Ingmar Kasser, kes pidas 2008.–2011. aastani plaadipoodi Vinüül ja kaitses eelmisel aastal Tallinna ülikoolis oma bakalaureusetöö teemal «Vinüülplaadi kuvand», arvab, et vinüülplaadi kuulamine on hetk iseendaga – tekib kohalolu tunne. «CD või arvuti aga sellist tunnet nii intensiivselt ei tekita.» Mõnikord võib vinüülesitus osutuda tema sõnul isegi paremaks kui live.
Vinüülplaatide populaarsuse kasvu põhjust näeb ta eelkõige selles, et CD hakkas turgu kaotama. «Aga inimesed tahtsid ikkagi mingit füüsilist helikandjat,» märgib muusikahuviline.
Et vinüül pakub huvi keskealistele, kes seda nostalgiast kuulavad, võib aru saada. Aga miks tõmbab see noori, kellest noorimate sünni ajaks oli grammofon juba sama hästi kui välja surnud? Siinkohal kasutab Kasser popkultuuriuurija Simon Reynoldsi mõistet «retromaania», mida ta selgitab minevikuigatsusena. See hõlmab Kasseri sõnul neid, kes otsivad endale kaltsukatest ägedaid 1960. aastate asju, sõidavad vana jalgrattaga ning ostavad majapidamissegi mingeid vanaaegseid riistapuid.
Miks aga vinüül just nüüd nii jõuliselt turule tagasi murrab? Kõik möödunud kümnendid on mehe sõnul liigitatavad mingi mõiste alla – psühhedeelsed kuuekümnendad, pungilikud seitsmekümnendad, hip-hopi kaheksakümnendad ja reivi üheksakümnendad. «Aga kui tuli aasta 2000, siis mõnes mõttes see rida hakkas korduma, kõik sulas ühte. Siis tekkiski minevikuigatsus, kuna ei ole midagi uut, mis praegust (või isegi eelmist) kümnendit kannaks.»
Plaadipoe pidaja Madis Nestori sõnul tunnevad plaadifirmad, et vinüülil on püsivam väärtus kui CD-l. Näiteks Eesti plaadifirma Porridge Bullet ei mõtlegi muusikat digitaalselt välja anda ja on seni jäänud vaid puhtalt vinüülide peale. Selline käitumine plaadifirma poolt mõjutab ka kuulajat. Samas usub Nestor, et mõnel puhul võib vinüülplaadi väljaandmise juures oma osa mängida ka nõudlus mõne artisti järele. «Kui näiteks Marteni eelmise aasta plaat vinüüli peale pannakse, ma arvan, et see läheks päris hästi kaubaks,» ennustab Nestor.
Kuulavad eelkõige mehed
Olulise põhjusena, miks inimesed vinüüle eelistavad, toob Kasser välja ka vinüülplaadi kuulamise rituaalsuse. «Sa pead plaadi eest hoolitsema ja kuulamise ajal sa ikkagi keskendud rohkem muusikale,» usub Kasser.
Ka Nestor eelistab muusikat kõige rohkem vinüülplaadilt kuulata. «Sellel on kõige loomulikum heli ja mulle meeldib vinüülplaadi käsitsemine – see on nagu väike traditsioon. Sa pead võtma selle välja, panema peale, panema nõela plaadile. See on eraldi toiming, omamoodi rituaal, millest ei taha loobuda,» räägib mees.
Plaadipoe World Clinic omanik Argo Meos toob välja veel ühe vinüülplaadi eelise – plaadikujunduse. «See on ikka nagu raamat. CD ümber on lihtsalt plastkarp, muud polegi,» räägib Meos. Tema seob vinüüli populaarsuse ka muusika kinkimise teemaga. «Tobe on ju kinkida muusikat pulgal või password’i abil,» räägib Meos.
Kasser pani muusikapoes tegutsedes tähele, et suuremalt jaolt käisid tema poes kas keskealised või noored mehed. «Ma ei tahaks diskrimineerida, kuid bände teevad ju samuti enamasti poisid ja mehed. Naiste hulgas on loomulikult samuti väga palju väga häid lauljaid ja instrumentaliste ning bänditegijaid, kuid bändikultuur kui selline sai siiski alguse meestest ja on üldse meestepõhine,» selgitab Kasser.
