TÄTOVEERITUD KLIENDITEENINDAJA: "Tätoveeritud politseinik tekitab usaldust ja kaitstustunnet." (115)

"Mulle tundub tätoveeritud politseinik küll usaldusväärsena – suur mees, vormis ja tätoveeringutega annab julgust ja tunnet, et ta on võimeline mind kaitsma. Vallandada inimene seetõttu, et tal on tätoveeringud – see on ebaõiglane!" arvab klienditeenindajana töötav Kaja (44) Mail Online’i hiljuti avaldatud uudise peale, et Scotland Yard kavatseb vallandada kõik töötajad, kellel on nähtaval kohal tätoveering ja kes neid ei eemalda.

Londoni politseiteenistuse komissari Bernard Hogan-Howe’i sõnul kahjustavad tätoveeritud kehad Scotland Yardi professionaalset mainet. Töötajatele, kelle kaela, käsi või nägu katavad tätoveeringud, anti nende eemaldamiseks aega mõned nädalad. Kui kehakaunistused ei kao, kaovad teenistusest politseinikud ise.

Ka näiteks Eesti pankades on kehtestatud reegel, et töötajatel ei tohi tätoveeringud näha olla. "Mind ei häiri, kui teenindajal on tätoveeringud, sest vahel teevad need inimese isegi huvitavaks," ütleb Kaja, kel endal on täis tätoveeritud mõlemad käed – pilt algab ühe käe randme juurest ja jookseb selja tagant teise käe randmeni välja. "Inimene saab ju ka tätoveeringutega olla soliidne ja usalduslik. Miks ei keelata siis ära pikki maalingutega küüsi? Need võivad samuti vahel jubedad tunduda." Naise sõnul on ta näinud palju pangatöötajaid, kel pikad erksavärvilised kunstküüned, kuid see ei tähenda, et nad oma töös kuidagi vähemkompetentsed oleks.

Kaja töötab klienditeenindajana militaar- ja vaba aja kaupade poes Kroonu Ait. Seda, et mõni klient talle kunagi tätoveeringu kohta halvustava märkuse teinud oleks, pole tal ette tulnud. Pigem on tätoveeringud olnud just müüja ja kliendi vaheliseks jäämurdjaks. "Mõned kliendid on alguses väga tõrksad, aga kui näevad mu tätoveeringuid, on üllatunud. Siis hakkab jää sulama ja küsitakse, kelle juures need tehtud on ning kas need midagi ka tähendavad."

Halvasti kipuvad suhtuma pigem inimesed tänaval. "Mõni vanatädi on mulle küll kraesse karanud ja öelnud: "Mida sa mõtled? Vaata, milline sa välja näed ja mis eeskuju sa oma lastele annad."" Samas saab naine ka vanainimestest aru – nende jaoks assotsieerub tätoveering vangide või sõjaga. "Tänaseks on asjad ju vabamaks läinud ja tätoveering pole ainult vangide tunnus. Minu ema oli samuti alguses šokis, kuid mida edasi oma kehakaunistust arendasin, seda rohkem hakkas see talle meeldima."

Kaja tegi oma esimese tätoveeringu kaheksa aastat tagasi. Samas tunnistab ta, et ei ole kunagi mõelnud sellele, et mõnes ametis need kahjuks võiksid tulla. "Kunagi tahtsin teha tätoveeringut ka käelabale, kuid siis ütles tätoveerija, et ma ei teeks, sest kunagi ei tea, kuhu elu viia võib – äkki kutsutakse presidendi vastuvõtule ja seal ei näeks see hea välja."

"Tallinna Reaalkooli direktorina ei ole ma pidanud selle pärast muret tundma või pole seda märganud," ütleb Gunnar Polma , et tema juhitavas koolis õpetajate seas tätoveeringutega seni mingeid probleeme pole olnud. Samuti kinnitab mees, et Reaalkoolis pole arutatud, kas õpetajatel võib nähtavas kohas tätoveering olla või mitte, samuti ei ole see kuidagi reguleeritud. Kui peaks aga juhtuma, et kooli tahab tööle tulla pedagoog, kel käelabad ja sõrmenukid täis tätoveeritud? "Eks ma käituksin vastavalt sellele, mis sinna tätoveeritud on," ütleb Polma. Kuni need asjad pole Eesti vabariigi üldiste kõlblusnormidega vastuolus, lähtuks ta siiski inimese pedagoogilisest pädevusest.

Koolid tätoveeringuid keelanud pole

"Ei ole ma pidanud mingeid ettekirjutusi tegema, kedagi töölt vallandama ega jätnud tätoveeringu pärast ühtegi vajalikku inimest tööle võtmata," ütleb ka Tallinna Kunstigümnaasiumi direktor Märt Sults. "Tätoveering on minu arvates isiksuse presentatsiooni laiend ehk siis kiirtõlge inimesest, tema elulaadist, eripärast, isiksuse varjukülgedest, mida on raske sõnutsi seletada, kuid märgiliselt lihtne arusaadavaks teha," ütleb Sults, kuid nendib, et on olemas asju, mis omavahel kokku ei sobi. "Näiteks frakk ja tätoveeritud kael või käeseljad – kui on sellised tätoveeringud, siis frakki kanda ei saa." Sultsi sõnul on tätoveeringute ja ehete puhul tähtis see, et nende omanikul oleks jõud sümbolid ka välja kanda. "Kui see jõud puudub, siis pole mõtet endale ka kaunistusi külge panna ja nahale kanda."

