Inimesed
Vaata galeriid!

Ene Hion: Valdo Pandis oli midagi rüütellikku ja sentimentaalset (17)

Jaanus Kulli, 22. jaanuar 2013, 06:58
REPORTAAŽ MITTE MILLESTKI: Selline saatesari sai alguse 1965. aastal. Ajakirjanikud Ene Hion ja Valdo Pant. Foto: ERR
"Selle raamatu kaanepilt tuleb mul esimesena meelde, kui ma mõtlen nimele Valdo Pant," ütles eile oma raamatu "Valdo Pant – aastaid hiljem" esitlusel telemajas Õhtulehele selle autor Ene Hion. Just eile saanuks Pant 85. aastaseks. Paraku ei jõudnud ta elada isegi oma esimese juubelini.

"Aeg oli Pandi meelisteema," kirjutab Hion. "Aga aeg kõrvetas teda edasi nagu äikesetorm." Trafaretne, aga tõsi – Pant oli üks neist raadio ja hiljem televisiooni tipptegijatest, kes töötas ja elas liiga ereda leegiga, et ajaga sammu pidada. Samas: "Tema oli midagi rüütellikku ja liigutavalt sentimentaalset," alustab Ene Hion Pandi portreteerimist.

Samal teemal

"See pilt oli Valdo arvates temast parim foto," lisas Hion eilsel esitlusel. "Ta arvas, et on sellel fotol väga hea või et see on temale kohane. Ta jumaldas piipu tõmmata. Tal oli piibikollektsioon, mis kahjuks rahahädas maha müüdi. Ta tahtis selline olla, nagu ta selle pildi peal on," tõdes Hion, kes tundis Valdo Panti aastaid Eesti Raadio ja televisiooni päevilt. Kui raamatu autorilt küsida, kas Pant oli ka natuke edev, vastab Hion: "Kas on mehi, kes pole edevad. Ärme hakkame sellel teemal arutlema."

Rääkis, mis inimesele tähtis

Pandi võimed ja tööpõld olid tohutud, millest ometi mingi erilise fluidumi ja mastaapsusega kerkib esile saatesari televisioonis "25 aastat tagasi". Kuigi see oli puhas propagandasaade, suutis Pant ometi naelutada tuhanded vaatajad kord nädalas televiisori ette. Kuidas? Miks? "Sellepärast, et ta käsitles möödunud aegu ja neid keerulisi sõja-aastaid inimese tasandil," usub Hion. "Tollal, kui ta seda saadet tegi, oli oma pere või lähedaste kaudu igaüks sõjaga seotud. Igaühele oli seal midagi isiklikku. Olenemata sellest, kas vaataja oli või ei olnud Pandi seisukohtadega nõus. Aga ta teadis, et see, mida Pant räägib, on inimesele tähtis."

Hion nõustub arvamusega, et mõnes mõttes oli Pant nõukogude võimule ja tollasele televisioonile kui ideoloogiaasutusele n-ö kasulik tööriist. "Loomulikult. Samas oli Valdo suur professionaal ning tema tekste üle lugedes leiame sealt ka seda, mida ta ütles ridade vahel. Ülemus kuulas seda, mis talle sobis ja kuulaja seda, mis talle sobis. Ta oli hõlmamatu, igaühele oli seal midagi, selles oligi tema fenomen. Samas ta teadis oma hinda."

Hioni sõnul ei maksa raamatust otsida kollaseid lugusid või teemasid, mis võiksid Panti, tema lähedasi, aga ka vaenlasi kuidagi kompromiteerida. Kuigi on ju teada ning sellest on juttu ka raamatus, et Pandil oli pidevalt "silm peal". "Püüdsin olla diskreetne ja ma üldse arvan, et ei ole vaja nimetada neid nimesid, kellega Valdol ühel või teisel põhjusel olid teravad konfliktid. Tähtis on see atmosfäär, mis tema ümber oli. Need, kes saavad aru mõnest konkreetsest juhtumist, need saavad, ja teistele pole see oluline."

Samas kõik see, mida ma pidasin vajalikuks öelda, on seal ka öeldud, lisab autor. "Kuigi mitte kõik siin inimese elus ei pea olema kõigile avatud."

Telemaja fuajeesseolid Panti meenutama kogenenud sajad endised kolleegid. Panti ja tema suurust märkisid oma tagasivaatest Eesti Rahvusringhäälingu nõukogu esimees Margus Allikmaa ning kunagised kolleegid Rein Karemäe ja Raul Rebane.

Elsa - femme fatale, kes mängis armastust tühjas teatris

See oli 23. detsembril 1945, kui Valdo Pant pani tähele noorukese õpetajanna erilisust. Algas uus vaatus – femme fatale.

Peoõhtu. Nende pilgud kohtusid esimest korda just seal. Tol ajal näidati kinodes Saksamaalt sõjasaagiks saadud, nii-öelda trofeefilme. Nende hulgas oli Ameerika muusikafilm "Päikesepaistelise oru serenaad". Filmis mängis Glenn Milleri orkester. Meloodiat "Chattanooga Choo Choo" oskas Valdo virtuoosselt vilistada. Peaosa selles filmis mängis Norra filmidiiva Sonja Henie – iluuisutajana vaimustav, filminäitlejana mitte väga – täht, kelle koduks olid suurlinnade luksushotellid, ja kelle juuksed ei läinud iial sassi. 1940ndatel oli ta maailmas sama kuulus kui tänapäeval on Lady Gaga. Valdole peoõhtul silma jäänud Narvast pärit nooruke õpetajanna sarnanes tõepooles Sonjaga. Tüdruk teadis seda. Valdo oli ta avastanud just siis, kui ise raskelt haigeks jäi. Kopse tabas tõbi, aga südant – armastuse kuldsed nooled.

Loodus polnud kavatsenudki vormida Elsast ideaalset abikaasat. Elsa toetas ja imetles Valdot, kuid ta oli armukade ja kahtlustav. Talle ei meeldinud naised, sest naised pidid Elsa meelest olema otse jumalast loodud Valdosse armuma. Armukadedus armastab poosi ja deklamatsiooni. Elsa oli nendes valdkondades tugev. Ta ei soovinud olla orjatar või teenija. See oleks olnud liiga tavaline. Elsa oli eriline, ta mängis armastust tühjas teatris." Allikas: Ene Hion "Valdo Pant – aastaid hiljem"

20. sajandi suurkuju lahkus 48aastaselt

Valdo Pant (21. jaanuar 1928 Valgjärve vald – 30. juuli 1976 Tallinn) oli raadio- ja teleajakirjanik, publitsist ning dramaturg. Pärast Tartu õpetajate seminari 10. klassi lõpetamist 1944. aastal mobiliseeriti ta 16aastasena Saksa sõjaväkke, kust ta kolme nädala pärast jooksu pani, mõnda aega end metsas varjas ning Eesti Korpuse allüksusele vangi andis. Pärast filterlaagrit astus Punaarmeesse. Sealt komandeeriti Pant Kohtla-Järvele õpetajaks, aga pärast kopsutuberkuloosi haigestumist kustutati sõjaväekohuslaste nimekirjast.

1948. aasta mais sai Valdo Pandist Eesti Raadio korrespondent, tema nimega on seotud paljud Eesti Raadio tookordsed saated nagu "Reporteritund", "Päevakaja", RAMETO.

1966. aasta augustis sai Pandist telekommentaator, teles sündis tema tuntuim töö, saatesari "Täna 25 aastat tagasi". 313 jutustust 1518 raskest päevast ja ööst algas Eesti Televisioonis 1966. aastal ja kestis 4 aastat 3 kuud ning 4 päeva. See oli vaid üks osa Valdo Pandi loomest. Lisaks otsereportaažid, õhtused mõtisklusminutid, meelelahutussaated, filmitutvustused, laulupeoreportaažid ning mitmed filmid ja näidendid.

28 aastat kestnud ajakirjanikutee lõppes ootamatult. 48aastast legendaarset raadio- ja telemeest kogunes 5. augustil 1976. aastal ära saatma rahvahulk, kes ei mahtunud telemajja, tänavale ega Metsakalmistu küngastele.

Oma viimases aastavahetuse mõtiskluses (1975) mediteeris Pant: "Aeg – materjal, millest koosneb inimese elu. Tugevam kõigest. Kuid ka hapram kõigest!"

Valdo Pant on valitud 20. sajandi saja suurkuju hulka.

Allikas: ERR

Mida ütleb Pandi nimi praegu?

7aastane tüdruk: "Mina tean üht pandimaja. See on meie lähedal keldris."

23aastane noormees, elektroonik: "Keegi Pant on laevaomanik, on see tema?"

50-le lähenev naine, tegevjuht: "Meie peres jäi elu seisma, kanad, kuked, koerad ja terve laudatäis loomi pidi vait püsima, tuisk vaibuma jne, kui algas Valdo Pandi saade."

50aastane meesterahvas, arst: "Valdo Pant on suur tükk minu lapsepõlvest. "Kui algas "Täna....", jäid tänavad tühjaks, ja mina istusin koos isaga televiisori ees."

80ne aastane endine autojuht Virumaalt: "Teate, Pant sõnastas, mida mina elust mõtlesin." Allikas: Ene Hion "Valdo Pant – aastaid hiljem"

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee