Raivo Trass Gruusias: "Maa hakkas imelikult kõikuma, mandariinipuud sahisema ja värisema ning kohalik rahvas muutus rahutuks." (2)

"Maa hakkas imelikult kõikuma, mandariinipuud sahisema ja värisema ning kohalik rahvas muutus rahutuks," meenutab Trass. "Tegelikult polnud midagi hullu ja kui grusiinid poleks väiksesse paanikasse sattunud, ma vaevalt ise oleks selle peale üldse tulnudki, et tegemist on maavärinaga. Alles siis, kui kõik karjusid ja näitasid midagi, taipasin, et midagi on juhtunud. Grusiinid olid selles mõttes hoopis tundlikumad, et igaüks neist püüdis kohe rääkida, mida üks või teine tundis," ütleb Trass, kes viimaste jõulude ajal Eesti-Gruusia koostööfilmi "Mandariinid" võtetel elas Gruusia lääneosas Natanebis üle kaks väikest maavärinat.

Maavärinast, küll inimeste hinges, jutustab ka mängufilm "Mandariinid", mille keskmes on 1992. aasta Abhaasia sõda, mis väga otseselt puudutas ka sealseid eesti külasid.

Kuigi Trass viibis Gruusias vaid nädala, 20. detsembrist 28. detsembrini, ei ole ta elamused tuhmimad kolleegide Lembit Ulfsaki ja Elmo Nüganeni omadest, kes elasid Gruusias ligi kaks kuud. "Mina mängin arst Martinit ja minu osa selles filmis on väga marginaalne," jääb Trass tagasihoidlikuks. "Filmi keskses osas, pea igas kaadris on ikkagi Lembit Ulfsak, kes mängib ühte eesti külas saeveskit omavat meest. Ning teine suur roll on Elmo Nüganeni kanda, kes on aednik ja kasvatab mandariine."

Trassi sõnul puudutab film tulevast vaatajat väga inimlike ja hellade teemadega: killuke väikerahvast jääb sõjale jalgu ning elu Abhaasias ei ole enam võimalik. "Arst, keda ma mängin, on üks nendest, kes käib mööda külasid ja keelitab kohalikke eestlasi mitte Abhaasiasse jääma, vaid kodumaale pöörduma," valgustab Trass.

Kuigi võtteperiood kestis tema jaoks vaid nädalapäevad, jättis talle koostöö režissöör Zaza Urushadzega meeldiva mälestuse. "Ma pole küll palju filmides mänginud, nii et ma ei pea ennast väga teadjaks, kuidas kuulsad filmirežissöörid töötavad, aga kuidas seda tegi Zaza Urushadze, avaldas muljet. Sain aru, et ka Lembitule ja Elmole oli see ühelt poolt õpetlik kogemus, teiselt poolt andis see midagi ka nende näitlejapagasisse," usub Trass.

Kino tegemine käib kraadi all ja pulbitseb

Kohalikust töökultuurist rääkides ütleb Trass, et suurt erinevust ta ei märganud. Nii nagu ka siin, käib kino tegemine justkui kogu aeg kraadi all, pidevalt midagi pulbitseb. Eriti tänapäeval, sest iga asi maksab väga palju raha. Grusiinide emotsionaalsuse kohta märgib Trass, et nad on otsekohesemad. "Gruusia keele kõla on selline, et mõnikord tundub, nagu nad lausa kakleksid omavahel. Aga ei, ei. Lihtsalt on selline väljendusviis ja öeldakse kohe välja, mida arvatakse."

Oma rollist rääkides leiab Trass, et kõige raskem oli hoobilt taibata, mida režissöör tahab ning kuidas seda mängida nii, et see tabaks naelapead.

Lisaks nädalasele võtteperioodile jäi Trassil tema esimeselt Gruusia-reisilt meelde veel kolm märksõna: kohalik alkoholipoliitika, olematud raamatupoed ja varemetes tehasehooned.

"Ei ole kohta, kus ei müüdaks tšatšat ehk viinamarjapuskarit. Seda sai lonkshaaval ikka proovitud. Üks ostis ühest kohast ja teine teisest kohast. Isegi riikliku monopolimärgiga pudelid olid lettidel rivis. Kuigi kogu see kaup oli kodus tehtud ja igaühel natuke erineva maitsega. Sest küllap ka tehnoloogia on ikkagi natuke erinev. Kõikidel oli värv väga hele, hägust ma ei näinudki, aga ta on ikkagi puskar. Ja igal pool sai seda mekkida. Sest see käis asja juurde," meenutab Trass. "Nii et seda tšatšat müüdi igal pool ja avalikult. Kas lausa piimanõust või ämbrist või mõnest suuremast klaasnõust kallatakse sulle kogus, mida sa küsid."

Trass mäletab, et poole liitri tšatša hind oli umbes üks euro. Näitleja kahtleb, kas viinamarjapuskari müük on Gruusias üldse lubatud, ent talle meeldib, et grusiinid hoiavad oma traditsioone au sees ega järgi pimesi kõikvõimalikke direktiive.

Grusiin ei vaata eestlast kui ebajumalat

Veel meenutab Trass, et tagasiteel koju enne äralendu veetis ta pea terve päeva Thbilisis. "Põhiliselt kolasin ma mööda vanalinna ja jõeäärt, kus üks uhke ehitus ajab teist taga. Aga nii kui natuke kõrvale astud, on üks maja kohe-kohe kokku kukkumas ja siis teine ja neid ikka oli," tõdeb Trass.

"Ja kogu vanalinn on täis väikseid poekesi. Ei ole kümmet meetritki, kui poleks keldri- või tubapoekest või väga ligadi-logadi poekest, kus mida kõike ei müüdaks. Ühtegi suurt kaubamaja mulle ette ei juhtunud, kuigi küllap on ka neid. Müüakse kõike, hinnad on siinsetega võrreldes umbes poole võrra madalamad. Puuvili on kordi odavam."

"Aga miks ma üldse Thbilisis nii kaua linna peal jalutasin, sest otsisin suurt raamatupoodi," lausub Trass. "Tõesti suurt poodi, kus oleks lai valik. Aga leidsin vaid ühe väiksema kaupluse ja midagi huvitavat seal minu jaoks polnud."

Trass ütleb, et pärast 2003. aasta sügise veretut rooside revolutsiooni on grusiinid kuidagi taltunud. "Kui ma õigesti aru sain, siis ligi 40 protsenti rahvastikust võib lugeda töötuks. Siin tuleb küll juurde mõelda, et Gruusia on agraarriik ja väga paljud elatuvad põllumajandusest," täpsustab ta kohe.

"Gruusia revolutsioon tekitas rahvas küll suuri ootusi, aga kui sul pole ikka väljundit, milleks varem oli Nõukogude Liit ehk Venemaa, ja kui sul nüüd see puudub ning naaber Türgi on samasugune agraarriik, siis kellele sa oma toodangut müüd," küsib Trass retooriliselt.

"Selles mõttes on seal olukord ikka väga raske. Sellest kõneleb kas või pilt, mis mulle Thbilisist võttepaika Natanebisse ja tagasi Thbilisisse sõites avanes. Kui palju on tööstusvaremeid. Mis tehased või vabrikud need olnud on, ei oska öelda, sellised tüüpilised nõukogudeaegsed telliskiviehitised."

Lõpetuseks purustab Trass veel ühe levinud müüdi. "Ma arvan, et grusiinide suhtumine eestlastesse on siin Eestis saanud pigem müüdiks, mõnede tegelaste poolt liiga üles haibitud. Nad suhtuvad eestlastesse hästi, nagu paljudesse teistessegi rahvastesse, aga mitte kui ebajumalatesse."

"Mandariinid" 2013

Mängufilmi "Mandariinid" tegevus toimub 1992. aastal Abhaasias. Abhaasid sõdivad, et Gruusiast lahku lüüa. Põline eestlaste küla maalilises paigas mägede ja mere vahel on tühjaks jäänud, sõja lähenedes on eestlased oma ajaloolisele kodumaale tagasi pöördunud.

Külla on elama jäänud vaid Ivo (Lembit Ulfsak) ja tema naaber, mandariini-istanduse omanik Markus (Elmo Nüganen). Ka Markus kavatseb Eestisse sõita, aga alles pärast seda, kui mandariinisaak on korjatud. Sõda jõuab külani, toimub grusiinide ja abhaaside verine lahing.

Ivo ja Markus leiavad lahingupaigast ühe ellujäänu – abhaaslase Ahmedi, kelle Ivo enda juurde koju paranema viib. Öösel hukkunuid mattes avastab Markus, et ka üks grusiin on elus, kuigi raskelt haavatud. Ka tema viiakse Ivo juurde. Nii satuvad ühe katuse alla kahe vastasleeri võitlejad ja lugu algab.

Osades on Lembit Ulfsak, Elmo Nüganen, Mikhail Meskhi, Giorgi Nakashidze ja Raivo Trass.

Stsenarist ja režissöör Zaza Urushadze (Gruusia).

Operaator Rein Kotov (Eesti).

Produtsendid Ivo Felt (Eesti) ja Zaza Urushadze (Gruusia).

Film valmib stuudiote Allfilm (Eesti) ja Cinema24 (Gruusia) koostöös.