Saund

Lõbus Rokibänd Elephants from Neptune: meie muusika on nagu hea mürk! (1)

Anete Kruusmägi, 2. veebruar 2013 08:02
BÄNDIKAASLASED JA SÕBRAD: (vasakult) Markko Reinberg, Jon Mikiver, Robert Linna, esiplaanil Rain Joona. Foto: Tairo Lutter
"Leedus esinedes andsin 5–6 plaati ära kallistuste ja muside vastu!" tunnistab Elephants from Neptune kitarrist Robert Linna. "Mis asja?" imestab Linnuks hüütav kitarrist Markko Reinberg ja lisab, et tema pidi samal ajal asju tassima. "See on investeering! Osa on transad, osa suhtekorraldajad!" teatab Robert tõsise näoga.

Rokibänd Elephants from Neptune koosneb kitarristidest Robert Linnast (29) ja Markko Reinbergist (21), basskitarrist Rain Joonast (26) ja trummar Jon Mikiverist (23). Oma muusikat kirjeldavad nad sõnadega rock’n’roll, 23. sajandi romanss, vana kooli muusika tulevikuinimestele ning tantsumuusika. "See on muusika, mida teeme rahvaga koos ja rahva jaoks," selgitab Jon ja lisab, et oluline on kontakt publikuga ning oma mõtete edasiandmine kehaliste vahendite abil.

"Varastanud" on need tüübid aga tõepoolest vaid parimatelt. Oma mõjutajate sekka arvavad nad Jimi Hendrixi, The Doorsi, Frank Zappa, Sven Grünbergi, Queens of the Stonehage’i, Vaiko Epliku bändi, Nevesise, Ruja, Gunnar Grapsi, Triggerfingeri, Them Crooked Vulturesi, Tenacious D, Rushi ja Nirvana. "Aga trammis liimi järele haisev inimene võib ka mõjutada, inspireerida," räägib Robert.

Ülihead sõbrad

Musadokke vaadates on mehed mõistnud, et kõik jõhkrad rokk-staarid on tegelikult suvatüübid. Tavaliselt vaatab dokke muusikutest igaüks omas kodus, kuid ette on tulnud ka ühisvaatamisi Võsul. "Seal vaatame jalgpalli," parandab Jon. "Ja stand-up-komöödiat!" lisab Robert. ""Terevisiooni"," teatab Jon. "Mina "Terevisiooni" ei vaata!" vaidleb Robert vastu.

Telliskivi loomelinnakus on noormeestel pisike hämaravõitu prooviruum, mille põrandat ehib punane vaip, mis käib nendega ka laval kaasas. "Selleks, et tunneksime end nagu kodus," teatab kitarrist Robert.

Bänd kandideerib veebruaris kahes kategoorias Eesti muusikaauhindadele – aasta rokialbumi ja aasta ansambli kategoorias. Poisid on selle üle loomulikult õnnelikud. "Auhind pole see, mille pärast muusikat teeme, aga äge on ikka, sest tööd oleme palju teinud," rõõmustab Robert. "Raha hakkabki otsa saama," naljatab Markko ja selgitab, et auhinna võib ju pandimajja viia. Eriliselt ahvatleb neid aasta rokialbumi tiitel. Ise hoiavad nad aga pöialt Nevesisele ja Vaikole, kes teeb kõike üksi.

Bändimehed on peale muusikategemise ka ülihead sõbrad ning Joni sõnul annab see bändile rohkem tähendust. "See pole ei töö ega hobi, vaid asi, mida peab tegema," räägib ta.

Bändi kokkutulemisest on möödunud kolm aastat. "Algul me ei teinud peale kokkutulemist mitu kuud midagi," räägib Robert. Aga kuna oli teada, et Markko läheb Inglismaale ülikooli, teadsid nad, et peavad kiirustama. Markko ehk Linnu peaks praegugi tegelikult juba Bournemouthi ülikoolis muusikat ja audiotehnoloogiat tudeerimas olema.

"Viimased sendid lähevad lennupiletite peale," kurdab noormees ja kiidab Ryanairi. Tema õnneks on ülikoolis käsil viimane aasta. Bänd aga tegutseb ka siis, kui füüsiliselt koos olla ei saa: harjutatakse, mõeldakse ja valmistutakse sellest hoolimata.

Elephants from Neptune võib õnnelik olla, et nende tähelend sai alguse palju kõrgemalt kui nii mõnelgi teisel bändil. "Enamik bände saab alguse keldrist või garaažist, meie aga alustasime kohe kaks korrust kõrgemalt," rõõmustab Robert. Jon vaidleb siiski vastu ega saa aru, miks tema Võsu magamistuba pööninguks kutsutakse. "Võsul mängime

öö läbi – uksed-aknad lahti, vahepeal käime rannas," kirjeldab Jon seda, kuidas nad suvitajatele tantsumuusikat teevad, ja kutsub kõiki Võsule tasuta kontserdile.

Enne Elephants from Neptune’i tegid Robert ja Rain bändi Kaja ning Jonil ja Linnul oli oma bänd. "Kutsusime vist korra Joni bongosid mängima ja siis ta rääkis, et tal on magamistuba, kus saaks musa teha. Et eelmine bänd oli kustumas, otsustatigi koos bändi tegema hakata," meenutab Robert.

Bändis Kaja mõtlesid Robert ja Rain välja eriti keerulisi käike. "See oli pigem eksperimentaalbänd, katsetasime piire. Selle põhja pealt on nüüd hea Elephantse teha – ükski asi pole liiga veider või keelatud," räägib Robert. Kõige raskem on teha kõige lihtsamaid asju.

Elu lahedaim pesemiskogemus

Muu hulgas on bänd oma lühikesest elueast hoolimata jõudnud soojendada sellist rokkbändi, nagu Red Hot Chilli Peppers. Sellest sündmusest on noormeestel vaid positiivsed mälestused. "Süüa ja juua sai!" rõõmustab Jon. Robertile meenub, kuidas nad olid juba varakult kohal ja mängisid Playstationil.

"Kogu asi oli organiseeritud. Tüübid käisid ringi raadiosaatjatega. Kui aga laval oled, pole vahet, kas oled Von Krahlis või suurel laval," räägib Robert. Veel on tal meeles, kuidas ta pärast kontserti duši all käis, samal ajal kui Red Hot Chilli Peppersi mehed kõrvaltoas jämmisid. "Kõige lahedam pesemiskogemus!" võtab Robert oma duši all käigu kokku.

Tulle hüppamist saavad elevandid harjutada juba aprillis, siis esinetakse Londoni trendirajoonis Shoreditchis kohas nimega Catch 22. Inglismaal olles loodavad noormehed veel mõne esinemise saada – kas siis Brightonis või Manchesteris.

Peale muusikategemise tegutsevad noormehed ka muudel aladel. Robert õpib operaatoriks, Markko tudeerib muusika- ja helitehnoloogiat, Rain töötab kokana ja Jon õpib meediat.

Robert loodab operaatoritöö muusikaga ühendada. "Tahaks muusikavideot teha," tunnistab noormees. Markko unistab stuudiost Võsul. Rain tahaks teha oma kohviku, mille allkorrusel mängiks live-bänd. "Siis võiks veel olla bassein, baar ja lennujaam," naljatavad teised. Praegu peab idee veel ootama aega, kui raha on. "Tahaks kõiki asju osata," unistab Jon.

Kokku on elevandid müünud ligi 500 plaati ja neid telliti just juurde. Veebruari teisel nädalal on oodata ka uut materjali.

Kuidas muusika juurde jõudsid?

Markko: "Viieaastaselt läksin muusikakooli klaverit õppima."

Robert: "Kaks kuud õppisin muusikakoolis klaverit. Sain ühe Mozarti selgeks, siis tulin ära. Ei tulnud selle peale, et muusikaõpetajale teada anda, mida mängida tahaksin. Teised küll mängisid seal MacGyveri tunnusmuusikat.

Tänu vanematele on muusika mu elus alati olemas olnud. Lapsena ikka mängisin lusikatega trummi – iga päev tund aega pärast kooli, siis hakkas vanaema seebikaid vaatama. Teismelisena sõitsin rohkem rulaga, mõtlesin, et ei tee vanemate asja. Siis tulin ikkagi juurte juurde tagasi.

Muusikas ei ole minu jaoks mingeid reegleid ega seadusi. Võin kõike teha – üksi harjutades kas või meelega valesti mängida.

Rain: "10. klassis leidsin vana akustilise kitarri ja hakkasin mängima. Enne seda mängisin jalkat. Alguses oli raske, näpud olid verised. Aga tahtsin ikka. Sealt sündiski ansambel Kaja."

Jon: "Väiksena kuulasin hullult palju muusikat. Ostsin Võsu poest kassette – ükskõik, mis parasjagu müüki tuli. Ühel päeval Metallicat, teisel Back Street Boysi. Pööningul siis laulsin neid kaasa. Mingi hetk sain aru, et lauluhäält mul siiski pole.

Trummar on bändi jaoks väga oluline liige, samas istub ta vaikselt taga. Alguses peksin kõik pastakad katki (vanemad küsisid: kas sul on mingi teema või?). Vaatasin palju videoid ja sünnaks küsisin trumme.

Vanemad ei saanud midagi teha, et mind takistada. Kui su mõlemad vanemad on näitlejad, pead olema vaimselt vastupidav. Vanemad teevad ju ka kodus proovi. Neile ei saanud minu trummimäng ju närvidele käia, kui nad ise ka kodus laulsid või panid akna all monoloogi.

Ema leppis enne trummide ostmist kõigi trepikoja naabritega kokku ja kõik olid nõus. Lõpuks läksin siiski Võsule harjutama. Teadsin, et ega see naabritele siiski vist väga ei meeldinud, pigistasid lihtsalt silma kinni.

Ristiisaks restoran Neptun

Bändi nime saamisel on oma osa kunagisel Võsu restoranil Neptun, kus omal ajal esines teiste seas ka Gunnar Graps. Kui Elephantsid sinna jõudsid, oli restoran küll juba maha põlenud. Nii ei jäänudki noormeestel muud üle kui varemetel muusikat tegema hakata. "Müürijupid, romantilised õhtud, neli meest üksteisele laulmas," meenutab Robert. Idülli lõhub aga Linnu märkus, et varemetes oli ka palju tüütuid kärbseid ja sääski. Mis asjaoludel restoran omal ajal maha põles, ei tea aga tänase päevani täpselt keegi. Lugusid on mitu. Ühe versiooni kohaselt juhtus midagi gaasiga. Kord võtsid noormehed aga takso, mille juht teadis rääkida, et tegu olnud süütamisega.

Vanemate tuntus õpetab iseseisvust

"Vanemad olid ikka tööl või sõidus. Pidin ise hakkama saama," räägib Ivo ja Reet Linna poeg Robert Linna sellest, kuidas on olla tuntud vanemate laps. Bändikaaslane Jon Mikiver, näitlejapaari Mikk ja Carmen Mikiveri poeg, teab rääkida, et Robi võtab fakti, et ta vanemad on tuntud, üsna rahulikult: "Ta suhtub sellesse nii, et see, mida nad teevad, on nii erinev, et ta ei üritagi vanemate jälgedes käia."

"Vanemad teevad oma asja, nad ei valluta enam maailma. Nüüd on meie kord!" räägib Robert. Isa Ivo ja poja vahel valitseb austus ja teineteise toetamine. "Üritan nende kuulsust mitte kasutada," teatab Robert, kes tahab ikka kõike ise teha.

Jon leiab, et näitlejate lapsena oli tore tasuta kontserdile saada ja tagaruumis muusika- ning teatriinimestega hängida. "Põnev oli! Sai ligi sinna, kuhu teised ei saanud."

Samal ajal tõi vanemate tuntus teda ka maa peale tagasi. "Näitlejatega rääkides saad aru, et see inimene teeb reaalselt tööd. Miski ei tule lihtsalt," seletab Jon tunnet, mis tal tekkis, kui väikesena mõne lavalt nähtud kuulsusega juttu ajas.

"Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ta söök!" lisab ta lõppu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee