PÕHIKODU EESTIS: Ehkki Kadrit võib pidada maailmaränduriks, on tema baaskodu Pärnus. «Sõltub ideedest, kuhu nad viivad. Praegu olen Argentinas, aga suvel näiteks kuu aega täiskeskendunult Gotlandil raamatut kirjutamas,» avaldab Kadri Kõusaar, kes vormib romaaniks Alaskal läbi elatud armulugu. Foto: Heiki Laan
Inimesed
14. märts 2013, 06:59

Kadri Kõusaar: "Paljud filmitegijad on tehnikud. Minu valik ja tee on teha kunsti." (21)

Hoolimata sellest, et tema esimene film "Magnus" ära keelati ja et võõrkeelse linateose tegemiseks oli Eestist keeruline rahastust saada, on kirjanikul-režissööril Kadri Kõusaarel ette näidata uus film, milles mängivad Eesti, Briti ja Rootsi näitlejad. Esimene film, mis valmis tema sõnul nagu päris – osatäitjakonkursi, valgustajate, operaatori assistentide, kunstnike ja jumestajatega.

Kadri (32) võttis juba lapsepõlves nõuks raamatuid kirjutada ja filme luua. "See on see, mida ma tahan teha, ja ma ei oskakski muudmoodi elada. See on olnud teadlik kirg, valik ja suund. Ma teadsin, et kunagi need filmid ja romaanid tulevad, aga nad tulevad omal ajal ja seda paremini, kui mul mingi haridus ja elukogemus ka turjal on," avaldab kolme romaani ja kahe filmi autor.

Selles, et filmikunsti asemel on ta tudeerinud hoopis hispaania filoloogiat, Kadri probleemi ei näe. "Paljud filmitegijad on tehnikud. Ma ei kasuta seda sõna halvustavalt, aga pean silmas, et jah, nad oskavad mõelda visuaalselt, teavad, kuidas kaamera kraanale käib ja mis optikat kasutada, kuid nad pole mõtlejad-visionäärid. Nad teevad tellimustöid, lappavad oma agentidele-produtsentidele saadetud stsenaariume ega loe raamatuid. Autorikino on midagi muud," leiab Kadri.

"Miski idee hakkab sind näpistama ja kiusama ning segab lausa und. Ma arvan, et nii kunsti puhul ongi – sa pead seda lihtsalt tegema, muud valikut ei ole," kirjeldab ta oma loomingu sündi.

Kunsti nimel on ta valmis ka ohvreid tooma. Näitamiskeelu saanud "Magnusega" ei teeninud ta sentigi. ""Magnuse" näitlejad olid kõik mu sõbrad ja tuttavad või siis sõprade sõbrad. Riided olid kas enda omad või kaltsukatest ostetud, võttekohtadeks samuti tuttavate kodud," meenutab Kadri, kuidas sündis 2007. aastal tegelikult nulleelarvega mängufilm, mille peaosas oli laulja Kristjan Kasearu. Meikimine polnud kaugeltki igapäevane, valgustust võttegrupp peaaegu ei kasutanudki.

Tõsisele filmile raskem toetust saada

"Raha ei makstud üldse, ehk vaid sümboolne summa. Kulud muidugi katsime. Nii saab ja tohibki teha vaid ühe filmi – kõigil on ju vaja süüa ja üüri maksta, pole võimalik kogu aeg nii-öelda tudengina künda," tähendab Kadri.

Ka täna siinsetes kinodes esilinastuva "Kohtumõistja" ("The Arbiter") puhul, mis on esimene eesti autori kirjutatud ingliskeelne film, loobus lavastaja ja stsenarist töötasust, sest 570 000-eurone eelarve on tema väitel pisike. "Film käsitleb keerulisi teemasid ning võib mõjuda poliitiliselt ebakorrektselt. Kui raha otsisime, nägime palju suhtumist, et kui roosamanna või nelja stsenaristiga europuding ei ole, siis tänan, aga ei," ütleb ta mõrult. Tulemusega on Kadri aga üle ootuste rahul.

Film jutustab Cambridge’i professorist, kes võtab endale voli otsustada teiste inimeste elu ja surma üle. Kadrit inspireeris tuttav inglise noormees, kes talle üle kümne aasta taas kohtudes oma äärmuslikest vaadetest rääkis. Kadrit kohutas see, missuguse enesestmõistetavusega haritud noorsand idüllilise hekikeste ja kirikukestega palistatud Inglise maastiku taustal muu hulgas teatas, et rumalad inimesed tuleks steriliseerida ja üksikule saarele küüditada. "See meenutas mulle Kolmanda Reichi mõttemaailma," tunnistab režissöör.

Too noormees teab ka ise, et andis filmiväntamiseks tõuke. "Ta ootab huviga, mida inimesed seda tüüpi tegelasest arvavad. Ega ta tegudeni jõudnud, tal on lihtsalt ideed. Tema elukäik on siiski midagi muud kui filmitegelasel," toonitab Kadri, ent möönab: "Ma loodan, et see film paneb mõtlema nii tema mõtteviisiga tegelasi – kahtlemata paljud oma hinges nõustuvad temaga, kuigi iial seda välja ei ütle – kui ka kõiki teisi."

Suur osa võtteist toimus Eestis

Peategelast Johni kehastab Briti seriaali- ja filminäitleja Lee Ingleby, kes on siinsele televaatajale tuntud inspektor George Gentlyna ja osalenud suurtes filmiprojektides, nagu "Harry Potter ja Azkabani vang" ning "Kapten ja komandör". Inglebyt soovitas Kadrile Inglismaal osatäitjate valikut vedanud casting director Liora Reich, kes on muu hulgas tuntud kui Keira Knightley ande avastaja.

"Andsin talle rollide lühikirjeldused ja nimed, kes võiks mängida. Liora lisas oma ideed. Kui kandidaatidest kellelegi stsenaarium meeldis, siis palus Liora teha kahest meie valitud stseenist prooviklipi. Edasijõudnutega saime kokku juba näost näkku," kirjeldab Kadri näitlejate otsingut.

Vahepeal kahtles ta juba, kas leiabki selle õige peaosalise – kõrginglise keelt kõneleva võluva mehe, kes võib mõjuda ka õõvastavalt ja hirmuäratavalt. "Aga nii kui ma Lee videoklippi nägin, olin ma seitsmendas taevas, sest tema esituses oli just see siirus, veenvus ja häirivus, mida ma otsisin. See, et tegelane on nii enesestmõistetav, usub üdini oma õiglusetundesse ja arukusse ning siis ühtäkki moondub täiesti empaatiatundeta kohtumõistjaks. Lee esitus on võrratu," kiidab Kadri.

Eesti näitlejatest löövad filmis kaasa Rita Raave, Mari Abel ja Taavi Eelmaa. Lisaks kunstnik Bille Neeve, helilooja Piret-Rips Laul ning dirigent Lii Leitmaa koos ETV lastekooriga.

"Loomulikult oli seda kõike rahaliselt väga raske korraldada. Kuna visuaalselt oli vaja Inglismaad, siis ei saanud me kõike Eestis üles võtta. Üritasime muidugi teha Eestis nii palju kui võimalik – nii on ju odavam," selgitab Kadri filmi majanduspoolega seonduvat. "Ka näiteks massistseenid on puhtalt raha küsimus. Meil oli väga raske Inglismaal ööklubi täis saada ja Kaarli kirikut Tallinnas, sest lihtsalt tee ja küpsiste eest ikka välja ei tulda. Õnneks siiski lõpuks kõik laabus," nendib ta.

"Jaan Ruus on öelnud, et film on organiseerimise kunst, ja seda ta tõesti on. Sa sõltud väga palju teistest, sõltud isegi ilmast. Selles mõttes on romaani kirjutamine mõnus teraapia ja luksus, kus tõesti iga sõna sõltub vaid sinust endast," võrdleb Kadri. Samas paelub teda filmi mitmetahulisus: "Filmi koonduvad kõik need kolm dimensiooni, mis mulle olulised on – kirjandus, visuaal ja muusika. Kui raamatut kirjutades marineerid end omas mahlas, siis film on sünergia – sa annad tooraine, aga siis koondavad näitlejad ja võttemeeskond sinna veel oma anded ja energia."

Väntab juba Lõuna-Ameerikas uut filmi

Veebruari lõpust askeldab Kadri Lõuna-Ameerikas Patagoonias uue filmi kallal. "Patagoonia on juba lapsepõlvest saati mind huvitanud: uhke loodus, võimsad vaated, maailmalõpu aura. Film on koostöö Argentina noore režissööri Maximiliano Schonfeldiga. Meid valiti välja Kopenhaageni filmifestivali poolt, mis igal aastal nii-öelda paaritab loominguliselt kaks režissööri, kel siis palutakse ühiselt teha pooldokumentaalne film," räägib Kadri.

"Meie film on inspireeritud sündmustest, mis juhtusid siin Patagoonias eelmisel suvel, kui üks noormees ja neiu lihtsalt ekslesid kõrbes kuu aega koos. Põhimõtteliselt noormees röövis selle neiu, kuigi samas – nii lihtne see ka ei olnud. Väga põnev ja taas kord veidi hullumeelne kogemus on siin seda filmi teha. Tiimis oleme ainult mina, Maxi ja kaks näitlejat – kõik ülejäänu on see, mida pakuvad kohalik floora ja fauna. Tuul on nii kõva, et statiiv kõigub," kirjeldab Kadri sealseid olusid. Inimesed olla aga väga sõbralikud.

"Magnuse" kohtulahend tuleb 2015. aastaks

Enesetaputungiga kimpus noormehe ja tema isa suhetest pajatavat linateost "Magnus" näidati mõnekümnel rahvusvahelisel filmifestivalil. Seni ainsa Eesti filmina jõudis see Cannes’i festivali võistlusprogrammi "Un Certain Regard". Auhindu on teos pälvinud ka Saksamaal Wiesbadenis Kesk- ja Ida-Euroopa filmifestivalil "goEast", Anapas SRÜ ja Baltimaade avatud filmifestivalil "Kinošokk", Tšehhi filmifestivalil "Febiofest" ja Minskis "Listopadi" festivalil.

Paraku on filmil Eesti riigikohtu otsusega üleilmne levitamiskeeld kuni 2025. aasta lõpuni, kuna see riivavat enesetapu sooritanud peategelase väidetava prototüübi lähedaste eraelu puutumatust. Praegu ootab Kadri Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust. "Kuna paberid läksid sisse 2010. aastal, siis on tulemus teada 2015. aastaks. Ja nagu mulle on öeldud, siis suhteliselt viimasel minutil see ka tuleb," ütleb Kadri. Kehtivat kohtuotsust peab ta aga absurdseks ega mõista, kuidas saab ilma daatumite ja pärisnimedeta mängufilm kellegi privaatsust riivata.