Aivar Tommingas: "Näitleja jaoks on kõige tähtsam laval ellu jääda." (4)

Kolmkümmend viis aastat Tartu Vanemuise teatris näitlejana töötanud Aivar ütleb, et ega need apsud endale kerged üle elada ole. "Kui asi laval natuke nihu läheb või kui kogu tekst ei saa niimoodi ära räägitud nagu see oli mõeldud, siis seda ei ole lihtne taluda," muigab mees, kes hommikuse inimesena tahaks tegelikult kõiki etendusi anda varastel tundidel. "Et saaks varem asjad ära lahendada. Kõige hullemad on ses mõttes ju esietendusepäevad. Need on surmapäevad. Kui sa iga päev teed proove esietenduse nimel, siis on see vahva ja tore. Ja siis, kui tuleb see esietenduse päev, siis käid terve päev ringi nagu munas kana, mitte midagi teha ei oska. Ainult mõtled sellele õhtule, et saaks ta juba kaelast ära. Aga ei saa kuidagi – tuleb oodata seitsmeni välja." Aivari meelest on esietenduspäeva-ootus näitlejale õige ränk katsumus. Kui siis esietendus lõpuks läbi saab, langeb näitleja südamelt kolinal maha õige suur kivi.

Sa oled kaheksa aastat tagasi öelnud lause, et sinu unistuste roll on Hamlet. Miks?

(Naerab.) Olen tõesti öelnud? Eks on paras aeg hakata sellest uuesti rääkima, sest Ants Eskola oli ka umbes sama vana kui mina praegu, kui ta mängis Hamletit. Aga eks "Hamlet" mu lemmiknäitemäng on siiamaani. Nagu ka näiteks Tšehhovi "Onu Vanja". Teisena. Või siis esimesena "Onu Vanja" ja teisena "Hamlet".

Aga Tammsaare? Mulle näib, et sul on tema loominguga ka mingi oma suhe.

See on ainult tänu Elmo Nüganenile. "Tõde ja õigus. Teine osa" ja Maurus.

Tõesti? Ma arvasin, et tänu Kaarin Raidile ka, kui teie kursus mängis lavastust "Me otsime Vargamäed"?

Õige jah! Muidugi! (Naerab.) Sealt saigi kõik alguse!

Tükk, mille lavastaja Kaarin Raid koos lavakooli VIII lennu tudengitega lavale tõi, oli "Me otsime Vargamäed". Puhas mäng, kus tulevased näitlejad valgetes kostüümides ja rolle vahetades Vargamäe lugu jutustasid ja muu hulgas puuklotsidega hobuse kabjaplaginat imiteerisid. Lavalaest rippusid alla ohjad. "Need olid muuseas minu isklikud, ma maalt need tõin," ütleb Aivar. "Need olid ehtsad ohjad, mis ma sinna vedasin. Ma vist ikka sain need tagasi ka." Aivar lisab, et need olid ilusad nahkohjad ning et ta isa olla pojale ohje laenates öelnud: "Eks sa, poiss, vii siis jah, kui juba on näitemängu jaoks vaja."

Kui teie lend kooli lõpetas, olite kohe selle Vargamäe tükiga ka ajakirja "Kultuur ja elu" esikaanepoisid.

Jah, olime küll. See tükk on mul aga muidu ka väga hästi meeles. Seal oli üks stseen, millega proovi tegime. Et Pearu sõidab purjus peaga hobuvankriga kõrtsist koju. Mina olin Pearu. See oli nii tehtud, et kahelt poolt lähenesid mulle Raivo Rüütel ja Enn Keerd, panid käed kokku ja mina pidin üle nende hüppama. Proovides katsetasin, et panen käed ette, hüppan neist üle, teen kukerpalli ja maandun eeslavale. Mõtlesin kole palju, kuidas see ikka oleks hästi efektne ja mõtlesin üle. Ning proovide käigus unustasin käed ette panna ja hüppasin lihtsalt, pea ees, vastu lava.

See pidi küll valus olema.

Mitte ainult valus. Mul läks pilt ka hetkeks eest ära. (Naerab.) Aga mis ikka teeb, see oli pehme puupõrand. Midagi hullu ei olnud. See kõik oli lihtsalt nii naljakas, ma ise ka naersin. See on, kui näitleja mõtleb üle ja unustab selle ära, mis kõige tähtsam on.

Mis on kõige tähtsam?

Näitleja jaoks on kõige tähtsam laval ellu jääda.

Sul pärast toda äpardust on juhtunud laval hetki, kui mõtled üle ja teed endale füüsiliselt viga?

Ei tea, ma olen enesekontrollija tüüpi ikkagi. Aga arvan küll, et olen endale viga teinud. Nüüd juba vanemaealise näitlejana olen oma jalale viga teinud. Seetõttu, et ma olen väga palju Kaarel Irdi mänginud. Tema kõnnak oli natukene lonkavat laadi ja siis ma seda kõnnakut otsisin. Teda sai palju mängitud "Teatriparadiisis" ja muudes kohtades ning ilmselt tegin sellega oma põlvele päriselt viga. Tänu arstidele olen sellest nüüd küll üle saanud. Lihtsalt töö rolliga on mõnest kohast tervisele mõjunud. Kui väga rolli sisse elad, näiteks mängid südamehaige inimese rolli, siis jääb sul endal ka süda haigeks. Ma täitsa usun seda.

On su põlv vähemasti nii korras, et kui järgmist muusikalirolli teed, kepsutad lavale nagu muiste?

(Naerab.) Ma loodan! Olen kogu aeg mõelnud, kaua minusugune neid muusikale ikka teeb. Ma ju varsti 60 täis ja ikka hüppan-kargan ringi veel. Ega ma neid muusikale väga tahaks teha, aga mis teha, kui jälle arvatakse, et ma sobin.

Sa oled varemgi maininud, et muusikaliartist sa väga olla ei taha. Miks ometi?

Kui draamatükis saad end igas olukorras vee peal hoida, siis muusikalis on niimoodi, et kui ikka rida meelde ei tule ja muusika läheb edasi, siis neid hetki ma kardan ette.

On sul selliseid hetki juhtunud?

Jah. Mul on üks väga tore mälestus. Oli "Minu veetlev leedi", kus ma olen mänginud nii joodik Dolittle’it kui ka Higginsit. Aga

Higginsil on meeletult pikad laulud laulda. Ega ma neid laulusõnu nii väga pähe saanud. Aga et Higginsil on suur kirjutuslaud, siis kirjutasin terve laua igasugu pabereid täis ja seal olid ka laulusõnad sees. Lõpuks vaatasin, et ega neid pabereid ikka vaja ole, mul on enamvähem sõnad peas ja viskasin need paberid ära. Aga see pilt neist laulusõnadega paberitest oli mul kogu aeg silme ees. Ja ühel etendusel ma järsku näen, et see viis salmi teksti liigub mu ees altpoolt ülespoole. Ning kuskil kolmanda salmi neljas rida on valge. Ja see läheneb kogu aeg. Hirm järjest kasvab. Siis läksin nii krampi, et kõik-kõik laulsin ära, aga selle kolmanda salmi neljanda rea ajal oli laval lihtsalt vaikus. Ma ei osanud mitte midagi öelda ja järgmisest reast läksin jälle edasi. (Naerab.) See oli kohutav elamus!

See kõlab kui näitleja õudusunenägu.

Jah! Ongi!

Muusikalis "Cabaret" kehastab Aivar tagasihoidliku loomuga härra Schultzi. "Mulle meeldib seda rolli teha ja see pole ka eriti kaelamurdev," ütleb Aivar. "Sellist rolli võiks nüüd päris vanainimesena ka teha." Samas teeb Aivar kaasa ka Lotte muusikalides, kus on rahmeldamist tohutult palju. Pealegi pole nood efektsed lavakostüümid eriti kerged kanda. "Seal on küll raske," tunnistab ta. "Kui sa ikka draakonikostüümi selga paned ja hüppad koos Veikko Tääriga laval ringi, siis on natuke raske see asi, aga eks tuleb toime. Paistab, et rahvas on rahule jäänud."

Sulle, ma olen aru saanud, meeldib lastele mängida. Miks?

