Maria Karumets 27. veebruar 2013 20:20
"Hiljuti on paar mu sõpra surnud. Mitte küll rasvumise pärast, aga sõprade surm pani mind mõtlema, et ma tahaks ikka pikalt elada ega tohi ennast nii paksuks õgida," räägib aasta tagasi 130 kilo kaalunud Andro Velberg, et tahaks oma kolmele lapsele ikka pikalt veel isa olla. Nemad olidki üheks tõukejõuks otsusele hakata kaalu langetama.

#g_2618#

Murdepunkt, kus Andro tõdes, et peab midagi ette võtma, saabus vanu pilte vaadates. "Vaatasin mingeid sünnipäevapilte ja mõtlesin, et appi, milline ma nüüd olen! Niimoodi ma saan küll varsti infarkti!" meenutab mees, kelle kaalulangetuslugu näeb täna õhtul saates "Kaalul on rohkem kui elu". "Ja tahaks ikka ju parem välja ka näha. Ei ole siin midagi niisama vedelemist," muigab Andro. Ja tõepoolest – tema naiselgi on mehe üle nüüd väga hea meel, sest nüüd saab naine öelda, et tal on tõeliselt ilus mees.

Neli liitrit kokakoolat päevas

Andro tunnistab avameelselt, et aasta tagasi oli tema eluviis ikka väga laisklev ja sporti ei teinud ta üldse. Aga ta arvab, et just õhtused söömised olid need, mis kaalule paraja põntsu panid. "Kui pere oli magama läinud, siis mina sõin. Üksi, keegi ei seganud," naerab Andro nüüd. "Mulle hirmsasti meeldis jäätist süüa, mõni õhtu võisin suurest 4liitrisest jäätisevannist poole nahka panna. Ja muidugi kokakoola ning muud sellised karastusjoogid – neid võis minna neli liitrit päevas," kirjeldab Andro, kes töötab Tallinna vanalinna pubis Hell Hunt peakokana.

Sealsed hõrgutised teda aga ei ahvatle. "Kui sul on ikka aastaid päevast päeva sama söök tegemisel, siis sa ei taha seda enam üldse," märgib Andro.

Kaalu ei õnnestunud Androl aastaga küll nii palju langetada, kui oleks tahtnud, kuid mees rõõmustab, et vähemalt 26 kilogrammistki lahti sai. Kaalukaotust pidurdasid natuke nii suvel saadud puukborrelioos kui ka mehe enda laiskus. "Sõpru on palju, suvel on ju grillpeod ja ise olen oma laiskuses süüdi, aga vähemalt ei ole ma aasta jooksul ühtegi õlut joonud!" avaldab Andro.

Tervis oli korras nii ülekaaluga kui praegu. "Ma isegi ei tunne seda, et see 26 kilo oleks maha läinud – mind paneb see imestama, et ma tunnen ennast samamoodi nagu ennegi. Aga välimus on muutunud ja trenni jaksan rohkem teha."

Esimene trenn oli õudne

Andro meenutab esimest treeningut koos treener Erikuga. "Oi, see oli õudne! See oli kõige õudsem kogemus! Ma olin seal suremas!" naerab pereisa. Samas – oma 130 kiloga treppidest üles minnes Andro enda sõnul nagu ära ei väsinud ega hingeldanud ja kunagi ammu sai samuti sporti tehtud. "Aga selles trennis olid harjutused, mida ma polnud kunagi teinud. Ühel trenažööril käskis Erik üha kiiremini teha, aga mul oli juba tunne, et kohe viskab pildi tasku ja lõpuks olingi pikali maas suremas – täiesti hingetu! Aga see oli esimene ja viimane kord, kus ma nii hingetu olin," kirjeldab Andro esimese trenni raskusi, kus ta mõtles, kas ikka oli üldse vaja sellise piinaga alustada. "Aga kui see väsimus üle läks, oli mul nii hea meel ja energiat tuli hoopis juurde."

Pärast saadet Andro korraks patustas, et näha, kui kiiresti midagi tagasi tuleb. Kaks kilo tulid tagasi väga kiiresti, kuid mees lubas, et pühapäevane kook jäi väga pikaks ajaks jälle viimaseks ja ta jätkab tervisliku toitumise ning treeningutega. "Enne ma ei lõpeta, kui kaalunumber on 90!" lubab ta.