Foto: Tairo Lutter
Inimesed
16. veebruar 2013, 07:59

Vilja Savisaar-Toomast: "Minu elu on läinud lihtsamaks." (59)

Vilja Savisaar-Toomast räägib: õhtutest Brüsselis; yanatoomidest ja priittoobalitest; erutavast seaduseloomest; elust avalikkuse tähelepanu all; Savisaarest oma nimes ja partei ees.

Milline on elu pagenduses?

Miks te nimetate tööd europarlamendis pagenduseks?

Mul on küll mulje, et Siiri Oviir ja Vilja Savisaar saadeti sinna jalust ära.

Tundub, et Siiri Oviir on oma eluga rahul: ta on leidnud Brüsselis palju huvitavat tööd ja ma arvan, et ka tema ei võta sealolekut pagendusena.

Teid lähetati europarlamenti toonase abikaasa Edgar Savisaare häältega – kui Savisaar oma kohast loobus.

Europarlamendi valimistel olid kinnised nimekirjad ja mitte keegi ei saa kunagi teada, mitu häält sai Edgar Savisaar, Vilja Savisaar, Siiri Oviir või Jüri Ratas.

Te ei arva ometi, et te saite rohkem hääli kui Edgar Savisaar?

Aga miks teie arvate, et ma poleks võinud saada? Kui me räägime Euroopa Parlamendi valimistest! Edgar Savisaar on väga Eesti-keskne ja pigem Vene poole kalduv poliitik. Miks peaksid Eesti inimesed tahtma saata teda Euroopa Parlamenti?

Eestis on rohkelt inimesi, kes tahaks saata Edgar Savisaare palju kaugemale kui europarlamenti.

Need ei annaks kindlasti oma häält Keskerakonnale.

See kõik on vaieldav. Tõsiasi on see, et ma naudin oma tööd Euroopa Parlamendis.

Mis on seaduse loomise juures erutav?

Erutab see, mida Eesti poliitikas pole: sinu panus konkreetsesse seaduseelnõusse leiab seaduses ka enam-vähem kajastamist. Loomulikult ei aktsepteerita kõiki minu mõtteid, aga europarlamendis käib seadusloome teisiti kui rahvuslikes parlamentides. Alustades sellest, et seal puudub opositsioon ja koalitsioon – eelnõu töötatakse välja koos ja ei ole nii, et kui sots teeb eelnõu, siis liberaalide ettepanekud pole sinna vastuvõetavad.

Mulle meeldib, et püütakse leida kompromiss ja ühisosa. Ja mitte ainult parlamendi fraktsioonide sees, vaid räägitakse läbi ka huvigruppidega. Poliitikutel on vahel väga hea kuulata, mida praktikud nende jaoks tehtavatest seadustest arvavad.

Mina olen transpordi- ja turismikomisjonis, minu teemad on konkreetsed ja elulähedased. Just enne, kui ma tulin Eestisse niinimetatud valijatega kohtumise nädalale, andsin tõlkesse raporti minu komisjoni muudatusettepanekutest, mis peaks minema uude määrusesse mootorsõidukite registreerimistunnistuste kohta.

Milliseid ettepanekuid teie tegite?

Mina tegin ettepaneku, et kogu Euroopas kehtiks kord, et kui sõidukile antakse registreerimistunnistus, on sinna märgitud, kas auto on tehniliselt korras ja millal ta peab läbima järgmise ülevaatuse.

Kui te praegu lähete elama näiteks Prantsusmaale ja tahate seal oma auto arvele võtta, peate tegema uuesti ülevaatuse ja nii edasi. Eestis me oleme harjunud, et pole vaja kaasas kanda muud kui ID-kaarti. Paljudes Euroopa maades peab juhil olema autos aga terve pakk pabereid, mis tõestavad, et ta võib just seda autot juhtida ja et masin on sõidukorras.

Millega teie Brüsselis sõidate?

Mina käin enamasti jalgsi. Korra nädalas lennujaama või sealt ära sõitmiseks kasutan parlamendi autoparki – sealt saab tellida juhiga auto, nagu takso.

Te elate siis parlamendihoonest jalutuskäigu kaugusel?

Jah, tööle jõudmiseks kulub 13–15 minutit. Ma elan Brüsseli mõistes suhteliselt kallis kahetoalises korteris. Euroopa kvartalis, suure Juubelipargi lähedal.

Millega te Brüsselis õhtuti aega veedate?

Õhtud on väga lühikesed. Komisjonide töö lõpeb ametlikult pool seitse, aga sageli hakkavad kella seitsmest või kaheksast tööõhtusöögid, presentatsioonid, muud arutelud. Nii et tegelikult õhtuid ei ole.

Umbes poole kümnest räägin ma Skype’is abikaasaga ja sellega õhtu lõpeb. Kui jõuan, vaatan AK uudiseid, "Foorumit", "Pealtnägijat". Siis on raamat ja uni.

Teiste Eesti saadikutega te lõbusat seltsielu ei ela?

Ei! Me kõik oleme erinevates komisjonides, meil on erinevad huvid, erinevad delegatsioonid. Me suhtleme igaüks pigem oma valdkonna inimestega. Pealegi – me kohtume teiste Eesti saadikutega ju niikuinii kaks korda nädalas lennuväljal.

Siim Kallas otsustas Belgiasse kolides teha endale selgeks Bordeaux’ piirkonna veinid. Teie ei ole endale Brüsselis uut hobi leidnud? Teie elu on läinud selle kolme ja poole aasta sees ilmselt ikkagi lihtsamaks.

Nii ja naa. Minu elu on läinud lihtsamaks selle tõttu, et ma ei ole enam iga päev teiesuguste, aga ka Eesti poliitikute silma ja jälgimise all. Ma olen iseseisvam ja teen konkreetselt oma tööd: transpordikomisjonis on väga pikad dokumendid, 300–400 lehekülge.

Ja te loetegi need läbi?

Ikka, jah! Teisiti ei ole võimalik. Ettepanekute tegemiseks pead sa valdama teema loogikat. Aga jah, uut hobi pole ma leidnud, sellega tegelemiseks pole aega.

Räägime Euroopaga seotud teemadest. Ma kardan, et ajal, kui Euroopa arutleb inimese õiguste ja vabaduste üle kategooriais, mitu meest ja naist tohib ühel ajal olla laulatatud Eiffeli torniga, võtab võõras kultuur vaikselt Euroopa üle ja annab seejärel vabadusele hoopis teise mõõtme. Näiteks: burkata tänavale ilmunud naise võib leidja kohapeal kividega vigaseks loopida. Ma utreerin, aga ikkagi: kui tihti tuleb teil Euroopa suurlinnades ringi käies peale hirm oma lastelaste tuleviku pärast?

Jah, te utreerite kõvasti, aga sellel jutus on oma tõepõhi all.

Euroopa Liit on olnud sisserändajatele väga avatud, on püütud neid vastu võtta, nendega leppida ja harjuda. Me teame ka sellest tulenevaid probleeme. Saksmaa on oma türgi kogukonnaga väga hädas, sest ta kutsus türklased omal ajal tööd tegema, arvates, et inimesed teevad töö ära ja lähevad siis sünnimaale tagasi.

Mina olen hingelt liberaal. Kui Eestis oli poole valimine – kas sa oled rohkem rahvuslik, või mitte –, püüdsin mina leida siia maale elama sattunutega ühisosa ja kompromissi.

Ka paljud Euroopasse tulnud immigrantidest on poliitilised põgenikud, aga kui nad tulevad hea tahtega, kui nad tahavad siin oma elu uuesti üles ehitada, ei saa meil olla midagi selle vastu.

See on väga lai ja komplitseeritud küsimus. Selles on oma oht, et islamism võib üritada vallutada maailma. See on kristlastele ikka väga võõras usk.

Üks asi on usk, teine asi see, et eurooplased elavad Euroopas omas kodus oma parema äranägemise järgi ja on enesestmõistetav, et võõras kultuur ja võõrad kombed – kui need on pealetükkivad – tekitavad vastasseisu. Probleem pole ehk mitte niivõrd sisserändajates, kuivõrd nendega teinekord kaasa tulevas harjumatus kombestikus.

Eestlane ütleb jah külalisele: "Tunne ennast nagu kodus!" Ja selle all ei mõelda, et tunne end siin, nagu sa tunned end oma kodus – näiteks Süürias. Peetakse silmas ikka seda, et see siin on minu kodu koos minu reeglitega. Me peame sisserändajatele õpetama ja näitama, et nad on teretulnud, aga peavad elama meie kodus meie reeglite järgi.

Kas see on teostatav?

Kui me ise sellesse ei usu, võime kohe käed püsti tõsta!

Äkki me juba natuke olemegi käed püsti tõstnud?

Kohati küll. Aga ma ei tahaks sellega leppida. Võtame kas või Eesti näite. Üldiselt me saame siin vene keelt kõnelevate inimestega päris hästi läbi, aga Eestisse on jäänud ka need, kes 1980ndate lõpus tulid Linnahalli juurde käratsema; kes ei olnud nõus, et Eesti taasiseseisvub.

Mis on Yana Toomi juhtumi taga? Ta on tülinorija! Alati leidub neid, kes pole nõus kodurahuga, kes norivad tüli, sest neile ei meeldi, et nende kunagine ülemvõim siin järjest rohkem lahtub. Mitte kõik venekeelsete koolide eest võitlejad ei arva, et lapsed ei saaks venekeelse koolita head haridust. Nad võitlevad selle eest, et venemeelsus siin ei väheneks.

Mina ei usu mitte üks raas, et eesti keel välja sureb.

Mida lähitulevik teile toob? Te olete praegu 50aastane, teil on ees veel vähemalt 20 professionaali tööaastat.

Jah! See on tõsi! Selles vanuses poliitikud alles hakkavad küpseks saama.

Mis teist saab? Aasta pärast on uued europarlamendi valimised. Indrek Tarand on lubanud – kui te jätate alles perenime Savisaar – vedada teid ka järgmisse koosseisu, sest tal on kombeks võtta europarlamendi valimistel mitme koha jagu hääli.

Ma olen väga tänulik Indrek Tarandile, et ta nii lahke on ja minu peale mõtleb.

Ma tulin poliitikasse ja avalikku ellu 27–28 aastat tagasi, mul on suur kogemus töötamises kohaliku omavalitsuse, riigikogu, erinevate valitsusasutuste tasemel. Lisaks nüüd ka rahvusvaheline tase. Patt oleks seda kogemust mitte kasutada.

Aga ma ei ole veel teinud valikuid, kuidas ma kandideerin Euroopa Parlamendi valimistel.

Valimistel osalemiseks peate ilmselt siduma end mõne parteiga.

Tõenäoliselt.

Pakkumisi on tulnud?

On olnud pakkumisi – seinast seina poliitiliste jõudude poolt.

Sügisel on kohaliku omavalitsuse volikogu valimised.

Keegi ei usu ju, et ma tuleks ära europarlamendist. Ja ma ei tuleks ka!

Samas – kui ma langetan oma poliitilise valiku ja kui mul on vaja oma uut erakonda või poliitilist jõudu toetada, siis võib-olla ma kandideerin sügisel.

Parteidistsipliiniga on meil naljakad lood. Parteist lahkumine on suurem kuritegu kui isiklik solvang või althüppamine. Teie lahutus Edgar Savisaarest kulges vähemalt väliselt vastastikku lugupidavalt; tundus, et austati kauase elukaaslase valikuid. Kõik oli ilus kevadeni 2012, mil te astusite välja Keskerakonnast. Siis esines Edgar Savisaar, andke andeks, sisuliselt avaldusega, et Vilja, anna mu nimi tagasi! Täpne tsitaat: "Tähelepanuväärne on ka see rahvasaadik, kes astub välja Keskerakonnast Savisaare isikuomadustele viidates ja samas ei loobu siiski Savisaarest oma perekonnanimes."

Jah, see on kogu selle loo juures kõige absurdsem!

Keskerakonnast lahkumine ei olnud tegelikult emotsionaalne otsus, sellel oli pikk ajalugu. Alustame kas või idaraha skandaalist, mis pani paljud kõhklema partei juhtimise õigsuses. Aga siis me lootsime, et meil on võimalus parteisiseselt olukorda muuta, vahetada juhtkond ja minna hea programmiga edasi.

"Olukord" tähendab seda, et Edgar Savisaar on diktaator?

Diktaator on natuke palju öelda, ütleme: autokraat.

Autokraatlik juhtimisstiil, lõputud korruptsioonijuhtumid, mis olid erakonnas kõigile teada – siseopositsioon tõusis viimaseks kongressiks suureks: 41% ei olnud ju nõus vanaviisi jätkama. (Keskerakonna kongressil augustis 2011 toetas Savisaart 925, Jüri Ratast 643 delegaati – R.K.)

Me jäime küll kongressil alla, aga ka siis lubati, et edaspidi püütakse erakonna liikmetega paremini suhelda ja kedagi ei hakata taga kiusama. Aga mis oli tegelikult? Siseopositsiooni liikmeid kangutati erakonna aukohtu abil töökohtadelt lahti.

Kohati oli väga piinlik kuulda, millega keegi erakonna liikmeist on jälle vahele jäänud. Ja siis saigi otsustatud parteist välja astuda, ega see kerge olnud, te ise ütlesite, et seda peetakse Eestis nagu reetmiseks. Samas võiks öelda, et ka mind reedeti – erakond, millesse ma astusin ja mida me koos üles ehitasime, lakkas olemast.

Mis nimesse puutub – ma leidsin, et ma olen Savisaare nimega elanud 13 aastat ja sellega ennast poliitikas üles töötanud. Ka mu laps kannab seda nime. Kokkuvõttes otsustan ma ise, kas ja millal ma oma nime vahetan.

Eks see "Savisaar" aita valimistel ikka natuke hääli kah koguda.

Kes seda teab. Kindlasti on inimesi, kellele ma olen ilma selle nimeta parem kandidaat.

Vanadest võitluskaaslasest on Edgar Savisaare ümber jäänud perekond Must. Ja ongi enam-vähem kõik.

Tundub küll, jah.

Keskerakonnas teevad praegu ilma yanatoomid, aivarriisalud...

...priittoobalid.

Kahju on kogu sellest heast mõttest, mis Keskerakonnal alguses oli. Mida enam läheb see erakond Vene suuna peale, seda rohkem lahkub Eesti-keskseid inimesi. Keskerakond võib muutuda vene elanikkonda esindavaks erakonnaks – see pole iseenesest halb, kui Eestis on üks selline erakond.

Savisaarest endast on ka kahju – ta on osanud ära ajada kõik, kes teda siiralt toetasid, aga olid valmis temaga ka vaidlema, et vaidlusest selguks tõde.

Jäänud on inimesed, kes talle kuuletuvad, kellega ta ei pea võitlema ja vaidlema. Selline personalipoliitika ei anna erakonnale jõudu.

Miks Indrek Tarand kandideeris Keskerakonna kandidaadina presidendiks?

Erakonnale on see nõrkuse märk – kui erakond tahab minna presidendivalimistele, siis ta peab minema oma tugeva kandidaadiga. Indrek Tarandile ei ole aga midagi ette heita – tema tegi, mis talle kasulik ja valik. Kapital on kapital.

President Arnold Rüütel üritas saada tööle ühiskondlikku kokkulepet, mille mõte oli istuda maha ja rääkida läbi. Väga ei õnnestunud. President Toomas Hendrik Ilvese juhitud Jääkeldri koosistumisel kutsuti ellu rahvakogu. Kas sellel ideel võiks olla helgem tulevik?

Rahvakogu sai alguse sellest, et rahvas oli rahulolematu. Fooliummütsikestest, õpetajate ja arstide streikidest oli näha, et rahvas on läinud liikvele: pole enam rahul valitsemisstiiliga ja sellega, kuidas jaotatakse ühiseid ressursse – kuidas tehakse eelarvet.

Rahvakogu oli loogiline järeldus rahulolematusele – midagi sellist pidi tulema. Samas on mul ka kahtlus, et Jääkeldri koosistumise ja rahvakogu mõte hävitas tekkinud ühiskondliku liikumise. Raputus, mida ma ootasin, jäi tegelikult olemata.

Poliitikud väljusid Jääkeldrist halvasti varjatud muigega. See on ju vana tõde, et kui sa tahad mingi probleemi kalevi alla panna, moodusta sellega tegelemiseks komisjon.

Jah, kahjuks mõtlen minagi nii. Rahvakogu ideed – kas siis parteide rahastamise või valimisseaduse muutmisest – suudavad ellu viia ainult IRL ja Reform, kellel on praegu riigikogus hääled koos. Selleks peavad nad aga kuulama, mis rahvakogus räägitakse.

Ehk on sest Jääkeldrist nii palju õpetust, et otsustajad kuulaksid inimesi – enne kui tulevad streigid ja miitingud. Vaja on normaalset dialoogi.

Seda dialoogi pole siiamaani olnud, sest üks pool – parteid – on ülbe?

Ühelt poolt on nad ülbed, ei taha kuulata, ja isegi kui mingi surve najal istutakse korraks laua taha, siis ei kohtuta eesmärgiga luua kompromiss, vaid saada kirja linnuke: oleme kohtunud! Rahvakogu poleks vaja, kui poliitikud kuulaks kirjanikke, teadlasi, arste, õpetajaid, teisi huvigruppe ja arvestaks seadusi tehes nende mõtetega.

Teine põhjus, miks valitsevad poliitikud on praegu sellised, nagu nad on: Ansip on ise ausalt tunnistanud, et ta on väsinud. Aga väsimusega kaob ka empaatiavõime, ta ei suudagi aru saada ja mõelda, töötab lihtsalt nagu masin.

Võib-olla oleks Ansipil targem loobuda peaministritoolist nii ruttu kui võimalik.

Tippjuhi – on ta siis Ilves või Ansip või Savisaar – elu on ju ilmselt meeletult kurnav. Ükskõik kui suur on sinu nõunike armee – hetkel, kui sa pead otsustama või kui sa lähed pulti, oled sa üksi. Seisad nagu Jürgen Ligi neli tundi saalis edasi-tagasi jalutavate ja vaimukusi loopivate riigikogulaste ees.

Ja püüad ennast kaitsta, mitte ärrituda, jääda viisakaks, naeratavaks, sõbralikuks. Muidugi on see kurnav ja väsitav. Võib-olla me ei tohiks lasta ühel inimesel olla nii pikalt võimul. Ma ei tea, miks Reformierakond pole sellest aru saanud.

Samas suhtutakse Eestis sageli niimoodi, et kui sa olid minister, aga astud tagasi ja hakkad riigikogu liikmeks, pole sa enam midagi väärt, sest sa oled justkui kaotaja.

Mis tunne on elada suure avaliku tähelepanu all? Teie olete üle elanud rongaemaskandaali, lindiskandaali, majaehitusskandaali – kus renoveerimise käigus kadus hoone vahepeal sootuks. Lisaks on luubi all olnud teie eraelu: mõlemad pulmad on olnud meediasündmused, lahutust kajastati; ekskaasa Vahur Kersna jäädvustas raamatusse teie kahe armastuse loo, mille detaile oleks teie ehk tahtnud enda tead jätta – muide, kas olete Kersna raamatut lugenud?

Loomulikult ma olen seda lugenud! Ja mulle meeldis, kuidas Vahur meie armastuse loost kirjutas. Kui te pidasite silmas minu aktifotot raamatus, siis see on kena nooruspõlvemälestus.

Ikkagi: mis tunne on elada suure avaliku tähelepanu all?

Kas see ongi tunnete küsimus. Kui sa oled selle ratta peale astunud, siis sul ju valikuid enam pole. Mis ma siin hädaldan või kaeblen – ise ma valisin selle tee ja ma pean sellega hakkama saama. Ega ta muidugi meeldiv ole. Eriti siis, kui laps oli väike.

Te räägite praegu niinimetatud rongaemaskandaalist? (Ajakirjanik Enno Tammer mõisteti kohtus – Euroopa Inimõiguste Kohtuni välja – süüdi Vilja Savisaare rongaemaks nimetamise eest – R.K.)

See oli hetk, kus ma hakkasingi vastu mitte enda pärast – küll ma ise oleks selle jälle üle elanud –, aga ma arvasin, et sel lool on ka suurem ühiskondlik kaal: ma peaks näitama, et teisele inimesele ei saa kõike öelda.

Kuid ka pärast rongaemalugu käisid meie maja ees igasugused pildistamised. Ma tulen lapsega koolist, meil on kiire, ma tahan jagada juhtnööre, mida laps peab kodus tegema, sest ma ise lähen veel kaheks tunniks ära; see kõik käib käigult, kui me tuleme autost välja ja viime majja toidukotte – ning fotoaparaatide välgud sähvivad!

Laps ei saa sellistest asjadest aru, ja teised lapsed võivad olla nende pärast väga õelad.

Lapsel on kõige raskem. Ja vanematel. Meie, poliitikud, võime ju ise kurta, patja nutta, teha, mis tahes – aga kahjuks kannatavad ka lähedased. Laps ei ole valinud endale poliitikust ema, ja ka minu vanemad ei valinud mulle mu ametit. Eks ma ise valisin.

Aga ma ei kahetse. Mul on olnud raske, aga huvitav.