Inimesed

Teatrikunstnik Jaak Vaus: "Teatris tuleb osata öelda tere, tunda kella ja teada iga sendi ning sentimeetri väärtust." 

Aigi Viira, 22. veebruar 2013, 06:59
VÄIKE ILLIMAR: Lavastus «Väike Illimar», mida Jaak lavastuskunstnikuna tegi, jõudis lõpuks publiku ette 4. oktoobril 1975, kuigi kavalehel oli kirjas esialgselt planeeritud esietenduse kuupäev 30. juuni 1975. Illimari-nukk on siiani nukumuuseumis väljas. Foto: Stanislav Moškov
Juba 43 aastat Eesti erinevates teatrites töötanud ning sellega legendiks saanud kunstnik sai maha enda karjääri 250. lavakujundusega

"Teatriusku olen olnud terve elu," ütleb kunstnik Jaak Vaus, kes jäi teatritõppe poisikesena. Siis, kui ta vanemad Märjamaal näitemängu tegid, käis väike Vaus nendega ringreisidel kaasas. "Olen müünud kavalehti, tassinud dekoratsioone ja esimese kujunduse maalisin juba VIII klassis olles. See oli nukutükk "Tare-tareke"."

Ajaks, mil Vaus Märjamaal keskkooli lõpetas, oli ta lõpuklassis õppimise kõrval usinalt üle päeva ERKIs ettevalmistuskursustel käinud. Kuid oh häda, sel aastal teatridekoratsiooni alale uusi tudengeid vastu ei võetudki.

"Proovisingi siis metallehistöö erialale, sest kui poleks sisse saanud, oleks võetud Vene sõjaväkke!" meenutab kunstnik. "Lootsin, et metall hakkab meeldima, aga siiski ei istunud mulle metallierialal see jootmine ja nikerdamine. Teater oli mul kogu aeg hinges, laval meetrites meeldis mõelda, mitte metallis millimeetritega silmi rikkuda ja kannatust proovile panna! Seega kordasin isegi dekoratsiooni erialal teist kursust, kuna nii palju oli seal maalimist-joonistamist rohkem. Ja seepärast õppisingi ERKIs lausa seitse aastat! Mitte nii nagu tänapäeval, kui mõni arvab, et ta juba kolme esimese aastaga suur tegija on."

"Nukuteater oli mu suur noorusearmastus!"

Nukuteatrisse sattus verinoor teatrikunstnik tänu (üli)?- koolipraktikale "Mäletan, et dekoratsiooni neljandal kursusel oli meil praktika nukuteatris," räägib Vaus. "Kavandasime kõik, kes me neljakesi kursusel olime, õppetööna maestro Ferdinand Veike lavastamisele minevat "Sinist kutsikat" ja minule suureks rõõmuks ja auks valis Veike minu ideekavandid välja!"

Esietendus oli jaanipäeva paiku 1970. aastal. Kõik läks nii loomulikult ja sujuvalt, et sama aasta sügisest kutsuti Vaus juba teatri peakunstnikuks. "Algul olin muidugi peakunstniku kohusetäitja, sest ega tudeng ilma diplomita veel päris peakunstnikuks saanud." Nukuteatrisse sattunud, jäi ta sinna pidama kümneks aastaks. "Need olid siiski mu teatritöö kõige rõõmsamad ajad," kiidab Vaus. "Nukuteater oli mu suur noorusearmastus!"

Nüüd juba 43 aastat teatrites töötanud Vaus on jõudnud olla kolme teatri peakunstnik ja veel kolme on teda peakunstnikuks kutsutud.

"Eriti suur au oli see, kui Kaarel Ird omal ajal mind Vanemuisesse kutsus. Aga igale poole ei jõua, ja pole ma ka ennast enda arvates üle hinnanud."

Et Vausist sai 24aastasena teatri peakunstnik, siis on teatritöö olnud väga loomulik osa tema elus. "Ametikoht teatris pole mulle kunagi pähe hakanud," muheleb kunstnik. "Mis mul on aga juba ammu selge – et olla teatris kunstnik, seal vastu pidada, on vaja teada nelja väga lihtsat asja: teatris tuleb osata öelda tere, tunda kellaaega, teada sendi väärtust ja sentimeetri pikkust. Need neli asja on teatri neli nurgaposti, millele minu meelest kogu teatrimaailm toetub. Kannatlikkus, tolerantsus ja dialoogis osalemine tulevad siia juurde. Kolleegidest lugupidamine, nende austamine veel loomulikult lisaks. Teater on mulle õpetanud, et üksinda tark olla püüdes pole sa loomingus mitte keegi."