Vinüülplaadiasjanduse meestekesksust kinnitab veel fakt, et Eestis pole naisomanikega plaadipoode ning kogu maailmas teab Kasser vaid üht sellist. «Seegi on vinüülipood koos taimetoitlaste kohvikuga,» räägib muusikahuviline.
Olgu siis mees või naine, massiliselt vinüülplaatidel kuulajaid siiski pole. «See on ja jääb subkultuuri- ja nišiteemaks,» selgitab Kasser. «See jääb alati elitaarseks.»
Madis Nestori poest ostavad vinüüle kindlad fännid, kes soovivad toetada alternatiivkultuuri. Argo Meos on aga tähele pannud uue generatsiooni kuulajaid, kes ostavad Nõukogude Liidu plaadifirma Meloodia parimaid plaate ning ka Eesti artistide uued vinüülid on tema sõnul väga hinnas.
Kust leida plaadimängijat?
Enne kui plaadimängijat ostma tormata, tasuks endale selgeks teha, mis eesmärgiga mängija soetatakse. DJ-dele mõeldud grammofoni polegi vaja, kodus kuulamiseks piisab ka lihtsamast plaadimängijast.
Kui raha on natuke rohkem, soovitavad nii Madis Nestor kui ka Ingmar Kasser hankida Pro-ject plaadimängija. Kui vähem, soovitab Kasser Paldiski maantee poodi Hi-Fi Classics, kust saab nn vana kooli asju. Osavnäppudele soovitab ta komplekti kombineerida vanast Skandinaavias toodetud plaadimängijast ning lampvõimenditest.
Tavapoest ostmist ei soovita siiski kumbki siinkõneleja. «Et lähen kaubanduskeskuse elektroonikapoodi ja ostan sealt mingi 200eurose plaadimängija – see on mõnes mõttes isegi kõige halvem valik. Second hand’ist saab sama raha eest palju parema asja,» räägib Kasser. Tavakaupluste plaadimängijaid, mis on tihtipeale varustatud USB-väljavõttega, on hea kasutada heli digitaliseerimiseks, korralikku vinüülisaundi sealt tema sõnul neist aga kätte ei saa.
Ka kassett teeb comeback’i
Aivar Meosi sõnul lõi kassetikultus Ameerikas välja juba neli-viis aastat tagasi. Ta on kassetikultust täheldanud eelkõige industriaal- ja elektroonilise muusika puhul ning usub, et see tuleneb vajadusest olla eriline ja seista peavoolust eraldi.
«See formaat on praegu nii-öelda asjaarmastajatele oluline asi, kuna seal on see kvaliteet ja heli ikka teistmoodi,» räägib Nestor, kelle poest võib ka kassette leida. Samas lisab ta, et kasutajasõbralikkuse poolest pole see formaat väga hea.
Eestiski leidub artiste, kes oma muusikat kassetile teevad. Üks selliseid on näiteks popduo Tallinn Daggers.
Ardo Kivi Tallinn Daggersist räägib, et tegelikult oli tema loomingu kassetile jõudmine täielik juhus. «Üks inimene võttis ühendust, ütles, et on sellest huvitatud ja tegi seda kassetti 40 eksemplari,» räägib mees kassetist, kus tema sõnul on peal tegelikult väga kahtlase kvaliteediga lood ja tegemist polegi väga ametliku tootega. «See on pigem selline underground, mis levib käest kätte,» kommenteerib mees ja märgib, et kõnealusel inimesel õnnestus siiski kõik kassetid ära müüa. Osa andis ta ka Kivile, kes neid siis oma tuttavatele jagas.
Enne seda oli Kivi jaoks kassetil oluline osa lapsepõlves, kui ta ka ise kassette salvestas ja jagas. Praegu on tal kodus alles vaid üks enda kassett – vanad saidki kõik ära jagatud, kui tundus, et kasseti aeg on läbi.
Tegelikult eelistab Kivi kuulata vinüüle. «Need on hästi suured. Ja kaanepilt on hästi suurelt ees! Heli on ka muidugi hoopis teine – ma isegi ei oska öelda, kuidas ta teine on, aga kõlab nagu ehedamalt, mahedamalt, autentsemalt,» selgitab mees oma eelistusi ega jäta samuti mainimata vinüüli kuulamisega kaasnevat rituaali. «Sa ei kiirusta. Võtad aja maha ja kuulad korralikult.»
