Inimesed

Anne Reemann: "Pole kerge oma mehe alluvuses töötada." (26)

Jaanus Kulli, 26. jaanuar 2013 07:57
Foto: Stanislav Moškov
"Mõtlen alati, et kui näitlejad räägivad oma tööst, on midagi viltu. Et kas nad pole oma rolliga rahul? Tihti kuulen raadiost ühte või teist kolleegi oma uuest tööst kõnelemas, väga huvitavalt ja põnevalt. Kui ma aga teatrisse lähen, ei näe ma laval seda, mida raadiost kuulsin. Sellepärast ei meeldi mulle rääkida," põhjendab Anne Reemann (50), miks ta on andnud sedavõrd vähe intervjuusid. "Me muudkui räägime ja räägime, aga ma pigem tahaks näha, millest räägitakse."

Läinud aasta lõpus tähistas Anne oma esimest juubelit. Poole oma elust on ta olnud Linnateatri näitleja, suurema osa sellest ajast töötanud peanäitejuhist abikaasa Elmo Nüganeni käe all. "Elmo pole lavastaja, kes väga meelsasti oma naist enda lavastustesse võtaks," muigab ta.

Anne ja Elmo peres kasvab kolm tütart, kes on kordamööda ähvardanud astuda vanemate jälgedes. Nendest vanim, Saara, on selle mõtte ka juba teoks teinud – geenid on tugevamad kui vanemate lootus, et nende tütred ei valiks sedavõrd rasket elukutset, nagu seda on näitleja oma.

Kas sa nõustud, et sinu senise elu kõige parem roll on olnud emaroll?

Kvaliteedilt küll. Selles on mingi väärtus. Teiste rollide kohta ei oska ma midagi öelda.

Olete mõlemad abikaasa Elmo Nüganeniga teatriinimesed, kelle elu möödub teatriseinte vahel väga tihti hilisõhtuteni. Kuidas te siin oma rollid olete jaganud, et ka lapsed oma saaksid?

Eks lastele ongi liiga vähe aega jagunud. Sonjaga, kõige väiksema lapsega, püüangi ma seda korvata. Küsimus on ka selles, et varem olin ma palju rohkem kodunt ära kui praegu. Samas – kõigi kolme lapse puhul olen ma püüdnud hoida seda joont, et nad ise hakkama saaksid. Eriti, mis puudutab nende õppimist ja kodutöid. Väga harva, kui ma olen sellesse sekkunud või pidanud seda tegema. Nad peavadki sellega ise hakkama saama, sest mind ei ole ju nii tihti õhtuti kodus.

Söögitegemine on siiski esmajoones minu õlgadel, aga ega ma sellepärast ka koju kiirusta, et kohe pliidi äärde saada.

Aga kuna Elmo on ikka kogu aeg ära (või väga palju kodunt ära), siis paratamatult on põhilised kodutööd minu teha. Kuigi – kui Elmo on kodus, eks ta ikka ka aitab.

Peseb põrandaid?

Ei, seda ta ei tee. Annab koerale süüa. Ja lastele.

Sa oled kolme lapse, Saara (20), Maria-Netti (17) ja Sonja (9) ema. Millised on sinu kui ema kõige suuremad hirmud?

Kas ma olen osanud ja suutud neid niimoodi kasvatada, et nad elus ise hakkama saaksid. Kõige vanem on ju tegelikult juba täiskasvanud ja hakkab nagu oma elu elama, kuigi ta on veel meie juures kodus. Et kas nad saavad elus hakkama, see on jah, kõige suurem mure.

Kolm tütart teatri kõrvalt üles kasvatada, ainuüksi see on imetlusväärne. Mida sa emana oled pidanud vajalikuks neile kõige enam õpetada?

See puudutab eelmist küsimust, et nad oleksid iseseisvad. Kuigi vahel tundub mulle, et nad on liigagi iseseisvad. Et nad ei vajagi mind. Mis omakorda hirmutab. Eks elu näitab, aga ma loodan, et nad saavad hakkama.

Kuid mis kasvatamisse puutub, siis mõistagi pole see teatri kõrvalt kerge. Ainult et Sonja puhul olen ma püüdnud vältida neid vigu, mis ma enda arvates Saara ja Maria-Netti puhul tegin. Aga ma ei tea, kas see mul õnnestub. Võib-olla olen ma olnud liiga leebe, peaksin olema hoopis nõudlikum. Kuigi küllap on see tarkus juba kõigi kolme puhul hiljaks jäänud.

Oled öelnud: mina küll ei taha, et tütardest näitlejad saaksid. Nüüd on Saara lavakoolis, rääkimata sellest, et nad kõik on vist juba vähem-rohkem lavalt läbi jooksnud. Geenide vastu ikka ei saa. See tähendab, et nutad igal õhtul patja või tegelikult süda hõiskab rõõmust?

Ei seda ega teist. See on olnud ikkagi nende endi valik. Kuigi ma ei ole kuidagi tagant torkinud, et nendest võiksid kunagi näitlejad saada. Sest see on ikka sedavõrd närvesööv elukutse. Eriti naisterahvale. Samas – Saara on selle tee juba valinud ning mis mul muud üle jääb kui talle vaid kaasa elada, et tal ikka hästi läheks.

Näitlejana ei ole sa ju iseenda peremees. Sa sõltud lavastajast ja kui sul seda ei ole, oled justkui kogu aeg ooteseisundis, et mis nüüd saab. Mida aeg edasi, seda nõudlikumaks nii iseenda kui teiste suhtes sa lähed. Lavastajale sa ju ei ütle, et kuule, see on ammu läbikäidud tee või teema. Sest tema on võib-olla alles oma tee alguses.

Teatris oled sa kõik pakutud tööd vastu võtnud, olenemata lavastajast?

Vist olen jah. Aga ma pole näitleja, kes väga palju oleks mänginud. Pigem vähe. Ent ma ei kurda. Küsimus on ju selles, et Elmo pole lavastaja, kes väga meelsasti oma naist enda lavastustesse võtaks.

Miks sa mõnda teise teatrisse pole läinud?

Ma ei oska ka sellele vastata. Esiteks pole mul sedavõrd ettevõtlikkust. Teiseks, miks ma kuskil mujal parem oleksin? Samas mulle Linnateatris meeldib. Seal on seltskond, kellega sai kunagi koos alustatud. Aga jah, ega kerge pole oma mehe alluvuses töötada.

Mulle on jäänudki mulje (võib-olla on see vale), et sa oledki justkui sündinud emaks. Nii elus kui laval. Mida omakorda kinnitavad ju sinu mitmed näitlejatööd, kus mrs Conway osatäitmine lavastuses "Aeg ja perekond Conway" on nende emarollide seas viimaseks eredaks näiteks.

Jah, neid emarolle olen ma tõesti palju mänginud ning ma ei saa aru, miks. Mille põhjal on minust tekkinud kuvand, et ma just neid emasid pean mängima? Sest ega ma elus hea ema küll ei ole, ma arvan.

Miks?

Ma näen puudujääke.

Need on?

Ma arvan, et ma ei ole kõige suurem autoriteet oma lastele. Ma arvan. Ma ei ole suutnud kodus kõiki asju paika panna. Kord puudub kodus (naerab).

Oled olnud Linnateatris 25 aastat. Pea sama kaua abielus Elmo Nüganeniga. Millega tema sind või sina teda ära tegid, millega ta sulle silma jäi ja kes kelle ära võttis?

Abielus oleme olnud kaks aastat vähem. Abiellusime 1990. Ma loodan, et tema võttis ikka minu ära, sest ma ei ole suurt võtja. Millega ta aga silma jäi? Ta oli väga viisakas, kohusetruu, nutikas, pühendunud, tal oli väga hea fantaasia. Võib-olla sellepärast.

Kusjuures me polnud üldse nii kindlad, et me kokku jääme. Sest me läksime ju pärast lõpetamist erinevatesse teatritesse. Eri linnadesse – Elmo Ugalasse, mina Noorsooteatrisse. Et näha, kas me ikka tõesti teistmoodi ei saa. No ja ei saanud. Siis abiellusimegi.

Oled kunagi öelnud, et kui see oleks sinu teha, jätaksid näitlemise kus see ja teine ning koliksid kohe maale.

Kui mul seal maal midagi teha oleks, siis küll. Ilma tööta ma sinna ummisjalu ka ei torma. Seda enam, et mul on võimalus sinna minna, millal hing ihkab.