Vaus räägib ka sellest, et teatritöö on andnud talle igas teatris tohutult palju sõpru, häid kaasamõtlejaid, kolleege. Aga on ka midagi suurt ära võtnud. "Alles nüüd viimased aastad mõistan, et nn eraelu, elu väljaspool teatrit on kuidagi väga palju märkamatult mööda läinud," tunnistab ta. "Nagu märkamatult on lapsed suureks saanud, olen isegi saanud mitmekordseks vanaisaks, aga vahel pole olnud aega isegi näha ilma ilu! Ongi olnud juba nii, et jaanipäeva järel on kohe jõulud... Kogu elu on olnud nagu üks suur teater, teater ei olegi nagu töö vaid lihtsalt elulaad."

250 lavastust ja 65 lavastajat

"Teatris ei jää äpardusi suurt meelde," tõdeb Jaak Vaus, et lauspiinlikke hetki, kus mõni tema loodud dekoratsioon publiku silma all lihtsalt ära lagunenud, pole tal 43 teatriaasta jooksul ette tulnud. Küll aga on ta mees, kes esietendustel saalis istuda ei taha. "Kui midagi juhtub, ei saa ega taha ma lihtsalt oma liigseid emotsioone välja näidata. Seegi on vist aidanud kaasa, et kuidagi märkamatult laval ilusa kujunduste arvuni 250 olen jõudnud, et on olnud suur au teha koostööd 65 lavastajaga. Ja et ma ikka ennast pean teatrihingelt veel päris kõbusaks."

Vaus lisab, et kui teatris kaob avastamisrõõm, uudishimu, mängu ilu ja kaasategemise rõõm, siis kaob ka teater. "Teater ei ole nii, et tee tööd ja näe vaeva, alles siis tuleb armastus. Teatris peab ennekõike ikka armastus olema, siis kõik järgnev on väga lihtne. Viha, vaenu ja higiga teatris kaugele ei jõua. Nii lihtne see teatrielu ongi!"

Sinisest kutsikast õngitsejani

Kui Jaak Vausi esimene lavastus teatrikunstnikuna oli "Sinine kutsikas", siis nüüdseks 250. töö kannab nime "Vana õngitseja".

Peeter Tammearu lavastuses mängivad näitlejad Peeter Jürgens, Arvo Raimo ja Luule Komissarov. Tegu on südamliku ja elegantse komöödiaga, mis meenutab kõigile neid tühiseid juhuseid, mõtlematuid otsuseid ja näpuvigu, mis kahjuks määravad inimeste elus palju. Üks hilinenud buss, üks ootamatu vihmasadu või juhuslikult pähekaranud idee – selle tagajärjel võidakse abielluda hoopis teise inimesega, sattuda hoopis teise ametisse või mis kõige hullem – piinelda terve elu.

Esietendus oli 19. jaanuaril 2013 Kuressaare Linnateatris ja 25. jaanuaril 2013 Ugala teatris.

Miks Vausi teatrilavad ei kõigu?

Põhjalik väljatoomine tähendab seda, et Vaus lõikab-kleebib-ehitab kujundust mõeldes, ei – dekoratsiooni tehes, lõputult papist maketti: "Olen aru saanud – makett ei peta. On vaja vahel teha isegi tüütuid tööjoonised, sest nende täpsuse korral on ka kogu kujundus töökodades teostades okei. Ja kuulata, õppida tarkadelt tegijatelt, sest nende tarkus on ka teatritarkus, mis iial ei vanane. Ja mis veel: kunstnikuga teostavad kujundust mitu- ja mitukümmend professionaalset tegijat."

Kuid Vaus möönab, et teatrikunstniku töö on ka tänamatu. "On kurb, kui nii mõnigi kord lavastust vaadates kujundust nagu ei nähtagi, mõtlemata siis ka sellele, kui palju tegijaid kogu selle ilu jaoks, mis laval, vaeva on pidanud nägema."

Jaak Vaus

Sündinud 3. veebruaril 1946 Märjamaal

1953–1964 õppis Märjamaa keskkoolis

1965–1967 õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis metallieriala

1967–1972 õppis Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis teatrikunstniku eriala

1970–1980 Eesti Riikliku Nukuteatri peakunstnik

1980–1993 Eesti Riikliku Noorsooteatri peakunstnik

1982 sai Vausist ENSV teeneline kunstnik, 1990 aga ENSV rahvakunstnik.

1998–2000 Vanalinnastuudio peakunstniku kohusetäitja

1993–2009 Ugala peakunstnik

Alates 2009 vabakutseline teatrikunstnik

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee