"Animeeritakse päevas keskeltläbi 5–10 sekundit filmi kolm aastat järjest hommikul kella üheksast õhtul kella kuueni," kirjeldab režissöör nukufilmi "Lisa Limone ja Maroc Orange: tormakas armulugu" valmimist. Filmitegemisele kulus seitse aastat.
Filmi tarbeks valmistati 70 nukku ja 1300 tibatillukest tomatit. Režissöör Mait Laasi sõnul on nukufilmi tegemine nii ajakulukas seetõttu, et protsess jaguneb mitmeks etapiks. "Üks asi on idee väljatöötamine, kus tehakse nukukavandid ja kirjutatakse lugu ja laulud lõplikult valmis. Need tehakse filmi ettevalmis-tusetapis. Otsitakse raha ja see kõik võtab aega," räägib Laas. Teises etapis valmistatakse nukud ja dekoratsioonid: apelsinipoisi filmi tarvis meisterdati neid terve aasta. Nukkude animeerimiseks ehk hingestamiseks kulus režissööri kinnitusel kolm aastat, järeltöötluseks veel aasta.
Nukumeistrid hoiavad nipid salajas
"Kui mängufilmis võetakse pärisnäitlejad ja päriskeskkond, siis meie puhul tuleb kogu maailm tervikuna üles ehitada ei millestki. Tuleb leida need materjalid, mis oleksid läbi kaamera usutavad ja vaatajat paeluvad," selgitab Laas. Materjalidena kasutavad nukufilmitegijad muu hulgas mannat või vatiini, silmadeks on nukkudel puitpärlid. "Leiutamist ja avastamist on küllaga," kommenteerib režissöör.
Kõige raskemaks nukufilmi tegemise juures peab mees asjaolu, et töö paneb proovile kannatuse ja väsitab. Samas nõuavad ka kunstilised lahendused üksjagu peamurdmist. Näiteks oli vaja nuputada, kuidas näidata kaadris merd. Vedelikuteema on Laasi sõnul nukufilmis üks raskemaid. Lõpuks tehti neile aga eriefektide stuudios maailmatasemel meri. Omaette probleem oli nukkude laulma panemine. Oli tarvis välja mõelda, kuidas teha nii, et nukkude näoilmed oleksid võimalikult väljendusrikkad ja et nende suud saaks liigutada selle järgi, kuidas vokaal laulus nõuab.
Raskustest hoolimata on nukufilmi tegemisel pärisfilmi ees ka eeliseid. "Kui näiteks Lembit Ulfsak jääb filmivõtte ajal haigeks, on raske leida temale asendajat. Nukufilmi puhul on aga see õnn, et kui nukk ära väsib, katki läheb, jalg ära murdub või silm peast välja kukub, saab kohe asendaja võtta. Ühekorraga tehakse mitu nukku," räägib režissöör. "Ühe nuku tegemine võtab aega ühe kuu. Nukk on nukufilmitegijatele näitleja, kes peab olema võimalikult väljendusrikas, vaatajale usutav ja liikumist parimal moel edasi andma," räägib mees. Iga päev töötab nukkudega 10–12 inimest.
Nukutegemise tehnoloogia nipid on tema sõnul sellised, mida võõrale inimesele ei näidata ega räägita. "Teadmisi hoitakse vaka all. Meil tuleb ise leiutada, kuidas mingit nukku teha või milliseid materjale kokku panna," selgitab režissöör. Samal ajal peavad nukutegijad omandama ka anatoomia- ja moekunstiteadmisi. "Tegelased kannavad riideid, mis lähedalt vaadates kannatavad ka moeajakirjas presenteerimist. Lõige ja käsitöö täpsus on selle juures ülimalt tähelepanuväärne," ütleb Laas ja lisab, et nuku üks millimeeter on suurel ekraanil tihti 20 sentimeetrit.
Peategelased olid filmitegija sõnul kõige keerulisemad. "Tegime ikka päris mitu prototüüpi, enne kui õige lahenduse juurde jõudsime. Nukud on tehtud vahtlateksist, mida tuleb segada teatud õhutemperatuuri ja niiskuse juures ja kui need lõpuks veel ahju pannakse, siis tihtipeale on protsessid ettearvamatud." Nukud on ainult 20 sentimeetri pikkused ning selleks, et saaks nuku suud, silmi või nina liigutada, peab nuku sisemine konstruktsioon olema nii täpselt tehtud, et see ei hakkaks kusagilt välja tulema või animeerimist takistama. "Osa tööd tehti sõna otseses mõttes luubi all, et saaks hästi täpselt ja seal käsi väriseda ei tohi," märgib Laas. Nukufilmi nukumeistrite hulgas on arhitektuuri, skulptuuri, kunstiõpetust ja ka nahakunsti õppinud inimesi. Kokku valmistasid nad filmi tarbeks 70 nukku.