Ma oleks nõus isegi hommikul kell neli tõusma, et lehma lüpsta, põldu künda, peenraid rohida ja küllap veel sadat tööd teha, aga ära sellest ikka ei ela. Mingi kindel sissetulek peaks kõrvalt olema. Pealegi hoiavad ka lapsed linnas kinni.

Vabandus kohe varnast võtta.

Jah. Ega see ei ole ikka nii, et ma ikka kohe jookseks. Sest mulle meeldib ka linnaelu. Siin on teatrid, kinod. Ma olen sotsiaalne inimene. Võib-olla ei peaks ma seal maal üldse mitte kaua vastu. Kuigi mulle meeldib aeg-ajalt väga üksi olla. Seda enam, et teatris on suhtlemist enam kui küll.

Kui tihti sa tunned, et nüüd tuleb kohe mingi põhjusel ära maale, vaikuse, rahu ja üksinduse kätte põgeneda?

Kuna see võimalus on mul kogu aeg olemas ja maaelamine on Vigalas, Tallinnast vaid sada kilomeetrit, siis pole see mingi probleem. Ja ma olen seda võimalust ka kasutanud. Lihtsalt sõidan õhtul üksinda maale. Kui korraga saab linnast kõrini või mind valdab mingi fataalne või ängistav tunne, et ma ei oska enam elada. Ühel hetkel tundub, et nüüd ei tea, kuidas edasi. Et parem songin mullas. Et sellest on vähemasti mingit kasu. Vahva on ju vaadata, kui paned tera mulda ja sellest taim tärkab.

Sul on nii-öelda rohelised näpud?

Minul neid pole. Mul pole ka oskusi, on vaid tahtmine. Aga kuna mu isa oli agronoom ja ema on agronoom, sain ma alati nende käest abi ja nõu. Eks ma nüüd olen muidugi ka ise midagi õppinud. Aga ema on mul ikka see rohenäpp.

Kuigi igal kevadel valdab ka mind mingi hullus. Panen kartuli ja porgandi maha ja kasvuhoone on mul ka. Kuigi igal sügisel, kui on koristamise aeg, mõtlen jälle, et oh issand, milleks see kõik sai maha pandud! Ent kevadel kordub kõik uuesti.

Kui sinust poleks saanud näitlejat, mis tööd Anne Reemann täna teeks?

Väga raske vastata. Sest ma ei oska ju mitte midagi teha, ma pole mitte midagi õppinud.

Pärast keskkooli lõpetamist sinus mingit lõhestumist ei toimunud – et üks pool tahtis Tartusse, teine Toompeale lavakooli?

Tegelikult läksin ma ju pärast keskkooli hoopis Otsa kooli laulmist õppima. Kuigi ega ma sinnagi väga kindla sihiga ei maandunud, aga ma ei osanud mitte midagi muud valida. Aga, et ma sealt ära tulin, siis see näitab, et ju ma ikka väga ei tahtnud ka lauljaks saada. Nii ma lavakooli proovima läksingi ja sain kohe sisse. Mis oli ikka väga uskumatu. Sest tegelikult tundus lavakas nii kättesaamatu, nii kauge ja nii võõras! Nii ma sinna salaja läksingi. Et keegi ei teaks. Et lähen lihtsalt proovima, siis on teada, et ega mul sinna tegelikult asja pole. Aga ma sain sisse! Isa armastas esineda ja ema on ka selline... ütleme, et tal on palju fantaasiat. Võib-olla siis midagi ma nendelt kaasa olen saanud.

Muide, miks sa oled Anne Reemann, mitte Anne Nüganen?

Sellel on väga naljaks põhjus. Kui me 1990. aastal abiellusime, öeldi et kohe-kohe tulevad niikuinii uued passid. Et kui me saame uued passid, saab sinna ka uue nime. Aga nii ta jäi.

Ega sul vist lastekasvatamise ja teatri kõrvalt muude tegemiste jaoks väga palju aega jäägi?

Mul oli päris pikalt periood, kui proove polnud ja siis oli vaba aega piisavalt. Hommikud olid kõik vabad. Samas tekkis juba tunne, et ma ei oska enam midagi teha. Juhe jooksis kokku. Et nüüd peaks kiiremas korras midagi ette võtma. Kuigi kodus ma siiski leian tegevust. Mulle meeldib teha käsitööd. Ja siis muidugi tuleb koristada, mis on nii mõttetu tegevus. Mõttetu selles mõttes, et muud tööd jäävad tegemata ja juba ongi õhtu käes. Olen mõelnud, et üks asi, millele võiks raha kulutada, on koristaja palkamine.

Kummalisel kombel ei räägi me sinuga juttu mitte sinu koduteatris, vaid Draamateatris, kus Nüganen proove teeb. Sa oled küll korra selles teatris varemgi mänginud, ent sellest on möödas tosin aastat. Kas Draamateatri laval olla on kuidagi teistsugune tunne?

Väga uhke tunne on! Linnateatri näitlejad ju kõik igatsevad suurele lavale. Ma vist tegelikult olengi rohkem suure lava näitleja. Sest ma olen ka ise suur inimene. Väike lava ahistab mind. Nii et siin on väga uhke, sa tuled ikka teatrimajja! Kuigi ka meil on väga ilus maja, aga üks itaalia tüüpi lava kuluks ära küll.

Keda sa selles uues tükis, Tom Stoppardi "Utoopias" mängid?

Mul on üks hästi väike osa, mille kohta ma ei oska veel õieti midagi öelda. Mängin ühte teenrit.

Teenijannat siis?

Ei, teenrit.

Ütlesid just äsja, et kõik Linnateatri näitlejad unistavad suurest saalist. Nüüd on selge, et teatri uue maja ja seega ka suure saali võib kanda utoopia valda.

Millest on tohutult kahju. Nii Elmole kui eriti Raivole (direktor Raivo Põldmaale – JK) oli see tohutult valus hoop. See oli Raivo elutöö, ta tegi ära metsiku eeltöö, kohutavalt palju raha pandi magama selle projekti külmutamisega. Ja enam ei usu ka mina, et minu silmad võiksid seda maja ja suurt saali kunagi näha. Raivol pole vist ka enam jõudu selle eest võidelda.

Oled mänginud ka päris mitmes filmis. Kuivõrd see töö erineb teatritööst?

Mõnes olen ikka mänginud. See töö on väga erinev. Filmis ma alles õpin mängima. Midagi on juba kõrvade vahele jäänud, kuigi kogu protsess on alles pooleli. Kaamera ja mikrofonihirm hakkab vaikselt ära kaduma.

Eelmise aasta lõpus jõudsid sa oma esimese suurema tähtpäevani. Tähendas see sulle midagi enamat kui järjekordne sünnipäev?

See osutus küllaltki raskesti talutavaks. Tegelikult oleks ma parema meelega maa alla vajunud. Et juba viiskümmend ja pole siin elus veel millegagi hakkama saanud. Õnneks möödus sünnipäevapidu ise minu jaoks ootamatult kergelt – väga head sõbrannad hoolitsesid selle eest, et ma ei peaks ise mitte midagi tegema. Samas tekitas see hoolitsus mulle mitmeks järgnevaks päevaks kohutava stressi. Mul oli tunne, et ma olen kellegi ees väga võlgu ja süüdi. Kuigi see päev iseenesest oli imeline!

Anne Reemann

Sündinud Tallinnas, 30. detsembril 1962. 1982–84 õppis

Georg Otsa muusikakoolis. 1988. aastal lõpetas Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIII lennu, misjärel töötab Linnateatris alates 1988. aastast näitlejana. Abielus Linnateatri peanäitejuhi Elmo Nüganeniga. Peres kasvab kolm tütart.

Linnateatris on ta mänginud ligi veerandsajas lavastuses, aga ka Ugalas ja muusikalides.

Mänginud filmides "Sügis" (Tallinfilm 1990), "Nimed marmortahvlil" (Taska Film 2002) ja "Stiilipidu" (Exitfilm 2005) ning seriaalis "Tuulepealne maa" (ETV, 2008).

Pälvinud Eesti Teatriliidu

A. Lauteri preemia (1995), vabariikliku teatrifestivali "Draama ‘99" parima naisnäitleja preemia, samuti Linnateatri kolleegipreemia – parim naisnäitleja 2003 ja ESPAK’i näitlejapreemia 2003.

Allikas: Linnateater

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee