Millal saab Eesti oma hümni? (15)

Olen ise samuti ateist, kuid pean tunnistama, et käesolev vaidlus jätab mind täiesti külmaks ja paneb isegi muigama. Ma ei mõista, kuidas keegi saab «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» üldse tõsiselt oma hümniks pidada. See ei ole ju Eesti hümn! See on Soome hümn!

No ei olnud meil, ei olnud iseseisvuse hakul oma heliloojaid, kes oleksid rahvast tiivustava meloodiaga maha saanud! See tähendab, võib-olla isegi oleks leitud, aga ilmselt ei söandatud proovima hakata. Kes teab, mis sellest välja tuleb? Liiatigi oli «Mu isamaa, mu õnn ja rõõm» populaarne laulupeolaul ja ei keegi muu kui papa Jannsen oli sellele teinud eestikeelsed sõnad – needsamad, millega nüüd rahul ei olda. Nii mindi kergema vastupanu teed ja võeti eeskuju soomlastest, kes sama viisi endale hümniks olid valinud.

Pacius kui ideoloogiline valik

Ja sündiski üks naljakamaid lugusid maailma sümboolika ajaloos, kus kahel riigil on üks ja sama hümn. Hea veel, et ka mitte sama lipp.

Tõuseb Lasse Viren olümpia-pjedestaali kõrgeimale astmele – ja kõlab Eesti hümn. Pääseb sinna Erki Nool – ja mängitakse Soome hümni.

Huvitav, kui paljudel rahvusvaheliste spordivõistluste korraldajatel on see juba külma higi laubale toonud – kas me tõesti ajasime midagi segi?

Olukorrast on loomulikult vaid üks väljapääs – me vajame uut hümni.

Korra meil juba oli selleks võimalus. Ega keegi sundinud meid üheksakümnendate alguses vana hümni tagasi võtma. Oleks võinud valida ka uue meloodia ja teksti, seda enam, et võrdne pretendent oli täiesti olemas: Gustav Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm», nõukogude aja laulupidude vaieldamatu soosik. Muusikalises mõttes on ju Ernesaksa koorilaul Paciuse üpris unisest meloodiast üle, ta on jõulisem ja ülevam. Ja ka Lydia Koidula tekst on kunstilises mõttes tugevam – tütar oli isast ikkagi suurema luuleandega. Ma ei räägi juba sellest, et jumala poole Emajõe ööbik abipalvetega ei pöördu.

Ometi lükati Ernesaks/Koidula kõrvale ja valiti Pacius/Jannsen.

Miks, on selge. See polnud kunstiline, vaid ideoloogiline valik. Võimule jõudnud isikud tahtsid iga hinna eest visata silda üheksakümnendatest kolmekümnendatesse, nõukogude perioodi lihtsalt vahele jättes. Seda aega pole olnud, sest siis ei olnud meie võimul. Järelikult tuleb see unustada, rahva mälust kustutada. Peab ütlema, et nad on praeguseks oma eesmärgi saavutanud. On üles kasvanud mankurtide põlvkond, kes ei tea, kust nad on tulnud, ja kes küllap arvavad, et Paciuse hümni on siin lauldud kõik need 90 aastat.

Kus on meie rahvuslik uhkus?

Ernesaks kui Eesti NSV helilooja nende isikute arvestustega ei sobinud ja nii kadusid ka Koidula šansid. Kuid me pole ju igaveseks köidetud sellise olukorra külge. See on täiesti meie enda otsustada, kas me jääme jagama soomlastega hümni, või loome endale lõpuks uue ja päris oma. Tõepoolest, kus on meie rahvuslik uhkus?

Kas meil pole heliloojaid, kes suudaksid kirjutada tõeliselt kaasakiskuva, sütitava loo – sellise, mida kõik õhinaga kaasa laulaksid, nagu seda teevad näiteks itaallased, kelle hümnilaulmist ma alati kadedusega vaatan-kuulan?

Meil on väga tuntud komponiste. Üks eesti päritolu helilooja kuulub praegu maailma kuulsaimate hulka.

Miks mitte tellida Arvo Pärdilt uus Eesti hümn?