Inimesed

Arst Hele Everaus: "Lähedase surm ja surm töö juures on päris selgelt erinevad asjad." (22)

Rainer Kerge, 19. jaanuar 2013 07:49
Foto: Aldo Luud
"Suremisega seotu on meie kultuuris vähe arendatud teema. Surm on ju elu loomulik osa. Me peaksime oskama väärtustada surma samamoodi kui sündi, aga seda me praegu ju ei tee," ütleb Hele Everaus, maakeeli vähiarst, ametlikult Tartu Ülikooli Kliinikumi hematoloogia-onkoloogia kliiniku professor.

Kas arstiteadus on kauplemine pigem jumala või pigem kuradiga?

Nii ühe kui teisega.

Kummaga on raskem?

Tegelikult on arstiteadus ikkagi kauplemine situatsiooniga. Sealjuures ei ole meditsiin ainult teadus, sageli on seal palju rohkem kunsti. Me katsume kunstipäraselt ja vahel ka alateadvuses mõtestada seda, mida me tänu teadusele teame.

Nüüd ma ei saanud aru.

Kunst tuleneb sellest, et igaühel on oma haigus. Ei ole nii, et kahel inimesel on sama diagnoos ja nende haigused kulgevad samasuguselt. Eri inimestel võivad samad ravivõtted anda absoluutselt erinevaid tulemusi.

Mida rohkem on sul kogemusi, seda enam sa tunned, et nüüd me peame minema ravis just seda teed: valima ühes situatsioonis kiirema, teises situatsioonis aeglasema versiooni. See ongi kunst.

Teie saate oma kogemuse pealt öelda õpilastele: ma tean, mida kirjutavad nende sümptomite kohta see, teine ja kolmas õpik, aga meie kasutame praegu neljandat varianti, sest mina tunnen, et see töötab!

Jah! Just täpselt.

Geenid, nende määratud spetsiifilised valgud, ainevahetuse eripärad – need kõik kokku muudavad iga inimese unikaalseks. Üks ja sama kasvaja võib käituda eri inimestel täiesti erinevalt.

Täpselt samad näitajad võivad tähendada ühele surmadiagnoosi, aga olla teisele...

...täiesti hästi ravitavad. See on kummaline! Me lihtsalt ei tea paljusid asju.

Kas vähk on pigem moodsa aja haigus? Või ei osatud teda varem lihtsalt diagnoosida?

Vähki on alati olnud. Juba Hippokrates diagnoosis omal ajal kasvajaid, ja oli palju

erinevaid teooriaid, kust kasvajad tulevad. Enamik neist teooriatest ei ole küll jäänud vett pidama, aga nad andsid aluse edasisteks uuringuteks. Ega me täna kah tegelikult tea, miks vähk tekib.

Ikkagi – praegu on vähk Eestis kolme suurima surmapõhjuse seas. Miks teda nii palju on? Kas teda on hakatud paremini diagnoosima – 200 aastat tagasi suri inimene ära ja keegi ei saanud teada, et tal oli vähk? Või moodne inimene elab nii kaua, et ta lihtsalt peab ühel hetkel vähki haigestuma? Või vähki lihtsalt ongi millegipärast rohkem?

Kõik need põhjused kokku! Vähki ongi rohkem, ja ta on muutunud samalaadseks südame- või kopsuhaigustega – krooniliseks haiguseks. Lihtsalt inimesed elavad selle haigusega – saavad ravi ja elavad aastaid.

Miks vähki on rohkem?

Kolleeg, kes ütleb, miks teda on rohkem, saaks nähtavasti Nobeli preemia. Mõjutused võivad olla väga erinevad. Kasvaja tekib sellest, kui rakk muutub, ja rakk muutub siis, kui muutub raku tuumas olev pärilikkusaine.

See on ju imelihtne! Me hingame praegu paratamatult sisse, selle käigus ilmub paratamatult organismi lugematu hulk vabu radikaale, kes võivad esimese ettejuhtuva raku DNA katki teha. Pärilikkusaine saab pihta igal sekundil tuhandetes rakkudes.

Aga meil on organismis olemas tasakaalustavad kontrollmehhanismid: immuunsüsteem, närvisüsteem, hormoonid.

Vähi teket ei saa seletada ühe geeni muutumisega, see on kompleksne protsess. Jah, ühelt poolt mõjutavad vähi teket muutunud rakud, teisalt aga kogu organismi olukord tervikuna.

Lastel on teistsugused kasvajad kui täiskasvanutel. Näiteks noorukieas inimestel käituvad kasvajad täiesti erinevalt kui täiskasvanuil. Ilmselt tuleb see sellest, et organismi sisemehhanismid on erinevad.

Lisaks on vahe ka sugude vahel. Me teame, et on olemas mees- ja naissuguhormoonid, ning et nende tasakaal mõjutab kaitsemehhanisme. Praegu ravime väga paljusid haigeid kui kesksoost inimesi – me ei oskagi veel mõelda, et seesama kasvaja võib mehel ja naisel käituda täiesti erinevalt.

Nii et organismi mõjud on üks asi. Teine asi on keskkonnamõjud. Ega me tea sellestki palju. Näiteks arvatakse, et suitsetamine on üks kindel asi, mis põhjustab kopsuvähki. Osadel inimestel ta kindlasti põhjustabki. Aga te teate väga hästi, kui suurel osal suitsetajatest tekib kopsuvähk.

Ma suitsetajate kohta protsenti küll ei oska öelda. Aga ma olen kuulnud, et kui inimesel on nii-öelda vähk sees, siis annab temaga võidelda aastakümneid – kuni ta korra kopsu jõuab. Kopsuvähiga on üldjuhul minek.

See väide võib kah õige olla.

Aga suitsetamisest – suitsetajatest tekib kopsuvähk 15 protsendil, aga 85 protsendil ei teki. Ülejäänud kopsuvähki haigestunutel on mingi muu põhjus, miks nad kopsuvähki jäid.

Suitsupakk natuke liialdab, kui ta hoiatab suuresõnaliselt kopsuvähi eest?

Jah!

See tähendab, et vähki haigestumine on väga individuaalne.

Vähiohu puhul räägitakse paljudest erinevatest keemilistest ainetest, millega me kokku puutume. Näiteks üks eriti hea kunsthormoonide allikas on plastik.

Tavaline plastmass? Nagu hambahari?

Näiteks plastpudelid, kus hoitakse vett. Arvatakse, et see on tohutult puhas vesi ja seda ostetakse endale koju. Aga me ei tea, kus need pudelid on seisnud ja kui kaua nad on seisnud. Ameeriklased on näidanud, et pudeli plastikus sisalduvad kunstnaissuguhormoonid lähevad sellesse vette, mida me krooniliselt endale sisse joome.

Ja mehel hakkavad rinnad kasvama?

Kas kasvama või muutuvad nende sees rakud.

Või võtame siis kasvuhormooni. Eestis väidetakse, et meil ei anta loomadele kasvuhormoonipreparaate.

Aga vist osades lõhekasvandustes pannakse küll maimud tootma ohtralt kasvuhormooni, et nad kiiresti kosuks?

No igatahes on ameeriklased leidnud, et meeste eesnäärmevähi sageduse oluline tõus võib olla tingitud just nimelt sellest, et Ameerika lihaloomad ei söö juba ammu rohelist rohtu, vaid neile antaks kiirema kasvamise huvides igasuguseid toidulisandeid. Nende jäägid tulevad liha süües meie organismi ja võivad rikkuda sealse tasakaalu. See on üks võimalik vähi põhjus.

Plastikuga seoses meenus veel, et kõige paremini saate kunsthormoonid sealt kätte siis, kui te panete toidu plastkarbis mikrolaineahju. Seda ei soovita ameeriklased juba ammu.

Nii et keskkonnatingimuste põhimõttelised muutused viimase 150 aasta jooksul...

...on kindlasti vähi levikut mõjutanud! Nagu ka inimese enda muutumine. Me oleme ju muutunud palju hellikumaks, me kasvame ikkagi kasvumaja tingimustes. Näiteks on näidatud lümfoomide ehk lümfisõlmede kasvajate oluliselt sagedasem esinemine inimestel, kes on kasvanud väga steriilsetes tingimustes, kus ei ole mikroobe ega midagi. Noh, neid mikroobe muidugi on, aga mitte nii nagu tänavapoistel. Aga kuna organismi kaitsemehhanismid ei ole steriilsuse tõttu nii-öelda treenitud, siis hetkel, kui tuleb tõsisem mikroob, ei saa nad tema tõrjumisega lihtsalt hakkama.

Liigne steriilsus on ka üks põhjus, miks on viimasel ajal nii palju allergikuid?

Võimalik.

Me ei ole lihtsalt puutunud kokku loomuliku saastega?

Võimalik, et organismi sisemised regulatsioonimehhanismid on suunatud õigelt teelt kõrvale. Kui meil on organismis tasakaal, siis meil ei teki nahalöövet ega lähe hing kinni.

