«Christie on kõik juba ära kirjutanud. Kes siin üldse saab öelda midagi uut, kui mõelda, kui palju maailmas iga päev raamatuid ilmub.» Indrek Hargla kirjandusest Foto: Heiko Kruusi/Linnaleht
Inimesed
11. veebruar 2013, 07:05

Indrek Hargla: "Eks mõned mu kangelased kummitavad mind öösel ka." (6)

Kui Indrek Hargla peaks teile vastu jalutama Tallinna vanalinnas, kus arenevad tema viimaste teoste – Melchiori-sarja – sündmused, ja kui te juhuslikult pole viimaste aastate Eesti ühe edukama kirjanikuga varem kohtunud, ei ütleks teile ükski keharakk, et tegemist võiks olla suure loojaga. Sedavõrd tagasihoidlik, isegi tähelepandamatu on Hargla.

Tema raamatuid on aga õnneks tähele pandud juba Eestist kaugemalgi. Varem prantsuse keeles paar lühijuttu ja Melchiori-sarja kaks esimest raamatut Soomes ilmutanud Harglalt ilmus nädala eest Prantsusmaa raamatulettidele romaan "Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus" kirjastuselt Gaia, mis on varem avaldanud prantsuse keeles Tammsaare "Tõe ja õiguse" kõik osad.

Kui suur on Melchiori esimese raamatu tiraaž, seda Hargla ei tea (või ei taha teada). Küll aga teeb talle head meelt, et õige varsti näeb seal ilmavalgust ka sarja teine raamat "Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus".

Mitu Melchiori raamatut sarja kirglik lugeja lõpuks riiulisse saab, Hargla ennustada ei julge. "Kolm raamatut on ilmunud, loodetavasti tuleb varsti välja neljas ja siis kunagi ka viies ning eks näe, kuidas edasi," mõtiskleb Hargla. Sarja neljas raamat peaks ilmuma aprillis-mais ning kuigi viimase lehekülje viimasele lausele on ta ammu juba punkti pannud, ei lase lapsuke temast veel lõplikult lahti. "Kujundus, kaartide ülevaatamised ning faktide kontrollimised seisavad veel ees," ütleb autor.

"Christie on ületamatu!"

Tänaseks päevaks ligi kümmekond romaani ja hulga lühijutte avaldanud Hargla tunnistab, et konkreetset ideed raamatute kirjutamiseks tal pole. "Kui juba üritad kirjanik olla, siis ideid lihtsalt peab jaguma," on tema lihtne loogika. "Üks võimalus on lugeda, teine voodis lamada ja lakke vahtida ning kolmas võimalus on neid genereerida, otsida ja leida. Mina olen üritanud kirjutada. Mitte endast ja sellest, mis on minu ümber, vaid otsida ise huvitavaid teemasid, valdkondi, aegu ja ruume. Kui sa sellega päevast päeva tegeled, siis eks ka ideed lõpuks tulevad. Kuigi lähemalt ja täpsemalt ma seda seletada ei oska."

Hargla tunnistab, et kuulsatest krimikirjanikest on teda enim mõjutanud ning kirjutamisele inspireerinud Agatha Christie. "Christie oli esimene, keda ma lapsepõlvepõlves lugema hakkasin ja ma arvan, et ta ongi läbi aegade parim krimikirjanik. Mitte keegi pole temast paremaid kriminaalromaane kirjutanud. Ehkki ma olen selle žanri teoseid üksjagu palju lugenud ja kindlasti on autoreid, kes on Christie’st meisterlikkuse poolest paremad, on just klassikalise detektiivromaani mõttes (mitte selle tuletisi silmas pidades)

Christie ületamatu," on kodumaisel krimikirjanikul eeskuju tagataskust võtta.

"Kas ta on just inspireerinud, aga pidades silmas reegleid, mille põhjal üks klassikaline krimiromaan sünnib, on Christie kõik juba ära kirjutanud," tunnistab Hargla samas. "Seega võib ta sul kukla taga tiksuda, aga ega teda üks-üheselt kopeerida ka ei saa. Sest kes siin üldse saab öelda midagi uut, kui mõelda, kui palju maailmas iga päev raamatuid ilmub."

Hargla möönab, et üha suureneva töökoormuse kõrval jääb tal üha vähem aega lugeda teiste autorite kriminulle. "Eks ma ikka loen, aga üha vähem selleks aega jääb. Ennekõike armastan ma klassikalist kriminaalromaani, mitte sellise moodsama ja sotsiaalsema alatooniga detektiivromaane."

Enda arust ulmekirjanik

Enda romaanide kriminaalse taustaga kangelaste voodisse kaasavõtmist ta ei pelga. "Kui sa oled hingega millegi kallal, siis eks nad ikka mingis vormis sinuga kaasa tulevad. Ka voodisse. Eks mõned kangelased kummitavad mind öösel ka," tunnistab kirjanik.

Lendlausest, et ei ühtki päeva reata, ta enda sõnul kramplikult kinni ei pea. "Vahel tuleb ka puhata. Aga kirjanikutöö pole ainult kirjutamine, vaid ka mõtlemine ja uurimine. Selles mõttes tegeled sa iga päev oma uue romaaniga. Kas siis kirjutades või mitte. Vahel ma lihtsalt sirgeldan märkmikusse, kombineerin ja otsin mingeid seoseid. Ka see on töötegemine. Sest mõnikord on võrrandist mingi muutuja puudu ja sa ei saa seda enne lahendada, kui muutuja on leitud. Selles mõttes võib küll öelda, et ikka iga päev teed tööd."

Siin-seal kuulda olnud lendlause, et Hargla kirjutavat kiiremini, kui mõni teine loeb, lükkab ta kategooriliselt ümber. "Ma pole üldse kiire kirjutaja ning mida aasta edasi, seda aeglasemaks ma lähen," raputab Hargla endale siinkohal tuhka pähe.

"Kui ma nüüd oskaks öelda, kuidas ma sellele teele olen sattunud," ei oska ta seletada oma edu krimikirjanikuna. "Sest tegelikult loen ma ennast ikka rohkem ulmekirjanikuks," ütleb kunagi internetis just ulmejuttudega alustanud Hargla. "Aga nii väikeses riigis nagu Eestis on ulme väga nišikirjandus. Nii ma siis mõtlesingi, et püüan kirjutada midagi populaarsemat. Sest ajalugu ja krimižanr on mind alati huvitanud ja olen ju ka varemalt kriminaalromaane kirjutanud, ainult et ulmelises kostüümis," lausub Hargla, pidades silmas oma Frenchi ja Koulu kelmiromaanide-sarja. "Ainult et nüüd jätsin ulme natuke tagaplaanile ning põhiliselt rõhusin kriminaalsele garneeringule. Ega ma ka seal jalgratast pole leiutanud," vihjab ta oma Melchiori romaanide sünniloole.

Tallinn on ebaturvaline

"Nagu ikka, pannakse kokku olemasolevad motiivid, ajad, ruumid ja žanrid ja püütakse tekitada uudne lähenemine või kvaliteet. Nii ka minu puhul. Tallinna ajalugu ja vanalinn on meil olemas. Klassikaline ajalooline romaan on olemas. Apteek Tallinnas on ka olemas. Nii ma võtsingi need kolm olemasolevat komponenti ning panin need kokku," ütleb tagasihoidlik Hargla, rõhutamata, et nendest komponentidest on sündinud hoopis uus tase, mis vallutamas piire ka väljaspool Eestit.

Keskaegses Tallinna vanalinnas kirjanduslikult ringi uitav ja roimatöid korda saatev Hargla tunnistab, et tegelikult ei julgeks ta oma nägu kesköises Tallinnas näidata. "Usun, et Tallinn on üks kõige ebaturvalisem Euroopa pealinnadest," arvab ta. "Ole sa kirjanik või ükskõik kes, siis

öösel Tallinnas ringi liikudes oled potentsiaalne ohver," arvab ta.

Hargla esimene näidend "Andromeda saar" jõuab peatselt VAT Teatri lavale. Teine, pealkirjaga "Väike Diego", otsib parasjagu endale lava. Tema stsenaariumide järgi valmisid eelmisel aastal ka kaks menukat telesarja "Alpimaja" ja "Süvahavva".

Hargla tunnistab, et ka Melchiori-sari on juba filmiinimestelegi silma jäänud ning pole ehk mägede taga aeg, kui romaani esimene osa filmilinale jõuab. "Paraku on kõik need filmiprojektid väga pika vinnaga ning selles mõttes sellest projektist pikemalt rääkida veel ei saa. Kuigi stsenaariumi kallal ma nokitsen," tunnistab Indrek Hargla.