"Meie jumal on humal!" - kolm meest toovad Eesti õllekultuuri 21. sajandisse (24)

Koos Peetriga soovivad Eesti õllekultuuri arendada Gren Noormets ja Enn Parel, kellest viimane selgitab, miks nad pruulikoja rajasid: „Mina annaks Sakule ja A. Le Coqile au, et nad 90ndate alguses vedasid Eesti õllekultuuri uuele tasemele, aga sinna me oleme jäänud kah. Me oleme endiselt aastas 1993."

21. sajandisse peaks Eestimaa õllesõbra tooma kodumaine käsitööõlu poelettidel. Välismaise nimega craft beer'i osakaal küündib arenenud õllekultuuriga maades kümne protsendi lähedale kogu õlleturust. Eestis on vaid umbes iga sajas ostetud õlu mõnelt väiketootjalt.

Eesti kiiksuga õlled

Kui esimesed käsitööõlled hakkasid Maarjamaale ilmuma lõid Põhjala tulevastel loojatel silmad särama. „Hakkasime ise vaikselt tegema ja sealt kasvas loogiliselt välja see mõte, et kui tuleb hästi välja, siis miks me ei võiks seda inimestele pakkuda," selgitab Enn, kuidas pruulikoja loomise mõte tuli.

Edasi tuli välja mõelda oma tootevalik. „Kõigepealt ikka mõtlesime enda peale, mis meile endale maitseks," alustab mõtet Peeter. „Mis oleks huvitav ja eristuks sellest, mida sul muidu siit on osta," jätkab Gren. „Me proovime teha tänapäeva õlletrendidega kooskõlas olevat asja, aga Eesti moodi," võtab Enn kõik jutu kokku.

„Me proovisime palju erinevaid retsepte ja kui me „Ööga" valmis saime, siis me saime aru, et see on piisavalt hea, et seda pakkuda laiemale avalikkusele," räägib Enn lõpptulemusest.

Sel nädalal jõudiski Tallinnas Drink Shopi ning Tartus Õllepood Nr.1 lettidele kokku 600 pudelit süsimusta värvi „Ööd". „„Öö" on Imperial Baltic Porter. Baltic Porterit imporditi 18. sajandil Inglismaalt Balti mere maade regiooni," selgitab Peeter, milline on selle õlle seos Eestiga.

Mehed ei salga, et harilikule eestlasele võib nende esimene õlu esmalt eemaletõukav olla. „Kes on Saku Originaali fänn, see tõenäoliselt kunagi ei vaheta meie õlle peale ümber. Küll aga mõned inimesed, kes otsivad põnevamaid ja erinevamaid maitseid, need võiksid olla meie tulevased tarbijad, samuti tänased veinijoojad," ennustab Enn.

Põhjuseid, miks „Öö" hirmutav võib tunduda, on kaks: 9,5 protsendiline alkoholisisaldus ning 10 euroni ulatuv liitrihind. Mõlema põhjused on kinni toorainetes, nagu Peeter „Ööd" heleda massitoodanguga võrreldes selgitab: „Siin on viis korda rohkem linnaseid."

Kanget jood vähem

See omakorda viib üles ka alkoholiprotsendi. „Siin on palju linnaseid kasutatud ja ka palju suhkruid, mis on ära fermenteerunud alkoholiks," ütleb Gren.

Mehe sõnul ei ole alkoholisisaldus kindlasti halb asi, sest esiteks annab see joogile rohkem maitset ja teiseks, ei ole „Öö" mõeldud kaheliitristesse plastpudelitesse: „Ma ennast pidasin üsna kõvaks õllejoojaks, aga pärast seda, kui ma käsitööõllede maailmaga tutvust tegin, on minu tarbimine kolmandiku peal sellest, mis ta oli. Terve õhtu jooksul hea filmi kõrvale üks 0,3 liitrine pudel õlut juua on küll ja küll!"

„Tagasi mõeldes, siis aastad tagasi joodud õlled, mida sa pidasid heaks ... Inimene õpib kogu elu!" pistab Peeter oma äripartnerile vahele.

Lõppudelõpuks ongi õlle tootmine siiski äri. Mingi raha meeste taskusse kukub, aga kõik kolm raiuvad, et miljonärideks nad kindlasti ei saa. „Ma olen tühja kõhu peale joonud küll juba klaasi õlut, aga ma ütlen: „F*ck money!" [„Persse raha!"] Me pigem tahame propageerida, et tee seda, mis sulle rõõmu pakub ja mida sa armastad," sõnastab Peeter oma filosoofia.

Kes „Ööd" mekkida soovib, peab kiirustama. Et Põhjala saab oma tehase valmis alles aasta lõpuks, pruulitakse senikaua laenatud anumates ja 600 liitrit korraga, millest peab jaguma nii pudelitesse kui pubidesse. „Me eeldame, et see õlu saab otsa nädalaga ja järgmist tuleb oodata märtsi alguseni, kui meil valmib rukkiõlu nimega „Rukkirääk"," räägib Enn. See saab sisaldama 5,7% alkoholi.