Laulja Ele Millistfer: "Jätsin kerge südamega Tallinna linna maha!" (36)

Kõik sai alguse Pilistvere koguduse noortekoorist, mida Ele nüüdseks neljandat aastat juhendab. "Hästi mõnus seltskond, hästi tore koht," loetleb ta Pilistvere plusse. Ka osutus tallinlannale ligitõmbavaks Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia, kus ta kolmandat aastat õpib koolimuusikuks. "Koolimuusik, pilliõpetaja suunal ja pilliks on laul," selgitab Ele kannatlikult. "Selline süsteem. Et mitte üldhariduskooli muusikaõpetaja, vaid lauluõpetaja."

Kui ühtäkki lisandus Pilistvere tööle ja Viljandi koolile ka tööpakkumine Viljandi lastemuusikakoolist, oligi asi otsustatud: "Oligi selline hetk, et oli väga mõnus ära tulla." Nüüd, kui Ele on viljandlanna olnud aastajagu päevi, on ta endaga enam kui rahul. "Tallinna sõites mõtlen, kuidas on see võimalik, et olen siin suutnud eluaeg elada. Aga jah, enam päriseks Tallinna ei taha." Tõsi, päris Tallinnata ka ei saa. Ses linnas elavad Ele poeg Christopher ja enamik sugulastest. "Christopher on tallinlane ja elab oma isaga seal," räägib Ele. "Aga ta on juba 14aastane, kõva jalgpallur, tubli ja iseseisev – tema saab hakkama. Ta on seal paigas."

"Läksin ettelaulmisele ilma erilise stressita."

Ometi pole Elel Viljandi-idülli nautimiseks sel aastal palju aega võtta. Septembri keskpaigas esietendub Tampere linnateatris muusikal "Hüljatud", milles Fantine’i roll on Ele teha. "Sattusin sinna muusikali täiesti kogemata – kõik juhtus Facebookis," naerab Ele. "Lavastaja Georg Malvius pani sinna üles teate, et hakkab "Hüljatuid" tegema. Ma siis küsisin, kas tuleb soomekeelne muusikal. Ta vastas, et tuleb soomekeelne ja sa oled teretulnud ettelaulmisele."

Seepeale oli Elel plaan paigas, et Soome-reis tuleb ette võtta. "Mõtlesin, et käin ära, mis seal ikka," lausub ta. "Ma olen seda muusikali Tallinna linnahallis teinud, see on mulle jube armas. Aga teisalt ei olnud ka seda tunnet, et suren ära, kui ma truppi ei pääse. Läksin ettelaulmisele ilma erilise stressita. Säuh kohale, ei saanud korralikult lahtigi laulda, aga see nähtavasti töötas – ei olnud tohutut paanikaosakonda. Tegin oma asja ja järelikult sellest piisas."

Kui palju Elel konkurente oli, ta ei tea. Kuid seda laulja teab, et mass, kes ettelaulmisele tahtis, oli tohutult suur. "Neid, keda ettelaulmisele lasti, oli 500 – see oli umbes kolmandik lauljate hulgast. Aga mitte siis üksi Fantine’i rollile, vaid üldse selle muusikali rollidele."

Ehkki Eponine’i osa, mida Ele mängis Tallinnas, on talle kallim, mõtles ta sedapuhku, et põnevam oleks teha midagi uut ja läks hoopis Fantine’i ette laulma. "Võib-olla olen ma Eponine’i jaoks tsipa vana ka juba. Iga ei ole enam see!" muigab Ele, kellele aastal 2001 mängitud roll oli elu tipphetk. "See oli "dream come true" lugu – täielikult. See oli ju mu esimene roll, pealegi olin "Hüljatute" kassetti 8–9aastasest saadik kodus leierdanud. Üksi kodus olles. Tantsisin ta üleni läbi, ilma et oleksin esialgu sõnadestki aru saanud. Aga teemadele sain pihta."

Kui Ele toona, aastal 2001, Tallinna linnahalli lavastuse casting’ust läbi sai, kõlas ehe rõõmukarjatus: "See casting oli õudus!" ütleb Ele, et tollast ettelaulmist saatis põlvede värin. "Ma nii tohutult tahtsin sinna, esimene ettelaulmine oli okei, sain edasi. Kuid siis oli vaja suremise duetti laulda, aga mul oli hääl juba korralikult ära läinud. Olin üsna kähiseva häälega, piiri peal."

Ele rõõmuhõiskeid ei kuulnud aga lavastaja Georg Malvis ega kolmik Veesaar-Krall-Purre, vaid hoopis laulja Lauri Liiv. Viimase käest sai Ele teada, et Eponine’i osa on tema jagu. "Tükk aega keegi ei öelnud mulle, et olen rolli saanud," mäletab Ele. "Helistasin Laurile. Tema oli teadlik. Lauri oli siis see, kes mu rõõmuröögatuse endale kõrva sai."

Otsa-koolis õppivale Elele tähendas "Hüljatud" sedagi, et igapäevagraafik kiskus keeruliseks. "Hommikul pimedas linnahalli ja õhtul pimedas koju tagasi," jutustab Ele. "Otsa-koolis, oi, ma käisin seal aastaid! Kõigepealt oli klaveri erialal, siis läksin laulu, siis tulid muusikalid, siis sündis laps. Seejärel läksin veel korra tagasi, aga siis see sinnapaika ka jäi. Ma ei lõpetanudki seda kooli ära."

"Viskasin ära oma kõrge kontsaga kingad!"

Ehkki võiks arvata, et suurmuusikalis osalemine jättis tema taldade ja maa vahele tänaval kõndides pool meetrit õhku, siis nii see päris ei olnud. "Pigem vastupidi," tunnistab Ele. "Malviuse jaoks oli Eponine hästi poisilik tüdruk, ehkki Hugo raamatus on ta väike lits. Viskasin seepärast ära oma kõrge kontsaga kingad, millega väga armastasin käia. Otsisin poisilikku olekut."

Mingil hetkel tuli Elel ka pisarate poetamise aeg, sest roll lihtsalt ei tulnud välja. "Ma olen kaua küpseja – Georg jõuab minuga enne alati närvi minna. Ma ei ole see tüüp, kel tuleb roll plaksti! Ja ongi valmis. Mina viin mingil hetkel otsad kokku ja siis ta on olemas. See võib käia üleöö, kui ma olen suutnud enda jaoks läbi töötada kogu tegelaskuju arengu ning saan aru, mis toimub. Aga Georg teab mind, sest oleme ju palju koos tööd teinud."

"Poole etenduse pealt läks lihtsalt hääl ära."

Kuid pikalt küpsenud Eponine’i puhul kruvis Georg Malvius ühtäkki hääle forte fortissimo’ks. "Eponine’iga oli tõesti see, et Georg mu peale ühe korra tõsiselt karjus – keset proovi," mäletab Ele. "Kaire Vilgats ütles pärast, et tema oleks selle karjumise peale ära jooksnud ja nutma hakanud. Oli üks koht minu jaoks, mille puhul ma ei saanud aru, mida ma pean seal tegema. Võtsin ennast siis kokku ja tegin ära. Teine võimalus oli tõesti see, et hakkad nutma ja jooksed minema. Siis oleks olnud nähtavasti tulemuseks "n-ä-g-e-m-i-s-t". Kuid Georg on selline inimene, kes tavaliselt pärast karjumist ka vabandab. Ta on hea pedagoog."

Vaatamata tollasele ekstsessile nimetab Ele Georg Malviust oma lavaisaks, sest enamik asju, mida laulja on muusikalilaval teinud, on Malviuse lavastatud. Esmalt oli "Hüljatud", järgnes "Miss Saigon" Tallinnas ja selle tuur Saksamaal. Seejärel tulid "Oliver", "Rent" ja tuurilavastus "Hair", mille proove tehti Tšehhimaal Brnos, kuid tuurile mindi algatuseks Saksamaale. "Siis jäi mul lapsesaamisega üks jupp tuuri vahele, aga seejärel läksime tuurile Rootsi ja Taani," mäletab Ele, kellele "Hairi"-saaga kaunis pingutavaks kujunes.

"Olin Georgile öelnud "Hairi"-pakkumisele jah-sõna, siis sain teada, et ootan titte ja nii ma käisingi tuuril, igal hommikul öökisin eri hotellis," lausub Ele. "Eks mu hormoonid olid ka seal, kus nad parajasti olid ning see kõik oli päris raske." Kuid lisaks kurnavale ringirallimisele kaotas Ele ka hääle. "Kui ikka hääl on läinud täiesti ära, siis on karm. Poole etenduse pealt läks lihtsalt hääl ära. Esimeses vaatuses laulsin oma asju ja vahetult enne lõppu oli mul aaria, aga mul lihtsalt ei olnud häält. See oli elu kõige õudsem hetk. Sa püüad, aga häält lihtsalt ei tule! Pole! Otsas! See oli nii õudne! Ja pärast seda minna kummardama? Ma oleksin parema meelega ära jooksnud. See oli kohutav!"

"Me lähemegi sinna kõik koos, mehe ja tütrega."

Hääleta laulja sai arstilt korralduse vait püsida ja põdeda, kuid see luksus polnud dublandipuudusel võimalik. "Georg helistas ja küsis, kas jätame etendused ära, aga ma kujutasin ette, millised kulutused need sel juhul on. Võtsin end kokku ning sain antibiootikumidega laulmise kogemuse. See oli päris kummaline, kuidas keha ei kuula sõna. Tohutu kontsentratsioon ja on tunne, et on täpselt üks väga õige koht, kust häält tuleb. Nii kui natuke eksid, siis ei tule."

Ele tunnistab, et kaks kuud tuuritamist oli väga pikk ja vaevaline aeg, kuid eriti piinarikkaks kujunes lõpp. "Sa võisid veerand tundi enne etendust lihtsalt tönnida, et ei jaksa enam," tähendab Ele. "Pere käis mul vahepeal seal külas, see tegi asja lihtsamaks. Nüüd olen tunnetanud, et kuu aega äraolekut minu jaoks on kõik, siis ma tahan koju." Tampere linnateatri "Hüljatutega" võiks kaasneda tohutu koduigatsus, kui Ele poleks selle vältimist juba eos ette näinud. "Abikaasa ei pea mitte harjuma mõttega, et tal tuleb hakata Soome vahet käima," teab Ele. "Mõtlen, et me lähmegi sinna kõik koos, mehe ja tütrega. Kui mitte mai- ja augustikuiseks prooviperioodiks, siis vähemalt etenduste ajaks."

"Soome keeles laulmine kohutab mind küll. Natuke!"

"See on kaifi-asi – kui tükk aega ei saa, siis hakkab halb," põhjendab Ele, miks ta pärast mitmeaastast muusikalipausi tagasi lavale ihkab. "Muusikalilava on hea koht. See, et ma lähen lavale hoopis Soomes, mitte Eestis, on juhus. Mitte et ma ei tahaks Eestis muusikalilavale minna, vaid siin pole viimasel ajal sellist võimalust olnud."

Fantine’i roll Elet ei peluta, sest see on tema sõnul põnev väljakutse: "Tohutult ilus, see laul on ju superlaul. Ma olen seda kontsertidel laulnud ka, mitte küll soome keeles. See soome keeles laulmine kohutab mind küll! Natuke!"

Ehkki eluaegne tallinlanna, pole Ele enda sõnul soome keeles kõige kibedam käsi. Aru saab, kuid rääkida eriti ei julge. "Laulda on võimalik võõrkeeles ilma, et sa oskaksid seda keelt rääkida. Muidugi pead teksti nüanssideni mõistma ja muidugi pean võtma kellegi, kes mind keeleliselt aitab. Ei taha ju, et publikul tekiks tunne ? la "pole viga, päris hea soome keel". Seal tekstilist rolli ei olegi, kõik on retsitatiivne. Mingis mõttes on tänu sellele seda kõike minu jaoks kergem meelde jätta, muusika aitab."

"Oma lapsega pole ju aega tegelda!"

"Mesike Lee laulab kõvasti ja valesti," hindab Ele naerdes oma kuueaastase tütre viisipidamist heaks. "Oma lapsega pole aega ju tegelda. Nüüd ta käib lastemuusikakoolis rühmatunnis. Talle meeldib. Ja tal on vaikselt ka klaveri vastu huvi tekkinud. Minu juurde klassi tulles võtab ikka mikrofoni ka kätte. Eks tal väike pisik sees on, kus ta pääseb."

Põneva nime leidis tütrele Ele abikaasa. Juhuslikult. "Esimene hetk, kui mees mulle selle nime ütles, siis soovitasin küll, et mine sumise omaette!" jutustab Ele, kuidas lavastajast abikaasa Ain Saviauk talle oma vanema tütre päevikust leitud nime esitles. Nimi kõlas esimese hooga tõesti kui mesimummisumin – Mesike. "Vana eesti nimi," teab Ele, kelle sõnul olla Mesikese-nimelisi Eestis üheksa ringis. Enamik neist pensionieas prouad. "Aga siis, kui ta sündis, siis ta oligi Mesike!"

Ehkki Ele on teist korda abielus, on ta ikka veel Millistfer. "Kuidagi tundsin, et minu nimi on Ele Millistfer ja punkt. Mees ei protesteerinud. Ja tütar on ka Millistfer – meil oli kokkulepe: kui on poiss, siis on Saviauk ja kui on tütar, siis on Millistfer."

Ele Millistfer

Eesti laulja, muusikaliartist ja lauluõpetaja.

Sündinud 19. augustil 1982.

Osalenud muusikalides "Hüljatud", "Miss Saigon", "Oliver", "Rent" ja "Hair".

On Viljandi lastemuusikakooli lauluõpetaja ja Pilistvere noortekoori juhendaja.

Ele abikaasa on vabakutseline lavastaja Ain Saviauk, peres kasvab tütar Mesike Lee. Esimesest abielust Souza Kehindega on Elel poeg Christopher.