OMAS ELEMENDIS: Sarah naudib taas tähelepanu ja prožektorisära: «Omal ajal oli tamp nii intensiivne ja aega ei ole sest väga palju möödas – mul on tunne, nagu olnuks Code One’i aeg ainult viis aastat tagasi. See harjumus ei ole veel ära läinud.»Foto: Eleriin Sild
Kais Allkivi 7. veebruar 2013 06:53
"Mul on väga hästi meeles, kuidas ma viie-kuueaastaselt maakodus Kaasikul kiige peal laulmas käisin. Kiik oli kahe kase vahel, ma vaatasin õõtsuvat puud ja taevast ning laulsin oma viise," meenutab endine Code One’i laulja Sarah.

Sarah võistleb "Eesti laulul" omakirjutatud ballaadiga. "Ma saan täiesti aru, et "Eesti laulul" osalemine kõiki – ka minu tuttavaid – üllatab, aga mulle meeldibki üllatada!" teatab äsja esimese omaloomingulise laulu avaldanud Sarah ehk Sirli Hiius (38) rõõmsalt. "Pealegi olen ma juba ammu lubanud, et kirjutan ise loo. Viimati lubasin 2000. aastate alguses ajakirjanikele, kes küsisid, kus mu oma laulud on – et muudkui laulan Koiduga seda "Vikerkaart", aga kas ma siis ise ei oska muusikat kirjutada või?" jutustab ta.

"Tegelikult on mul viise kogu aeg peas olnud. Mäletan lapsepõlvest saati, et ma jorisesin kogu aeg oma viise," tunnistab Sarah. Lauljanna sõnul pole küsimus oskamises, vaid võimalustes ja vahendites: vaja on pulte, mikrofone, produtsenti – hea kvaliteet nõuab suurt ettevõtmist.

"Nüüd tekkis mul see võimalus," ütleb hiljaaegu kodus väikse stuudionurga sisse seadnud Sarah. "Toormaterjali saan kõik salvestada, üle kuulata, analüüsida. Sel sügisel lükkus üks projekt edasi ja ma sain hakata loometööga tegelema. Laulukirjutamiseks on vaja aega, rahu ja kohta. Viimasel ajal olen saanud vabadel hetkedel kohe pilli taha istuda. Mul on laule veel, aga need ei ole valmis."

"Eesti laulu" võistluslugu "Taevas valgeks läeb" sai valmis novembri lõpus. "Kuu alguses sain Mathuralt (kirjanik Margus Lattikult – K. A.) sõnad ja tavaliselt ei tule sõnadele eriti kiiresti viisi, aga sellele tekstile tuli viis kohe, sest mulle meeldis see hirmsasti! Tekkis mingi hingeline side," räägib Sarah.

Lauljanna kahtles algul, kas "Eesti laulust" osa võtta. "Laul sai nii viimasel minutil enne tähtaega valmis ja oli minu jaoks veel natuke toores, ma mängisin demovariandi lihtsalt kodus klaveriga sisse. Aga pereliikmetele laul meeldis ja nad utsitasid tagant, et sa oled ju nii palju vaeva näinud, saada see ära." Nüüd on lool pisut hoogsam ja rütmikam põhi, mida aitas arranžeerida Priit Sootla.

Soovib laululapsi juhendada

Pärast Code One’i 1995.–1998. aasta tähelendu on popduo meespool Koit Toome teinud edukat soolokarjääri, Sarah aga on suurema publiku ette ilmunud vaid hetkesähvatustena: 2000. ja 2005. aastal eurolaulukonkursil ja 2010. aasta Õllesummeril Koidu 15 aasta lavajuubeli kontserdil. "Ma olen kogu aeg vaikselt muusikat teinud. Olen palju arenenud, laulnud nii Eestis kui ka Soomes ja laeva peal Skandinaavia publikule. Aga ma ei ole midagi nii märkimisväärset teinud, et oleksin pidanud vahepeal intervjuusid andma," seletab naine.

"Olin umbes aasta laeva peal tööl. Seda soovitaks tegelikult kõigile lauljatele, kuna Eestis on vähe võimalusi häälematerjali praktiseerida, kui sa just väga produktiivne ei ole. Hääl peab aga kogu aeg toonuses olema. Laevatööd ei saa palju teha, kuid see andis mulle hea häälekooli," kiidab Sarah.

Publiku ees ülesastumist naudib ta endiselt väga. "Käin vahel harva Koidu kontsertidel külalisesinejaks ja siiamaani lauldakse vanu Code One’i laule nii ilusti kaasa, see teeb südame soojaks," ütleb Sarah heldinult. Ometi astub ta praegu oma sõnul lavale haruharva ega kavatse päriselt areenile naasta: "Ma ei kujuta ette, et mul oleks lauljana Eestis väga lihtne leiba teenida. Seda teeksin hobikorras."

Tulevikku sooviks ta siduda pigem laulupedagoogikaga. Paari aasta eest pidas ta kodulinnas Jõgeval mõnda aega väikest laulustuudiot. "Elukaaslane aitas mul seda sisse seada. Panin üles kuulutuse, et hakkan lapsi juhendama, ja huvi oli väga suur. Tegime ühe kooliaasta vältel tunde, laulsime poppi ja rokki, nii klaveri kui ka fonode saatel. Lapsed said igasugu üritustel esineda. Nad olid väga kurvad, et ma laulustuudioga ei jätkanud, aga sel aastal jäi asi ruumipuuduse ja vahendite taha. Ehk järgmisel sügisel?" loodab Sarah.

"Ma sain nii häid kogemusi, noored on tohutu avatud ja loomingulised. Sellega ma tahaks kindlasti edasi tegelda!" on ta veendunud. Sarah peab oma tugevuseks esinemiskogemust, mis võimaldab noortele ka artistlikkuse seisukohast nõu anda.

Hetkel panustab ta kogu energia loomingulisse tegevusse ja pereelusse: "Olen selline inimene, kes teeb ühte asja korraga, kui võimalik. Siis vaatan, mis edasi saab."

Pürib neljandat korda Eurovisionile

"Eesti laulul" on Sarah küll uustulnuk, ent Eurovisioni eelvoorus on osalenud kolm korda: 1997. aastal laulis ta Koit Toomega duetti "Tantsupalavik" (Mikk Targo, Kaari Sillamaa), 2000. aastal esitas ta koos Lea Liitmaaga lugu "Sunshine" (Peter Ross) ning 2005. aastal ansambliga Sobe laulu "Look in My Eyes" (Meelis Leis, Mathura).

"Kogu aeg olen katsetanud!" naerab Sarah, ent rõhutab, et ei mõtle kunagi võidust ja Eurovisioni lauluvõistlusele sõidust: "Mul ei ole kunagi seda tunnet, et oi, kui hirmsasti ma võita tahan. Kuidagimoodi on vaja oma muusikat tutvustada, see on kõige lihtsam ja kiirem viis. Taolisi suuri konkursse ju rohkem ei ole. Tuleb proovida!"

Tänavune poolfinaali pääs üllatas teda: "Viimasel ajal on žürii "Eesti laulule" valinud ikka nooremapoolseid artiste ja alternatiivmuusikuid." Suurimaks peabki Sarah noorte lauljate võidušansse. Miks nooruslik naine end värsketele tegijatele vastandab? "Sellepärast, et ma olen juba ise noori juhendanud, ei pea ma end enam üldse väga nooreks," muheleb ta.

Pisipoeg ei lasknud emal kodus laulda

Et vokaalselt vormis püsida, laulab Sarah iga päev kodus mikrofoni. "Viisipidamine on kaasasündinud ja ära ei kao, aga hääl läheb nõrgemaks, kui igapäevaselt ei laula," põhjendab ta. Nüüdseks 15aastane poeg Kristofer aga ei tahtnud pisipõnnina üldse ema laulmist kuulata. "Ma ei saanud kodus laulda, kui ta laps oli. Ta ei kannatanud seda ja kurtis ikka: "Ära laula, palun!" Oli vist armukade. Hällilaulust rohkem meeldis talle, kui ma raamatut ette lugesin. Ma käisin rasedana tuuridel ka – ei tea, kas see tümps mõjus talle halvasti?" arutleb Sarah.

Praegu on noormees juba muusikalembesem. "Kristofer on hakanud muusika vastu rohkem huvi tundma, aga ta on ikka veel selline kinnine. Ma olen talle kolm aastat kodus klaverit õpetanud. Tal on huvi ja tahtmine, aga kui ma ütlesin, et mingu siis muusikakooli, vastas ta, et ei taha. Seal on kindlad reeglid, aga kodus saab õppida omas tempos. Ta juba tuuridel saadab mind klaveril teinekord, kui vaja," tunnustab Sarah. Paremini arvutit tundev poeg aitas tal ka natuke laulupõhja teha. Ehkki Kristoferi ennast laulmine ei köida, kuulavat ta nüüd meelsasti ema laule. "Ta on hea kriitik, tal on täitsa hea maitse," kinnitab Sarah.