvõõras," kirjeldab näitekirjanik, dramaturg ja lavastaja Urmas Lennuk iseennast poolteist aastat tagasi, kui ta Vanemuise teatris draamajuhina tööd alustas. "Ma uskusin, et kunst lunastab kõik. See ei toimi. Ikka juhtub, et olulisem on salati kvaliteetsus puhvetis, mitte etendus saalis. Minu jaoks oli see poolteist aastat illusioonide purunemise aeg." Nüüd on illusioonid kaotanud mees oma otsuse teinud: tuleb teatrist lahkuda.

Tänavu jaanuaris, pärast kaht aastat tööd Tartu teatris, jõudis kätte omamoodi kulminatsioon. Draamajuhist lavastaja Lennuk oli alustanud proove lavastusega "Kartulirahvas", kuid napp kuu enne veebruarikuist esietendust otsustas ta tükki mitte välja tuua. Veel enam, Lennuk kirjutas teatri juhtkonnale lahkumisavalduse.

"Labaselt öeldes tuli sein ette, see tunne on nagu midagi halvatusetaolist," põhjendas ta toona. "Töökoormus on olnud viimasel kahel aastal hullumeelne. Väsimust ei taju ma mitte niivõrd kirjutamise ega lavastamise osas, vaid draamajuhina. Teatriga, mitte ainult Vanemuisega, suhestumine väsitab. Usk hakkab vägisi kaduma, et ma seda kõike edukalt suudan."

Räägi, mida sinu keeles tähendab väljend "sein on ees" – on see sama, mis "tee on püsti ees", või sama, mis läbikukkumine?

"Sein on ees" on ka läbikukkumine. Ma kukkusin läbi ja ma julgustan ka teisi seda tunnistama, kui sellele äratundmisele jõutakse. Läbikukkumine ei tohiks olla asi, mida häbeneda. Edukust on ilmas niigi küllalt, äkki oleks seal kõrval siis mõnikord ka läbikukkumist? Mina nägin seina. Ma ei taha seda korrata, ei enda, oma lähedaste ega teatri pärast.

Otseses mõttes on see üks unine hetk Rakvere–Tartu teel, kus kerkib tee ääres "kõikelunastav sein". Autoga sinna kihutades ei häiri sa kedagi. Sa ei tapaks peale enda kedagi. See sein on meis kõigis olemas. Temast tuleb lihtsalt teadlikuks saada, siis on teda kergem vältida.

Hullumeelne töökoormus – tähendas see sulle ülipikki päevi, unetuid öid ja puuduvaid nädalavahetusi? Ning selgita palun, mida tähendab see, et teatriga, mitte ainult Vanemuisega, suhestumine väsitab.

Teater ei lõpe pühapäeval. Või juunis, kui algab puhkus. See kestab permanentselt. See permanentsus laostab. Nüüd ma tean, et telefoni võib ööseks välja lülitada, aga tegutseva draamajuhina oli mulle tõesti tähtis, et iga mures inimese kõne ka öösel minuni jõuaks. Eriti, kui see tuli inimeselt, kes helistaski mulle vaid aastas kaks-kolm korda. Rääkimata suhtlemisest silmast silma. Probleeme ja muresid ei ole võimalik ajaliselt tööplaani märkida. Ja neil on ka kummaline komme paljuneda. Sellepärast tuleb pidevalt midagi oma isiklikes plaanides muuta.

See kõik tuleb kuidagi märkamatult. Ühel hetkel lihtsalt märkad, et jõuad koju Rakverre vaid pühapäevaks. Või siis isegi mõnikord esmaspäevaks, et õhtul kohe tagasi sõita. Teater laiemalt – eks mulle hakkas Vanemuise draamajuhina tunduma, et ma tean, kuidas teater käib. See on ohtlik tunne. Ja see ei kehti ainult teatri kohta. Ka elu tuleb iga päev uuesti avastada. Pean lihtsalt uuesti läbi mõtlema, mida teater tervikuna minu jaoks tähendab.

Mis saab aga "Kartulirahva" loost? Väitsid jaanuaris otsesõnu: "Võib-olla ongi käes aeg, kus peaksin lavastajana otsad koomale tõmbama." Mõtlesid sa seda tõesti nii? Ei ole ju võimalik teatrist, mida sa oled eluaeg teinud, lihtsalt ühe ebaõnnestumise pärast loobuda. Või on?

Allajäämine "Kartulirahvale" oli minu põhimõtteline süü. Minu suutmatus. Mõte oli kahjuks suurem, kui proovide algul minu sisse ära mahtus. Ma olen üle 40 aasta vana ja mul ei ole enam mõtet ega tahtmist ennast ja teisi petta. Ma ei oska hookuspookust ja mind ei huvita see teatris.

Muidugi oleks lihtsam ja mugavam leppida antud olukordadega, aga kas ja kuidas me lepime siis üldse maailma ja tema sisuga? Orwell, Bradbury, Nabokov või Tammsaare? Lepimegi sellega, et miski maailma ei nihutaks? Kui midagi teha, siis peaks seda tegema nii, et muidu ei saa. Aga see on muidugi ideaal. Kui paljud meist ikka endale ideaali lubada saavad?

Aastal 2011 oli vastne draamajuht väge täis. Rääkis nii: "Ma olen saanud alati teha, mida ma tahan. Pigem on see rohkem see moment, et tuleks mingi vastutus võtta. Et saad aru, et oled nii palju elult saanud ja peaks midagi tagasi andma." Ning mainis ka, et esimene hetk, kui toona draamajuhi konkurss oli, tahtis ta märku anda, et on olemas ja valmis tööd tegema.

Kas sa nüüd, kui oled kindlalt otsustanud kohe hooaja lõpus Vanemuise teatrist lahkuda, kahetsed oma toonaseid mõtteid vastutust võtta või endast märku anda?

Kahetsus ei vii elu edasi. Kindlasti kahetsen nii mõndagi, aga see on materiaalne kahetsus, sest eks ta üks kulutav aeg oli – see Rakvere ja Tartu vahet sõelumine. Kuid eks see on mu enda viga, et isiklikul pinnal ei oska administratiivne ja ärivaistuline olla, kui asi teatrit puudutab. Õnneks saab materiaalseid väärtusi uuesti tagasi teenida. Emotsionaalseid ei saa. Vähemalt mitte sellises intensiivsuses. See ongi see, mille osas olen palju rikkamaks saanud. Vanemuise draamatrupil on palju, mida anda, ja nad ei olnud kadedad seda jagama, mille eest neile sügav tänu. Kahju, et minust polnud meest, kes oleks suutnud nendega pikemalt seda kõike jagada.

Rääkisid toona ka sellest, et tahad pakkida oma tegevused ühte kohta – ühte teatrisse. Ütlesid ka, et juhi tööülesanded kujunevad tänapäeval isikuomaduste põhiselt. Kuidas see administreerimine siis tegelikult kujunes – isikuomaduste põhiselt, ja sellepärast sõitiski teerull nimega Vanemuine sinust lihtsalt üle?

Ma ei ütleks, et teerull. Vanemuine on ikka teater, lihtsalt teistmoodi teater. Inimesena ikka püüad igale poole tegutsema söösta, kus tundub, et midagi saaks paremaks teha. Aga eks ma jah killustasin end ilmselt liiga palju. Asja sees olles on seda ise sageli raske märgata.

Vanemuine ilmutas 2011 lootust, et koos Lennukiga saab draamatrupp uue hingamise. Lennuk muigas tollal: "Vaevalt, et Vanemuise draamatrupp nüüd kõik need aastad hinge kinni hoidis ja näost lillaks läks. Mul ei ole kindlasti tagataskus miskisugust imeflööti, mis kõik enneolematus rütmis liikuma paneb. Olen väga igav, vaikne ning rahulik käsitööline. Ja sellega ma lüüa üritan. Kui see ei sobi, siis liigub Vanemuine edasi ja mina edasi. Ega me nüüd laulatatud ka pole. Aga enne loobumist püüan ma siiski kõik aknad ja uksed lahti saada. See võib võtta aasta, kaks – eks siis saab näha."

Nüüd, kui Vanemuine liigub pärast sinu lahkumist ühes ja sina teises suunas, kas see näitab siis sinu ja Vanemuise vastastikust sobimatust? Ja veel – said sa need uksed ja aknad draamatrupi jaoks poolteise aastaga lahti, mida avada tahtsid?

See draamatrupp hingas siin enne mind ja hingab ka pärast. Ükski näitleja ei ole nii loll, et hinge kinni pidades oodata imet. Nad teevad seda iga päev ja ise! Mõned said selleks suurema võimaluse, mõnedel ei vedanud. Elu ei ole õiglane ega saagi kunagi olema. See on küll asi, mille peale olen valmis mürki võtma. Eks ma nii palju andsin, kui palju oskasin, aga üle oma varju ei hüppa.

Seriaal "Õnne 13", saan ma aru, jääb su ellu erinevalt teatrist pidama? Oled ju väitnud, et "Õnne 13" stsenaariumi kirjutamine on sulle nagu mõnele mehele hobi käia suusatamas või võrkpallitrennis. On see "Õnne" sulle puhkuse või antidepressandi eest?

Jah, see on ravim ja hobi. Mul ei ole palju sõpru peale perekonna. Aga "Õnne 13" vaatajad tunduvad mulle kuidagi sugulastena. Seega – neid "Õnne 13" kriitilisi kommentaare lugedes saan ma aru, mis inimestele sarja puhul tegelikult muret teeb. Ma armastan ja austan neid inimesi, kes seda sarja vaatavad ning selle kohta arvamust avaldavad, piisavalt palju, et nende arvamusi lugeda ning nende kriitikat läbi mõelda. Mõnikord lihtsalt ei saa olude sunnil teha nii, nagu oleks vaja, aga ma õpin ja arenen vaikselt. Eks ka lavastamine Vanemuises oli väike põgenemine. Ma sain mahti, et mõelda ja kõrvalt vaadata. Lihtsalt ühel hetkel lasin sel üle pea kasvada, mis oli minu poolt inetu tegu.

2011 rääkis vastne draamajuht, et kui ta millessegi üldse usub, siis perekonda ning kui ta saaks uuesti valida, siis läheks ta õppima koduperenaiseks. Vägisi jääb mulje, et kõige rohkem tundis ta Tartus töötades puudust oma perest. Liisast ja Kadi Leenust ja taksikoerast. Terve pere oli Rakveres, tema ise võitles oma teatrivõitlusi Tartus. Üksi.

Kui su naine Liisa, tütar Kadi Leen ja taksikoer oleksid sinuga koos Tartusse tulnud, siis ehk poleks sa end nii tühjaks töötanud ega läbi põletanud?

Tühjakstöötamist perekond peatada ei saa. Kui inimene on loll ja pime, siis on ta seda sageli kahjuks lõpuni. Intensiivselt tegutsedes on halb komme mitte kuulda vaikset hoiatavat häält enda sees. Imetlen ametist loobunud paavst Benedictust, kes ehk mõistis, mis kurja ta võiks ilma sisemise tahteta jätkates korda saata. See oli aus samm. Inimesena suur samm, mis taastas minu vähese isikliku usu kristlusse.

Küsisin sinult poolteist aastat tagasi, kas sa oled tark ja ettevaatlik. Sina väitsid, et sa pole tark. Et sa oled ettevaatlik. Et tark mõtleks ju asjad läbi, mitte ei prooviks. Kuidas sa oma katsetust Vanemuise draamajuhina nüüd hindad? Et olid rumal ja ettevaatamatu?

Ma olin väga naiivne, rumal ja eluvõõras. Ma olin saamatu, hoidmaks elus seda, mis on tähtis ja humaanselt oluline. Ma ei saanud hakkama. Ning mul on kahju. Ja ma ei saa selles süüdistada kedagi teist peale iseenda. Jah, ma olen läbikukkuja. Aga ma ei pea seda häbenema. Ma pean sellega edasi elama. Piinlik oleks, kui ma seda ei tunnistaks ja teeks näo, nagu oleksin edukas. Ma loodan, et häbiväärne ei ole häbitult läbi kukkuda ja seda tunnistada, vaid häbitult edasi tegutseda ja saata korda rutiinselt jätkuvat mõttetust, arvates, et just mina tean täpselt – kuidas teater käib. Ei tea.

Urmas Lennuk

Sündinud 16.10.1971

1979–1990 Tamsalu keskkool

1996–2000 EMA Kõrgem Lavakunstikool (lavastaja eriala)

2000–2011 Rakvere Teatri lavastaja, dramaturg, näitekirjanik

2005–2008 EMA Kõrgema Lavakunstikooli dramaturgia õppejõud

2009–2010 EMA Kõrgema Lavakunstikooli õppejõud – "Lavastaja töö tekstiga"

Alates 2011 augustist Vanemuise draamajuht

Lennuki kontol on 13 lavastust ja 16 algupärast näidendit.

Teinud kaastööd väljaannetele Postimees, Päevaleht, Sirp, Virumaa Teataja, TMK jt

Kaastöö Exitfilmi dokumentaalfilmile "Reporter"

Kaastöö Tuiskfilmi lühifilmile "Ring"

Telesarja "Pehmed ja karvased" stsenaariumid 2004 ja 2005.

DownTowni lühifilmi "Vanameeste paradiis" kaasstsenarist, 2005.

Lasteraamat "Sööärasöö", Varrak, 2007

Sarja "Õnne 13" stsenarist

Tunnustustejada algas 2001. aastal ENA näidendivõistluse I auhinnaga näidendi eest "Rongid siin enam ei..." ning on nüüdseks päädinud Eesti teatri aastaauhinna sõnalavastuse eripreemia laureaaditiitliga 2010 (koos Eili Neuhausiga) ja Eesti teatri aastaauhinna lavastajapreemia laureaaditiitliga 2011.