Eve Viilup: "Mul oli tunne, et miks nüüd äkki selline tunnustus." (10)

Viilup on vedanud saateid "Kaks takti ette", "Tähed muusikas", siiani lööb kaasa "Laulukarussellis" ning tema teha on ka "Perepidu". Ta mäletab hästi aega, mil "Laulukarussell" alguse sai. 1990. aastal oli toonane lauluõpetaja Ave Kumpas tööst pisut väsinud ja ütles, et tuleks telelaululastele leida uus õpetaja. Kuna Eve oli kokku puutunud Aarne Saluveeriga, kutsuski ta mehe lapsi õpetama.

"Tähtede seis oli õnnelik ja tal oligi võimalus telesse tööle tulla. Kui teles on hulk hästi laulvaid lapsi, on neil ju ka väljundit vaja. Et lauluvõistluste traditsioon oli juba olemas, ei saanud sinna auku jätta," meenutab Viilup.

Lapsed saatsid tuhandeid kassette

Kuigi varemgi oli mööda Eestit ringi sõidetud ja laululapsi üle kuulatud, oli see üsna tüütu ettevõtmine ning et alati ei saanud kätte kõige tragimaid lapsi, mõtlesidki Viilup ja Saluveer välja plaani, et lasevad lastel ise registreeruda ja kassettidel oma laulud saata.

"Neid kassette tuli üle tuhande! Siis olime jälle hädas, et neid läbi kuulata ja toonase tehnikaga salvestatud lauludest sotti saada," pahvatab Viilup. Taas pandi pead kokku ja tuldi mõttele, et korraldus antakse üle Eesti laiali. "Alguses olime eetris igal aastal, aga siis tundus, et ettevalmistusaega jääb väheks – aastast 1996 hakkasime võistlust korraldama igal teisel aastal, et eelvoorud saaksid toimuda ja me saaksime piirkondlikud võitjad telesaatesse kutsuda."

Kogu Eesti võttis kohe vedu

Võistluse käimalükkamine oli Viilupi sõnul väga lihtne, sest kogu Eesti võttis kohe vedu. "Piirkondade lauluõpetajate tegevusele oli ka kohe uus väljund, sest oma õpilasega televisioonis esinemine on nagu õpetajate visiitkaart, see on suur tunnustus. Ja muidugi on see ka väikse küla või valla jaoks kohutavalt tähtis, kui nende laps on televiisoris," räägib ta.

Eve on "Laulukarusselli" juhtinud vaid mõnel üksikul korral, kuid ettevalmistusperioodil on tema just see jõud, kes lastega kõige rohkem ninapidi koos on. Seetõttu on tal just seoses väikeste lastega palju meenutada.

"Mida väiksem laps, seda rohkem ta sellesse tädisse või onusse kiindub, kes temaga tegeleb. Ja siis on küll juhtunud, et mõni laps ütleb saatejuhile: "Mina sulle ei räägi midagi, las tuleb see teine tädi!"," naerab Viilup. "Kunagi oli meil selline tõstetud poodiumidega kujundus, kus olid umbes 40 sentimeetri kõrgused väikesed lavad. Üks väike Siim puges sinna lava alla ja ütles, et tema sealt enne välja ei tule, kui mina talle järele lähen. Ega siis ei olnudki midagi teha. Hea oli, et ma olin parasjagu nii peenike, et sinna alla mahtusin. Mõnel muul perioodil, näiteks last oodates, poleks ma sinna mahtunud."