Mulle on kogu aeg meeldinud lastele mängida. Ma saan nendega hästi kontakti ja mulle tohutult meeldib nende ees esineda. Lastega on kuidagi väga mõnus ja nad on vahetumad kui täiskasvanud. Mulle kohe kuidagi istub nende ees mängida.

Lavastaja Jaan Tooming on öelnud, et kui näitleja suudab lastele muinaslugu rääkida nii, et need teda uskuma jäävad, siis suudab näitleja kõike. On see nii?

Ma ei tea, kas lapsed selles suhtes lakmuseks on, kas oled näitleja või mitte. Usun, et kindlasti on näitlejaid, kes ei taha mängida nn kergekaalulisemat asja nagu lastetükk. See on nii individuaalne, et mul on raske selle koha pealt midagi öelda. Minule igatahes meeldib lastele mängida ja arvan, et neil ka mind vaadata. (Muheleb.)

Isegi kannatad rasked draakonikostüümid välja?

Muidugi kannatan! Selle nimel alati! See on kaif! Kui etendus lõpeb, siis on väsimusest saanud õnnis tunne. Et oled midagi korda saatnud.

Tavaliselt on need hommikused etendused. Sina oled selleks ajaks ärganud ja töövalmis?

Ma teeks hea meelega ainult hommikul teatrit. Õhtuks olen ma juba päevasest olemisest väsinud – kas siis proovidest või niisama molutamisest. Ma ärkan hommikuti kell 4–5.

Näitleja puhul, kel tuleb etendust anda õhtul, on selline ärkamisaeg pisut kummaline. Mõni inimene oleks õhtuseks etenduseks juba surnud.

Selles asi ongi, et eks ma ka olen, aga püüan seda mitte välja näidata. Ma püüan mängida seda, et olen elus. (Naerab.) Etenduse ajal tunnet, et enam ei jaksa, ei ole. Öeldakse ju, et tsirkusehobune saab piitsa, siis läheb ega tunne enam mingit väsimust, vaid läheb ja teeb oma asja ära ning teeb seda mõnuga. Alles pärast, kui etendus on läbi, siis tunned mõnikord, et praegu ei jõuaks enam mitte midagi teha. Imestad enda tegemise üle ka, et kuidas see asi üldse õnnestus ära teha. Et ma olen nii väsinud, kell on alles kümme, aga mina olen täiesti laip – ei jaksa koju ka minna.

Aga puhkudel, kui näitleja Tommingas on läbi nagu Läti raha, tuleb ikka jalad selga võtta ja Vanemuisest kodu poole kaduda. "Teatrisse enam jääda ei saa – teater läheb kellapealt valve alla," ütleb ta, et enam pole võimalik kolleegidaga pärast etendust teatrimajja maailmaasju arutama jääda. "Tuleb ikka koju minna." Aivar tõdeb, et eks see ole uue aja märk. "Niimoodi on ta meil siin korraldatud, mis teha." Mainib sedagi, et tunneb sellistest spontaansetest vestlusringidest puudust. "Neid võiks ikka olla, teinekord esikapeodki lõpevad nii, et rahvas ei taha veel laiali minna, aga tuleb minna. See on uue aja korraldus. Aga ega mul midagi selle vastu ole, et õhtul varem koju jõuda." Aivar lisab tunnustavalt, et Tallinna Linnateatris see näiteks nii ole: "Seal on teine kord ja teistsugune maja. Teistsugune õhkkond. Ma ei ütle, et üks on parem või halvem kui teine. Mina olen leplik inimene ja lepin igasuguse korraldusega, mis mulle ette antakse."

See Linnateatri kogemus tuli su ellu unistuse täitumisena nagu ma aru saan. Soovisid vist pikemat aega Elmo Nüganeniga koostööd teha ja siis ta sind lavastusse "Tõde ja õigus. Teine osa" kutsuski.

Seda küll. Ma olen eluaeg tahtnud Elmoga koostööd teha. Me ei olnud ausalt öeldes isegi tuttavad, paar korda ehk tere öelnud enne seda, kui ta pakkus härra Maurust teha. Elmo helistas mulle ja ütles, et Aarne Üksküla mõtles, et ta enam ei teeks seda rolli ja et äkki mina tahaks seda teha. Seal ei olnud kaksipidi arvamist. Tahtsin kohe ja kohe tuupisin ka teksti pähe.

Tammsaaret, ma arvan, ei ole just väga lihtne pähe tuupida.

Ma ei tea, seda oli küll. Äärmiselt lihtne. Aga seda tänu Elmole, sest tema instseneering istus mulle õudselt hästi. See oli esimene kord minu elus, kui mulle meeldis teksti tuupida.

Kuidas näeb välja teksti tuupimine Aivar Tomminga moodi?

Ega ta näegi kuidagi välja, sest et tavaliselt seda ei juhtu. Antud hetkel oli see lihtsalt vajalik, sest meil oli nädal aega proove teha ja siis pidi see tükk välja tulema. Teistel kõigil olid oma osad selged, mina lülitusin juurde. Et viietunnist tükki teha viie prooviga, selleks oli lihtsalt vaja tekst täiuslikult pähe tuupida. See oli väga lõbus töö. Seda oli mõnus tuupida. Tšehhovit tahaks ka mõnuga tuupida. (Naerab.)

Aivar räägib, et tavaliselt jääb tekst pähe siiski proovide käigus, ehkki prooviperioodid jäävad aina lühemaks. Viimasel ajal on prooviperioodi pikkuseks poolteist-kaks kuud. "Irdi aegadega ei anna võrreldagi," muigab ta. "Ird tegi proove nii kaua, kui talle meeldis. Kui ei saanud valmis, siis ütles, et ärme tee ja võtame mõne teise tüki. Isegi sellist asja on olnud, kus laval käivad viimased proovid ja Ird ütleb: "Kurat, see on nii sitt tükk, ärme seda tee!" Ta teadis, mida tahab ning minul oli temaga koos töötada ainult lust ja rõõm. Kuigi ta oli väga vastuoluline, siis see tema pühendumus ja hoolitsus oma näitlejate eest – ma ei ole sellist asja hiljem kohanud, et teatrijuht oma näitlejate eest niimoodi seisab."

1978 sa Vanemuise teatrisse tulid ja siia ka jäid. Mis valemiga oled sa 35 aastat ühes teatris vastu pidanud?

(Naerab.) Ma ei tunne, et oleksin vastu pidanud. Eks ma olen natuke laisk, et võtta midagi muud ette. Elu on ka nagu siia Tartusse koondunud. Mis mõttega nüüd läheks kuhugi mujale? Mul on siin head tööd olnud, ma olen teatriga rahul, ma olen eluga Tartus rahul. Miks ma peaksin kuhugi ära minema, kus see parem koht on?

Aga su väike ärakäimine Linnateatrisse tõi sulle nagu naksti Vikerraadio kuulajate lemmiknäitleja tiitli.

Neid inimesi tahaks ma küll tänada, kes arvasid, et mina võiksin see inimene olla, kes nende arvates lemmiknäitleja tiitli pälvib. Loodan, et see läheb edasi ja järgmine aasta arvavad nad samamoodi. Eks ma püüan. See on tegelikult mulle väga tähtis, et niimoodi arvati. See on kõige tähtsam siin elus. Ega me ei mängi ju teatrijuhile või kriitikule. Me mängime oma publikule ja kui neile see asi, mida meie laval teeme, korda läheb, siis mida rohkemat võiks näitleja veel soovida?

Täitis oma ammuse unistuse

Äsjasel vabariigi aastapäeval tegi Aivar Tommingas Tartu Tiigi seltsimajas debüüdi. Bigbändi solistina. Ehkki ta lavastuses "Moonlight Express" just sel viisil laulunumbreid esitab, polevat see näitleja sõnul päris sama asi. "See on ikkagi teatrilava ja etendus, aga nüüd oli mul bigbändi solistina lausa kontsert," särab ta. "Meie teatrijuht Toomas Peterson, kes ajab bigbändivärki Tartus, ütles, et tule, meil on kontsert. See oli huvitav, sest siis, kui ma Raplas keskkoolis käisin ja nägin Rapla bigbändi mängimas, siis vaatasin, et jube kihvt on. Torud mängivad, teevad jatsu. Et saaks ise ka kunagi sellises bändis üles astuda. Toona mõtlesin ennast kui kitarristi, aga nüüd ma olin laulusolist."

Aivar tunnistab, et laulusolistina lavaleminek tähendas nagu ikka väga ärevat tunnet. "Nelikümmend aastat oli sellest unistusest möödas ja lõpuks ma jõudsin asjani!" laseb ta suurt naeru. "Kontsert on ikka raske. See on natuke närviline. Kardad, et sõnad lähevad meelest ära ja siis pole sinna midagi asemele panna. Ning siis on jama." Teine rõõm, mida Aivar väga tahaks endale lubada, on bänd Cassa Nova. "Kui vaid aega leiaks," ütleb ta, et ajapuudusel on praegu bänditegu kahjuks soikunud.

Rapla on näitlejate kasvulava

Aivar Tomminga sünnilinnas Raplas on ilmselt mingi teatrigeeniga keskkond, sest peale tema on sellest linnast tulnud Külliki Saldre ja Priit Võigemast, Märt Avandi ja Uku Uusberg. Aivar naerab: "Ei tea, mis seal on. Ilmselt mingisugune atmosfäär on, mis teatritegemise kasvulava tekkimist soodustab. Aga eks see ole teatriteadlaste välja uurida. Las uurivad, mis seal Raplas on." Viimased kuud on aga Aivar töötanud just omakandimehest lavastaja Uku Uusbergiga. Viimane tõi hiljuti Vanemuise väikese maja lavale Gérald Sibleyras´i kerge draama "Paplid tuules", kus peale Tomminga mängivad Jüri Lumiste ja Hannes Kaljujärv. "Mitte midagi muud väljaspool seda tükki nagu ei olegi viimasel ajal üldse toimunud," kirjeldab Aivar Ukuga tehtud pingelisi proove. "See oli väga intensiivne aeg, aga tore ja mõnus. Kõigil meil on sellest ikka väga hea meel."

Aivaril paistab Ukuga koostöö väga hästi passivat. "Nojah, me mõlemad Raplast!" muheleb ta. "Ma pean ennast väga pühendunud inimeseks, aga Uku on selles suhtes täiesti ületamatu. Ta võib mitu ööd-päeva järjest teha ilmselt ainult teatrit ja oma tükki. Ta on selles suhtes fenomenaalne nähtus. See meeletu pühendumus on täiesti harukordne. Uku on enda suhtes halastamatu, ta peaks ikka aeg-ajalt puhkama, mitte nii meeletult tööd rabama. Muidu võib ta endale liiga teha, sest ega lavastamine eriti tervislik ala ole."

Aivar Tommingas

Sündinud 28. septembril 1955 Raplas.

Lõpetanud 1978 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri VIII lennu.

Alates 1978 Vanemuise teatri draamanäitleja.

Mänginud nii draama- kui ka muusikalavastustes.

Olulisemateks rollideks väljaspool koduteatrit on Pearu Anton Hansen Tammsaare – Kaarin Raidi lavaloos "Me otsime Vargamäed" aastal 1976 Noorsooteatris ja härra Maurus Anton Hansen Tammsaare – Elmo Nüganeni lavaloos "Tõde ja õigus. Teine osa" Tallinna Linnateatris.

Kommentaar, Hannes Kaljujärv, Aivar Tommingase garderoobikaaslane

"Mul on väga vedanud, et sattusin Vanemuise teatrisse, kui tunnid olid juba alanud. Kõik olid kohal – Evald Hermaküla, Jaan Tooming, Aivar Tommingas –, aga sinna ma lõpuks jõudsin. Me oleme garderoobikaaslase Aivar Tommingaga head kolleegid alati olnud. Küll ma tahaksin olla originaalne, et öelda Aivarist kirjutatud portreeloo juurde kommentaariks, et Aivar on jonnakas, kiuslik, pikka viha pidav, õel, kuri, pahatahtlik – aga ma ei saa seda teha. Sest ta ei ole seda kõike. Vastupidi – ta on tähelepanelik, soe ja hea huumorimeelega inimene."