Gustav Adolfi Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur kinnitab, et mingit eraldi korraldust või suhtumist tätoveeringutesse nende koolis ei ole. "On kooli kokkulepitud väärtused, mille sisse kuuluvad ka ühiselt kokku lepitud riietumis- ja käitumistavad. Õpilastele pole ette nähtud koolivormi, kuid kooli kodukorras on kehtestatud ühtne riietumisstandard," ütleb ta. "Inimene on isiksusena tervik – koos iseloomuomaduste, väärtuste, käitumise ja ka välimusega. Leiame, et kui töötaja ise arvab, et tema riietusstiil või ka tätoveering sobib tema isikuga kokku, siis kool kui tööandja austab inimese enda valikut ega sekku selgelt isiku privaattsooni. Me austame oma töötajaid ja nende valikuid oma identiteedi kandmisel." Kooli juhtkonnal pole siiani töötajatega tätoveeringute pärast probleeme ega eriarvamusi olnud.

Avalikus teenistuses lubatud

Valitsuse meedianõuniku Liina Kersna sõnul avalikus teenistuses konkreetseid reegleid tätoveeringute kandmisel ei ole. "Küll aga tuleneb avaliku teenistuse seadusest, et ametnik peab olema väärikas. Vääritu on tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või asutust. Ei ole kuulda olnud, et tätoveeringute kandmisega oleks avalikus teenistuses probleeme olnud või kedagi karistatud."

Politsei- ja piirivalveametis ei ole samuti tätoveeringud keelatud. 2007. aastal kirjutas Õhtuleht, et 9. mail oli ühel Tõnismäe ümbruskonda valvavate politseinike seast kaelale tätoveeritud silmatorkav puna-roheline Jaapani hieroglüüf. Toonane politseiameti pressiesindaja Jana Zdanovitš ütles, et politseis ei ole ette kirjutatud, kas ja kus võib politseinik kanda tätoveeringut või kehaehet ning selgitas, et teoreetiliselt võib politseinik tulla tööle ka tätoveeringuga laubal ja kümne kõrvarõngaga kõrvades.

Ka praegu ei ole tätoveeringud politsei- ja piirivalveametis keelatud. "Küll aga on nõutav ja loomulik, et ametnik näeb välja korrektne ega kanna ehteid või muid sümboleid või kaunistusi, mis ei sobi kokku vormiga, mis lähevad vastuollu PPA põhiväärtustega või mida inimesed, kellega ametnikud kokku puutuvad, võivad tõlgendada ebasobivana," selgitab PPA kommunikatsioonibüroo nõunik Helin Vaher.

Kaitseliidus ja pankades keelatud

Seevastu on Kaitseliidus käskkirjaga igasugune tätoveeringute kandmine väga täpselt reguleeritud. Käskkiri anti välja pärast seda, kui üks Kaitseliidu Tallinna maleva liige kandis iseseisvuspäeva paraadil haakristiga kõrvarõngast. Käskkiri ütleb: "Igasugused tätoveeringud ja muud märgistused käelabadel, peas, näol ning kaelal kõrgemal kui vormi krae äär, on keelatud. Ekstremistlikud, sündsusetud, seksistlikud ja rassistlikud tätoveeringud on keelatud, sõltumata nende asukohast kehal." Samuti on lahti kirjutatud, milline tätoveering täpselt on ekstremistlik, seksistlik, sündsusetu või rassistlik.

"Ekstremistlikeks loetakse tätoveeringuid, mida võib seostada ekstremistlike ideede, organisatsioonide või tegevustega. Ekstremistlike ideede, organisatsioonide ja tegevuste all käsitletakse rassilise, soolise, usulise või rahvusliku vaenu õhutamist ja propageerimist. Sündsusetuteks loetakse tätoveeringuid, mis oma vulgaarsuse või roppusega alavääristavad või halvustavad kehtivaid moraalinorme, häid tavasid või käitumisnorme. Seksistlikeks loetakse tätoveeringuid, milledega alavääristatakse soolist võrdsust või konkreetset sugu. Rassistlikeks loetakse tätoveeringuid, milledega alavääristatakse rassilist võrdsust või propageeritakse konkreetse rassi häbistamist."

Tätoveeringut eemaldama kedagi, kes on Kaitseliitu astunud enne selle korra kehtestamist, siiski ei saadeta. Tagada tuleb lihtsalt tätoveeringute varjatus Kaitseliidu üritustel ja kaitseväe vormi kandes.

"Meie kliendid ootavad, et pangatöötaja välimus oleks korrektne ja konservatiivne. Seega püüame seda järgida kõiges – riietuses, kehakaunistustes, soengutes ja nii edasi," ütleb Swedbanki pressiesindaja Mart Siilivask. "Väljendame seda ootust töötajatele värbamisel ning vajadusel juhime jooksvalt tähelepanu." Detailseid reegleid Swedbankis tätoveeringute või kehakaunistuste osas siiski kehtestatud ei ole ja Siilivaski kinnitusel ei plaanita seda ka teha Seevastu SEB pangas kehtib dokument "SEB Hea Tava", kus on üheselt määratletud, et rõivastuse alt paistvad tätoveeringud ei ole lubatud, ütleb SEB kommunikatsioonijuht Evelin Allas. Kuna töötajad teavad, et nähtavad tätoveeringud pole lubatud, ei ole tulnud seetõttu SEBs ka kedagi vallandada, kinnitab Allas.

Tätoveerija: 18aastase noore sõrmi ma ei tätoveeri

"Noortele peab ikka natuke soovitusi jagama ja rääkima labakäte või sõrmede tätoveeringute tulevikust ning kaela tätoveerimise mittesobivusest. Ma võin ju eeldada, et täiskasvanud inimene teab täpselt ise, mida ta tahab, aga 18aastase noore sõrmede tätoveerimisest Rihanna eeskujul mina küll keeldun," ütleb Mamas Pride Tattoo salongi omanik Kaili Aavik.

Naise sõnul on sõrme peale tätoveerimisel mängus palju erinevaid aspekte. "See ei säili isegi 5 aastat ilusa ja selgena, sõrme küljed kuluvad erinevate kohtade pealt erinevalt – on kohti, kus värv üldse kunagi ei püsi. On ka suur oht, et sügavale tehtud tattoo läheb naha all laiali. Sõrme peale tehtud asja enam eemaldada ei saa ja seda pole võimalik ka üle teha, samuti ei saa sellega ka paljudesse kohtadesse tööle," toob ta näiteid.

Kaili ütleb, et talle meeldib, kui inimesed teevad tööd, mida armastavad ning sellisel juhul ei tohiks olla probleemi pidada kinni mõningatest normidest ning tavadest. "Oma valikud peab elus tegema. Käelabade ja kaela täistätoveerimine jäägu aga hilisemaks valikuks – kui sa oled oma alal juba nii professionaal, et ilma sinuta enam hakkama ei saada ja saad ise reeglid kirjutada," soovitab ta.

"Siiani leidub inimesi, kelle jaoks on tattoo vastuvõetamatu ning tabu. Aga mina ei leia, et lasteaiakasvataja või kooliõpetaja ei tohiks oma tattoo´sid näidata. Sellepärast näiteks lapse kooli vahetama hakata või kuskil foorumis selline teema tõstatada näitab juba inimese enda kitsarinnalisust ja piiratust. See võis olla teemaks 30 aastat tagasi, tänapäeval on aga ajad ikka veidi muutunud," ütleb ta ja loodab, et asjad muutuvad edaspidigi vabameelsuse poole.

Eemaldatakse tavaliselt nooruses tehtud pilte

"Kõige sagedamini tulevad tätoveeringuid eemaldama need inimesed, kes on omale noorena midagi teha lasknud ja nüüd täiskasvanuna saavad aru, et see oli lihtsalt nooruse lollus," ütleb ilusalongis Cleanline tätoveeringuid laseriga eemaldav Elina. "Mul on olnud vaid kaks inimest, kes tulnud eemaldama töö tõttu," ütleb naine, et tegemist on pigem erandi kui reegliga. "Ühel oli kaela peal päris suur tätoveering, mida oli näha, kui ta triiksärgi selga pani. Temal eemaldasime tätoveeringust ainult selle osa, mis kraest väljapoole paistis. Teisel oli tätoveering käel sõrme peal. Mõlemad töötasid alal, kus tuleb inimestega suhelda."

Täpset arvu, kui palju inimesi nende juurese tätoveeringuid eemaldamas käib, naine öelda ei oska. "Iga päev käib ikka mitu inimest." Mingit soolist erinevust Elina sõnul ei ole – mehi ja naisi, kes leiavad tee eemaldussalongi, on võrdselt.

See, kui palju tätoveeringu eemaldamine maksma läheb, sõltub pildi suurusest, kas tegemist on värvilise või mustvalge kehakaunistusega, kui palju tinti on kasutatud ja sellest, kus tätoveering tehtud on. "Nendest, mis on tehtud professionaalide juures, on raskem lahti saada, kuna nemad kasutavad väga tumedaid ja pakse värve," ütleb naine. "Neist on päris raske lahti saada ja see võtab kaua aega. Kõige lihtsam on lahti saada omatehtud piltidest."

Cleanline salongis kasutatav laser arme ei jäta. "Laserikiir reageerib ainult värviga ja valu tekib ainult seal, kus on värv," tutvustab naine. "Pärast protseduuri on nahal väike punetus ja paistetus, mõnel, kellel on õrnem nahk, võib tulla väike koorik, aga see kõik läheb üle paari päevaga."