Noornäitlejad: seda ei juhtu, et hakkad kogemata teise tüki teksti rääkima!

"Paratamatult see väsitab, kui nädalas on pea igal õhtul etendus ja mõnel päeval isegi kaks. Ühe teatri piires seda ei juhtu, aga Estonias on mul lastetükk, mida mängitakse päeval, ja Linnateatris on õhtused etendused," kirjeldab oma graafikut Priit Pius (24), kes lööb korraga kaasa kolmes koduteatri draamalavastuses ja Estonia ooperis "Prints ja kerjus".

Ümberlülitumine talle siiski probleem polevat: "Üks maailm lülitab teise kohe välja. Kui ma ühes saalis olen, ei keerle mu mõtteis mingisugused teised tekstid, mis mul peas on. On ainult see tekst ja kõik." Õnneks toimuvad kõik Linnateatri etendused, milles ta osaleb, eri ruumes: "Lantimiskunstnikud" Hobuveskis, "Tõde ja õigus. Teine osa" Põrgulaval ja Diana Leesalu uuslavastus "Kolm vihmast päeva" väikeses saalis.

Uudsus annab suurema vabaduse

Maiken Schmidt (27), keda peale kolme äsjamainitud näitemängu näeb ka muusikalavastuses "Eesti filmi laulud", nõustub, et muutlik keskkond aitab kiirelt ümber kohaneda.

"Seda laval ei juhtu, et kogemata hakkad teise tüki teksti rääkima!" naerab näitlejatar, kuid tõsineb: ""Kolm vihmast päeva" on mul kõige mahukam tükk. Mõni etendus tuleb kuidagi lihtsamalt, sest mul on väiksemad stseenid, aga ma mõtlen hetkel juba natuke hirmuga, et kui mind ootab õhtul see etendus, siis kui palju rituaale ja enesehäälestamist sellele eelneb ja kui palju väsitavam see võib olla." Etendus kestab üle kahe tunni, osatäitjaid on vaid kolm – igaühel kaks rolli.

Ameerika näitekirjaniku Richard Greenbergi näidendit, mis kandideeris 1998. aastal Pulitzeri preemiale ja mille peaosades on New Yorgis säranud Julia Roberts ning Londonis Colin Firth ja James McAvoy, pole siinmail varem lavastatud. "Uhke tunne on! Mina tunnen küll, et oleme eelisseisundis. See annab meile mingis mõttes vabaduse," rõõmustab Maiken selle üle, et varasemat võrdlusalust pole.

Näidend pajatab laste ja vanemate keerulistest suhetest. Ühes väikeses Manhattani korteris, kus 1960ndatel elasid tulevased kuulsad arhitektid Ned Janeway ja Theo Wexler, kohtuvad 35 aastat hiljem äripartnerite lapsed, et minna Nedi testamendi ettelugemisele ja lahendada saladus, mida näib kätkevat lahkunu kummaliselt napisõnaline päevik.

Priit ei usu, et põlvkondadevahelised mõistatused on paratamatud. "Mulle tundub, et küsimused eelneva põlvkonna kohta tekivad, kui endas on mingeid vajakajäämisi. Kui on olnud nii-öelda hea lastetuba, siis ei tekigi küsimused mineviku kohta, vaid küsid endalt, kuidas edasi minna. See, kui palju sa vanemate kohta pärid, oleneb ilmselt lihtsalt kasvatusest," arutleb ta. "Vastuseid on vaja! Kui neid vanematelt ei saa, tuleb need ise leida."

Näiteks kui vanemad on noorelt surnud, rääkimisest loobunud või vaimuhaiged nagu näidendi tegelastel, kel on aga omavahelgi paljud asjad sirgeks rääkimata ja pinged on aastatega kuhjunud. Maiken arvab, et alateadlikult ammutavad osatäitjad läbimängitust elukogemust: ehk jääb neil endil pereliikmetega suheldes kappi vähem luukeresid. Näitlejatar lisab kihistades, et koolipingina ta teatripüünet siiski ei võta: "Seda vaevalt, et kui pean laval suitsetama (nagu ka kõnealuses lavastuses – K. A.), siis mõtlen ekstra, et mina küll elus suitsetama ei hakka! Pigem soovin ma mõnikord just vastupidi, et oleksin mingeid asju rohkem kogenud – oleks millestki šnitti võtta."

Enda ja rolli vahele joont vedada ei saa

Kui kogemusele toetuda ei saa, tuleb appi kujutlusvõime. "Näitleja ei tee midagi lihtsalt niiviisi, et siin on kirjutatud ja nii ongi, vaid ta peab sellest aru saama ja mõtlema, et võib-olla tõesti teeks ta ka ise selles olukorras nõnda," seletab Maiken. "Sa ei saa ennast rollist eraldada, need reaktsioonid on paratamatult mõneti sinu enda omad. Sa mõtled ennast samasse situatsiooni ja püüad enam-vähem selle kujutluspildi ja tunde järgi toimida," sekundeerib Priit.

Tal ja kolmandal osatäitjal Mikk Jürjensil aitas arhitektirolli paremini sisse elada Eesti arhitektuurikeskuse juhataja Ülar Mark, kes trupile ehituskunstimaailma tutvustas. "Laias laastus on need pinged, küsimused ja otsingud näitlejal ning arhitektil samasugused, aga arhitektiametil on kaks mingis mõttes vastandlikku poolt: on loomingulisus ja teisalt ülim ratsionaalsus, matemaatiline pool. Ei saa näiteks teha hiidkera väikese tugipiilari otsa. Kõik peab olema arvutuste järgi loogiline," kõrvutab Priit.

"Ka näitlejaameti puhul ei piisa tegelikult ainult puhtast andest ja sellest, et mängid, nii et silme ees must. Mingil määral peab kõigis kunstivaldkondades olema matemaatiline ja tehniline. Muidu tekib kaos. Laval samamoodi, kui mängid igal õhtul nii, nagu jumal juhatab," täiendab Maiken.

Ent olgugi et alad on sarnased, ei kujuta noored end päriselt arhitektiametis ette. "Ma ei ole piisavalt tark selleks, ma arvan," muheleb Priit. "Aga mulle meeldib väga maju vaadata, kui ma linnas ringi sõidan või jalutan. Ma hindan küll seda ilu, eriti vanade majade puhul," kinnitab ta.

"Lavakunstikoolis öeldi, et käige ringi, silmad lahti, märgake elu enda ümber. Enne tuiskasin ikka kooli, muremõtted peas, et etüüd on tegemata. Siis mõtlesin, et kust mujalt ma inspiratsiooni saan kui sellest, et tulen mõnikord tavalisest rütmist välja ja vaatan ringi," on ka Maiken oma sõnutsi vaatleja.

New Yorgis pole kumbki näitleja käinud. "Seda linna on filmides ja teleseriaalides nii palju näidatud, et kujutlusvõimet me siiski väga kasutama ei pea," ütleb Priit ja meenutab, et neljapäevasel loomenõukogu etendusel küsis Kalju Orro, kes ise kunagi Manhattanil elanud, kunstnik Marion Unduskilt, kas too on seal käinud. "Ta ütles, et ei ole. Ja siis näitas Kalju Orro ühte pilti korterist, kus ta elas. See oli täpselt samasugune!" Maiken noogutab: ühesugune olnud nii planeering, punane telliskivisein kui isegi voodi. "Kunstnik võttis lihtsalt erinevatest fotodest eeskuju. Vaist oli õige!"

Ehk avaldab eelmisel nädalal 55aastaseks saanud autor Richard Greenberg varsti ka isiklikult lavakujunduse autentsuse kohta arvamust, sest Linnateater läkitas talle õnnesoovid ja etenduse kutse.

Priit võttis kokutamisel eeskuju ka Colin Firthist

Priit Pius kogeleb arhitekt Ned Janeway rollis sama veenvalt kui Colin Firth filmis "Kuninga kõne" Briti kuningat George VI kehastades. "Mul ei ole kokutamist varem lavastustes ette tulnud. Ma saingi tegelikult natukene inspiratsiooni sellestsamast "Kuninga kõne" filmist ja ka oma kaksikvennalt Märdilt. Tal oli meie esimese kursuse lõpulavastuses "Jumala narride vennaskond" kogeleja roll – küll koomilises võtmes, aga mulle meeldis, kuidas ta seda tegi. Alati, kui kogelejad tahavad asju välja öelda, kajastub see nende kehakeeles. Kui nad ei saa midagi öelda, kandub see kuidagi nende kehasse edasi – neil läheb keha krampi ja nad ei saa korralikult õhku," selgitab Priit ja lisab, et luges pisut nelja erisuguse kokutamistüübi kohta. "Enamasti on mitu tüüpi segatud, " teab ta. Kodus Priit siiski tunde kokutusharjutustele ei kulutanud: "See tuli pigem proovide käigus iseenesest."