Mida Eesti vinüülipoed müüvad?
Biit vahendab Eestiga seotud muusikat
Madis Nestori pood on peitunud vanalinna käsitööpoe peale. Kui õige tee leitud ja järsud trepid õnnelikult läbitud, jõuab hubasesse, õige pisut elutuba meenutavasse ruumi, kus ostlejat võtavad vastu koer Konstantin, õdus plaadimängija ja lappama kutsuv plaadiriiul.
Nestori eesmärk on poodi tuua Eestiga seotud asju, sõltumata sellest, kus plaat välja on antud. «Kui plaadil on eestimaalase looming, siis me peamegi seda pigem Eesti kui välismaa plaadiks. Isegi kui tegemist on kuulsa välismaa bändiga,» selgitab Nestor. Tema poest leiab näiteks Inglismaal välja antud Narva poiste tantsumuusikaplaadi, mis siinmail mujale jõudnud polegi. Muide suurem osa Biidi plaatidest ongi tantsumuusika, kuigi poes leidub ka indie’t ja pop rocki.
Plaadipoena alustas Biit 2011. aasta sügisel, enne seda müüs Nestor plaate käest kätte.
World Clinic ei müü kesktaseme poppi
Rockstarsi peal asuvast plaadipoest võib peale helikandjate leida ka muud popkultuuriga kokkukäivat – raamatuid ja T-särke. Teistest plaadipoodidest eristab seda 2003. aastal avatud poodi omaniku Aivar Meosi konkreetne põhimõte: «Kesktaseme poppi me ei müü!»
Vinüül tahtis hõlmata kõiki stiile ja ajastuid
Ingmar Kasser pidas plaadipoodi Vinüül aastatel 2008–2011, kokku kaks ja pool aastat. «Tahtsin oma poes hõlmata kõiki stiile ja ajastuid,» selgitab kolmekümneaastane mees. Esimest aastat peab ta kõige õnnestunumaks. «Mul oli 13 000 plaati ja kõik stiilid olid enam-vähem nagu olemas ka,» räägib Kasser. Sulgemise ühe põhjusena toob ta välja asjaolu, et ei suutnud kohe head kraami peale tuua. Samuti on turg tema sõnul väike ning sellise ettevõtmise jaoks jääb paarist-kolmest entusiastist pisut väheks.
Muusikud vinüülplaadist
Markus Teeäär: vinüül on raske ja mõnus!
«Me oleme sellised vana kooli mehed ja arvame, et plaat on bändil väljas alles siis, kui sellest on olemas vinüülversioon. Kuigi see on meie oma kiiks, sellega mingit kasu ei saa,» räägib Markus Teeäär Metsatöllist.
Samamoodi nagu teised siinkõnelejad, toob ka Teeäär vinüüli eelistena välja plaadikujunduse ja muusika ainulaadse kõla. «See on ruumilisem ja õhulisem, pole nii kompaktselt kokku surutud nagu CD peal,» selgitab Teeäär.
Vinüülimüük on läinud neil oodatust pareminigi. «On inimesi, kes neid kollektsioneerivad. «Ulg» on minu teada praktiliselt otsas,» räägib Markus, kuigi lisab, et tiraažid on väikesed – vaid 300 kanti.
Marten Kuningas: «Elav, soe ja rikkalik heli!»
«Väga paljud on huvi tundnud. Lihtsalt pole jõudnud tegelda,» räägib laulja Marten Kuningas, miks tema soovib vinüüli välja anda. Kuningas arvab ka, et tema plaat lihtsalt sobiks vinüülile. Peale selle võlub noormeest vinüülplaadi vorm: «Kui paned helikäpa plaadile, siis näed konkreetselt, kust heli tuleb,» kirjeldab Marten oma suhet vinüülidega. «Elav, soe ja rikkalik heli,» kirjeldab ta vinüülplaadi eeliseid.
Jon Mikiver: vinüül on rohkem elus ja hingab
«See on rohkem elus, hingab ja ragiseb,» arvab Jon Mikiver (Elephants from Neptune) vinüülplaadist. Suureks müügiartikliks selline album tema sõnul ei kujune, küll aga sobib see nende saundi ja iseloomuga. Bändikaaslane Robert Linna lisab, et loodetavasti saab vinüül valmis juba märtsis.
Kommentaarid