KURBLIK BACH: Iisraeli viiuldaja Ivry Gitlis musitseerib Briti näitleja ja kirjaniku sir Peter Ustinovi kirstu kõrval. Foto: AFP/Scanpix
Saund
9. veebruar 2013, 08:00

Kelle muusikat mängitakse matustel? Brittidel Sinatra, eestlastel Ruja, aga ka Madonna (18)

Paarikümne aasta eest asusid britid reastama matusemuusikat. Populaarsuse järgi. Mis sellest kõigest saanud on ja milline võiks olukord olla Eestis?

Matustel mängitav muusika on eri aegadel palju muutunud. Ka Eestis. Viimase poole sajandi jooksul on see allunud isegi omamoodi moevooludele. Pole ime, kui mõne noore inimese matusel kõlavad tänapäeval Black Sabbath või Lady Gaga. "Just eile mängisime kalmul näiteks ainult Madonnat," rääkis kauaaegne süntesaatorimängija Pille Künnapas. "Ja see pole mingi haruldus! Haruldane oli pigem see, et tegemist oli piisavalt üle keskea inimesega."

Eestlaste lemmiklood: "Teisel pool vett" ja "Rohelised niidud"

Abielupaar Pille ja Tõnu – üks süntesaatori-, teine metsasarvemängija – kinnitab pikemalt mõtlemata, et kui kadunuke pole just vana inimene, on eestikeelse publiku seas peaaegu kohustuslik mingi pala Ruja repertuaarist.

"Alendril oli mõtlemapaneva alatooniga lugusid hulgi, vähemalt viis-kuus, esirinnas on "Suudlus läbi jäätunud klaasi" ja "Teisel pool vett". On muidki, mis valikus seisavad. Välismaist päritolu lugudest on väga soositud "Rohelised niidud", seda oleme mänginud väga erinevate pillidega. Muidugi seisab tabelis päris tipus ka "Ave Maria" – seda nii Schuberti kui ka Bachi ja Gounod’ looduna," räägib muusikutest abielupaar.

Umbes kord kuus kalmu juurde kutsutav RAM5 ütleb, et meeskvarteti vaieldamatu favoriit nii kiriklikel kui ilmalikel matustel on "Peotäis mulda". "Tundub, et ilma selle loota meeshääled läbi ei saagi," räägib kvarteti liige Ülo Krigul. Muuseas – RAM5 on Eestis ainus meeskvartett, kes sedasorti asjaga veel üldse tegelda viitsib.

"Beethoveni "Vaikset ööd" laulame ka väga tihti. Ning muidugi "Rohelised niidud". Huumoripoolelt on üsna palju tellitud "Valgeid roose", matustele äärmiselt ebakohast lugu, aga oleme end alati välja vabandanud, et lool puudub ansambliseade," ütleb Krigul.

Tema sõnul püütakse kvartetiga hoida üldiselt seda joont, et väga pisarakiskujaid ja otsesõnu leinamuusikat ei laula – pisaraid on ju matustel niigi palju.

"Vanaisa polka" kutsus peaaegu tantsule

Eestis pole matusemuusikaga praegu parimad ajad. Aga asi on kaugel ka päris näguripäevadest. "Nagu näha, oleme elus," ütleb meie üks staažikamaid matuseviiuldajad Valju, kes on matustel mänginud sügavast Vene ajast peale ja seal kurbade silmadega inimeste kõrval näinud sedagi, mis vägisi huumoriru briiki kipub.

"Matusemuusikud peavad austama igasuguseid tellimusi, olgugi, et neist mõnda on üsnagi raske täita. Nii ka tol korral, kui tegu oli mitte esimeses nooruses olnud lahkunuga ja omaksed tellisid vaid ühe viiuli. Mõtlesin, et leinajate rahaline seis pole vist väga kiita, aga eksisin: lahkunut pidid saatma vaid biitlite meloodiad, mängukaart sai väga pikk ning viiul pidavat olema ainus instrument, mis biitlite muusikat vääriliselt väljendab. Leinajate esindaja oli punktuaalne mees, vedas näpuga repertuaaris järge – kõik, mis tundus talle kahtlane, selle rookis armutult välja," räägib Valju oma kõige kentsakamast tellimusest ja lisab veel sedagi, et suguvõsa kalli vanaisa matustel on tema ansamblilt tellitud ka õige lustakat "Vanaisa polkat". "Vähe jäi puudu, et lausa haua veeres tantsuks ei kiskunud!"

Veel üks lugu on Valjul varnast võtta: "Juba kalmul pöördus minu poole kangesti kurva näoga naisterahvas ja küsis, millal ma ometi "Ave Mariat" mängin – see olnud lahkunu üks lemmiklugusid. Vastasin, et just lõpetasin. Siis muutus proua alles õieti kurvaks (ja vihasekski) ning põrkis mu peale, et miks ma talle ometi seda ei öelnud – temagi oleks siis tähelepanelikumalt kuulanud..."

Kuulsad nutumehed

Tõnu, kes matustel samuti mänginud terve igaviku, võtab oma pika pasunapuhumise kokku sõnadega, et temale ei meenu ainsatki matust, kus poleks mängitud "Jumal, kaitse, Eestimaad". "Kui lahkunu on olnud sobivas eas naisterahvas, on tema kalmul kindlasti kõlanud ka "Ema süda". Kui aga mees, siis kindlasti "Minu isamajakene"."

Eesti matusemuusikute ametlikus nimekirjas on inimesi, kes kuulsad mõnes muuski žanris. Väikest lisaraha ei põlga ära paljud meie tõsiste muusikaliikide esinduskollektiivide liikmed, näiteks Rein Rannapt, Antti Kammiste ja Jassi Zahharovgi.

Erich Krieger on oma lauluga viimsele teele saatnud kümneid ja kümneid inimesi, kellest väga suur osa on tema kunagised kolleegid. Näiteks eriliselt hea sõbra ja Erichi lausa näppupidi jõusaali vedanud Mati Nuude. Aga ka Gunnar Grapsi, Ahti Nurmise, Rein Tuusa...

Kriegeri teise suure sümpaatia moodustavad jõu ja võitlusega tegelevad mehed: näiteks džuudoisa Andres Lutsar, kettaheitjad Aleksander Tammert, Ants Paju ja Enn Erikson. "Sellised nimed tekitavad juba kohustuse," ütleb ta.

Erich Kriegeri matuserepertuaaris on ka ta oma kirjutatud lugu. "Paarkümmend aastat tagasi kirjutasin "Lahkumise laulu" viisi ja sõnadki, aimamata siis, missuguses kontekstis laul tulevikus kõlama hakkab, millise tähenduse omandab... Teisel kuidagi juhuslikult minu repertuaari sattunud lool "Laula, laula, suukene" on samuti oma lugu – kunagi aastate eest, kui olin veel konservatooriumi tudeng, läks vaja lõpueksami laulu. Minu õpetaja, RAMi nüüdseks samuti kadunud põhibass Raimond Alango oli ühte lugu kaua vaka all hoidnud. Nüüd ütles ta, et võta "Laula, laula, suukene" oma esitada. Ainult arvesta sellega, et saad seda laulu esitama kogu oma ülejäänud elu!"

Ka Kriegeri üks firmalaule on "Rohelised niidud". "Isemoodi laul, mida esitan nii rõõmu- kui kurbusehetkedel. Näiteks ka kuu aja pärast toimuval võrkpallifestivalil "Kalev 68" Peet Raigi mälestuseks – see olnud meie võrgugeeniuse konkurentsitu lemmiklaul, mille saatel ta astus ka abiellu. Ja mis kõlas ta matustelgi."

Väga tihti küsitakse Kriegerilt veel Valgret. "Läbi saju" ja "Muinaslugu muusikas" on lood, mis alati inimeste helli hingekeeli puudutavad.

Popmuusika kõlab rohkem kui pooltel Briti matustel

Brittide matusemuusika edetabelites on olnud nii hetkemuusika pisarakiskujaid kui ka igavikulisi lööklaule – evergreene. Aga sealt leiab veel näiteks Monty Pythoni filmi "Briani elu" lõpumeloodia.

Möödunud sajandi lõppu valitses konkurentsitult kanadalanna Celin Dion, kellel oli selleks ajaks juba tuvastatud vähktõbi ja keda loetigi salamisi surmaga samastunuks, mistõttu tema kurvavõitu ja melanhoolsed lood publikule eriliselt hinge läksid. Nüüd teame, et vapper naine seljatas sõralise. Vaevaliselt küll, kuid ikkagi. Selle peale sündis aga väike ime: tema matusehitt, filmi "Titanic" üks kandvamaid meloodiaid "My Heart Will Go On" hakkas tasapisi sellest edetabelist hoopis välja pudenema.

90. aastate keskpaigast hakkas edetabelites vaikselt, aga kindlalt aina kõrgemaid kohti noolima Eric Claptoni sügavalt traagiline "Tears in Heaven", mille eelmise sajandi üks suuremaid kitarriste lõi, olles masenduses oma nelja-aastase poja Conori surmast – poiss kukkus 20. märtsil 1991New Yorgis pilvelõhkuja 53. korruselt alla. Loole lisas oma annuse kurbust ja segadust veel asjaolu, et korter ei kuulunud Claptonile endale, vaid hoopis Conori ema sõbrale. Jah, lugu sobib ideaalselt ära saatma eriti süütu hingena taevasse minevaid olevusi, ometi pole see siiani veel jõudnud matuselugude kolme mängituma hulka (kuigi USA "tavaliste" singlite edetabelis püsis see omal ajal kuude kaupa).

Brittidele kõige sügavamale südamesse minev lugu on juba seitsmendat aastat – 2005. aastast – Frank Sinatra igihaljas "My Way". Uuringut võib uskuda, sest statistika on saadud Inglismaal peetud 30 000 matuselt. Et seekord koostati isegi matuselaulude esisada, pääses Sinatra sinna koguni seitsme looga.

Teiselt kohalt leiame Sarah Brigthmani ja Andrea Bocelli "Time To Say Goodbye". Kolmandaks valiti sinna Bette Midleri "Wind Beneath My Wings" – lugu, mis püsib tabeli kõrgetel kohtadel samuti terve igaviku, juba 90ndate algusest.

Lennon inglaste matustel keelatud

Juba 80ndatel kerkis komeedina taevasse Monty Pythoni 1979. aastal valminud filmi "Briani elu" tunnuslugu, humoorikas ja elujaatav "Always Look On The Bright Side Of Life", millest on saanud ka matustel hinnatud meloodia. Loomulikult ei ole laul iial olnud edetabelis kõrgetel kohtadel, ent seda püsivamalt pingereas.

Tähelepanuväärseim on mainitud uuringu juures aga seik, et traditsiooniline peiemuusika on palutud asendada poplauludega kaugelt rohkem kui pooltel matustest.

Üks eripära Briti matusemuusika edetabelites siiski on: kui lahkunu lemmikmeloodia ongi olnud John Lennoni "Imagine", siis (vähemalt kiriklikel) matustel on see laul keelatud – põhjuseks üksainus värsirida "Imagine there’s no heaven" ("Kujutle, et polegi paradiisi"). Seda võeti kui jumalateotust. Eesti teenekate matusemuusikute sõnul on aga meil sama lugu esitatud lugematuid kordi ja millalgi olnud see matustel popihõngulisest muusikast isegi üks soositumaid.

Briti matuselaulude tipp 10

1. Frank Sinatra "My Way"

2. Sarah Brightmani ja Andrea Bocelli "Time To Say Goodbye"

3. Bette Midleri "Wind Beneath My Wings"

4. Eva Cassidy "Over the Rainbow"

5. Robbie Williamsi "Angels"

6. Westlife’i / Boyzone / Josh Grobini "You Raise Me Up"

7. Gerry and the Pacemakersi "You’ll Never Walk Alone"

8. Vera Lynni "We’ll meet again"

9. Celine Dioni "My Heart Will Go On"

10. Nat King Cole’i "Unforgettable"

Allikas: Briti matusebüroo Co-operative Funeralcare

Matusemuusikutel on oma släng

Nagu arstidel ja paljudel teistelgi erialadel on oma keel ja terminid, mida võõrad harva mõistavad, on oma släng ka matusemuusikutel. Lahkunut ennast nimetavad moosekandid toorikuks, mis läheb kas lõpplattu või kuumtöötlusesse (pole raske ära arvata, et sellega mõeldakse kas hauamatust või krematooriumi). Vahe on ka selles, kas viimase juures on taara kasutusel või mitte. Leinajate viimast hüvastijäturingi ümber sarga nimetatakse ringmänguks.