Tomatid valmistati savist ja kruusast
Tükk tegemist oli filmitegijatel tomatite valmistamisega. "Alguses üritasime teha need käsitsi isekuivavast savist, aga üsna pea sai selgeks selle ettevõtmise lootusetus. Lihtsalt ei jõua neid nii palju kui vaja teha," selgitab Laas. Tomatite suurus varieerub kolmest kuni seitsme-kaheksa millimeetrini, mõni suurem on ka sentimeetrine. "Need, mis on põõsaste küljes, on tehtud käsitsi ja päikese käes kuivatatud, aga kui filmis veetakse veoautoga neid tomateid, tundus õigem olevat teha need kergkruusast," sõnab mees. Vahepeal taheti tomatid valmistada hoopis pudistatud penoplastist. "Proovisime ka värvida, aga see oli nii kerge ja elektrostaatiline, et jäi igale poole kinni ja pihustus laiali."
Plahvatus purustas objektiivi
Kord juhtus filmitegijatel ka õnnetus. Nimelt oli ühe stseeni jaoks vaja korraldada plahvatus. Selle jaoks ehitati savist ja kipsist kolm maja, millesse pandi detonaatorid. Kohal oli pürotehnik ja maja lõhatigi. Esimesel korral oli lõhkeaine hulk liiga väike ja maja ei lagunenud õieti äragi. "Teist korda läks nii, et suurem detonaatori hulk tekitas sellise plahvatuse, et tükid lendasid kaamerasse ja lõhkusid kaameraobjektiivi," meenutab režissöör.
Režissöör soovis kaasata Björki
Loomeprotsessi mõnusaks osaks peab Laas tegelastele hääle otsimist. Selleks tegi ta koostööd muusika autori Ülo Kriguliga, kes aitas lauljaid valida. "Korra käis meil peast läbi ka Björk. Samas peame ka oma reaalseid võimalusi arvestama, mis meil siin Eestis kasutada on," ütleb filmitegija. Björki asemel valiti filmi hoopis Iiris Vesik. Laas märgib, et seitse aastat tagasi oli Iiris veel väga noor ja algaja, kuid praeguseks on Iirisest saanud meisterlik karakterilooja ja laulja. Peale laulmise tuleb hääleandjatel teha ka tegelase häälitsusi ning filmitegija kiidab Iirist paindlikkuse ja meeldiva koostöö eest. "Peeter Volkonski oma karakteriga on kindlasti andnud palju mahlakust sellele sidrunimehele, keda ta kehastab!" kiidab Laas. Apelsin Maroci prantsuskeelsed laulud laulis sisse Ursulast tuntud Omar Nõmm. "See oli ka temale väljakutse, sest ta on laulmise juba lõpetanud. Kuid teades tema prantsuse keelt ja tema vokaalseid võimeid, on lõpptulemus täiesti muljetavaldav," rõõmustab Laas.
Tomatikasvataja orjastab põgenikust apelsini
Sotsiaalkriitiline armastuslugu Sitsiilia tomatikasvandusse orjaks sattunud apelsinipoiss Maroci ja ketšupiärimehe tütre, sidrunitüdruku Lisa vahel sai oma algimpulsi Itaalias elavalt koomiksikunstnikult Kati Kov?csilt. Filmi autori sõnul on armastuslugu põnev just nooremale vaatajale, täiskasvanud saavad nautida filmi sotsiaalkriitilist allteksti. Nimelt läheb apelsinipoiss Itaaliasse paremat elu otsima ja jõuab mannast tehtud liivaluideteni. "Siin peitub omamoodi magushapu huumor," räägib nukufilmi režissöör.
Kaugeid paralleele võib autori sõnul tuua Cipollinoga, ehkki küll sibulate asemel seiklevad käesolevas animatsioonis tsitruselised.
Filmi juures on oluline ka 3D efekt. Nukufilmistuudio 3D filmitegemise kogemused on pikaajalised. 1977 tehti esimene 3D film (Elbert Tuganovi "Suveniir") ning 2007 esimene digitaalne 3D film (Andres Tenusaare "Mirjami piknik"). Senised kogemused andsid filmitegijatele julgust täispika filmi katsetamiseks.
Filmi stsenaariumi kirjutasid Kati Kov?cs ja Peep Pedmanson, originaalmuusika on loonud Ülo Krigul. Tegelastele andsid oma hääle
Iiris Vesik, Peeter Volkonski, Hardi Volmer, Omar Nõmm, Risto Joost, Andero Ermel ning teised tuntud eesti lauljad ja näitlejad.
Kommentaarid