Mis omakorda tähendab, et organismil on olemas tasakaal keskkonnaga, kus ta elab?

Just!

Kui mina läheksin praegu Gangese alamjooksul põlvini vette, sureksin ma – no millesse te soovite! Aga kohalikud joovad seda vett ja pole neil häda midagi.

Ei ole päris kindel, et te surete, aga probleeme võib tekkida küll. Aga kohalikega ei juhtu midagi, jah.

Mobiiltelefoniga räägite te julgesti? Te ei karda, et sealt tuleb kiirgus, mis põhjustab ajuvähki?

Ei karda. Minu vanuses – no kuulge! Kui see mõjuma hakkab, siis ehk 20 aasta pärast ja siis on mul niikuinii juba tee lõpp.

Te rääkisite enne, jumal paraku, laste kasvajatest, noorukite kasvajatest...

... neid õnneks on harva.

Kas vastab tõele, et vähk on liikunud eagruppides allapoole?

Õnneks mitte. See tasakaal on ikkagi enam-vähem sama, ja õnneks ka need vähi vormid on enam-vähem samad.

Kiirabiarstid teavad täpselt, et väljakutsed tihenevad pensioni- ja palgapäevade järel. EMOsse tulevad vanemad inimesed harilikult suurte pühade ajal – sest siis on lapsed läinud üle poole aasta vanemaid vaatama ja muidugi ema või isa kurdab, kus kõikjal tal vahepeal valutanud. Suurest õnnest, et lapsed ikka külla tulid, hakkab süda kah puperdama – ja järeltulijad viivadki vanema arsti juurde. Kas onkoloogi toolilt on ka näha aasta lõikes mingit sesoonsust?

Ei julgeks küll öelda. Meil kahjuks ei ole mitte kunagi tööpuudust.

Millega eestlased kõige selgemalt oma tervisele liiga teevad: kas pigem ületöötamise, ülemuretsemise või ülejoomisega?

Kes millega, see on kah jälle individuaalne. Ja – mis ühele mõjub laastavalt, teisele võib-olla niimoodi ei mõju.

Võib-olla üks olulisemaid asju tervise juures on seesama tasakaal füüsise ja psüühika vahel.

Mis on ületöötamine? Kui sulle meeldib asi, mida sa teed – ja kui seda nimetatakse tööks –, siis see ei ole ju ületöötamine!

Aga kui sa pead kogu aeg tegema asja, mis on sulle vastumeelt, siis sa võid teda isegi vähem teha, aga ikka koguneb sul stress. See on muidugi taas indiviiditi erinev.

Ma kipun jälle rääkima arstitöö kunstipoolest.

Mina näiteks pole kunagi tundnud, et mul on palju tööd – kuigi mõned arvavad niimoodi. Mulle meeldib see, mida ma teen.

Iga töö, ka meeldiv, väsitab lõpuks ära.

Siis sa lihtsalt tunned, et pea enam ei võta.

Kuulake organismi! Sisetunne ütleb ju täpselt, mida teha. Väsite ära – tuleb puhata! Ei taha enam naabrite muresid kuulata, ärge siis kuulake – minge ära. Üldse vihaseid ja vinguvaid inimesi ei tohi kuulata, sest see mürgitab teie psüühikat.

Mis tervisehädade osas eestlased selgelt üle reageerivad?

Üldiselt ei hakka inimesed vabatahtlikult rohtu võtma ja ei kaeba ilmaasjata. Ma ei julgeks öelda, et inimesed nüüd omatahtsi üle reageerivad. Pigem võib olla asi selles, et nende probleemidele ei tule õigel ajal lahendust – nad kas ei taha ise arsti juurde minna või... Mina ei ole oma elus näinud, et patsient tuleks ilmaasjata.

Kas nii-öelda polkovniku lesed on tegelikult olemas?

Väga üksikud. Mina ei ole neid näinud, aga kuulnud olen. Üldiselt inimesed ei kaeba ilmaasjata. Igaüks kaebab lihtsalt omamoodi. Ja sa pead aru saama, mis tegelikult selle taga on.

Te olete onkoloogina näinud ilmselt sadu surmasid. Kuidas te sellest kurvast ja masendavast vaatepildist või, ütleme, teadmisest üle saate? Künismiga?

Künismiga ei saa surmast kunagi üle.

Jõuetuse tunne, tunne, et – kuigi oma arvates oled sa püüdnud teha praeguste teadmiste juures maksimumi – sa ei oska, sa ei saa, on arstil kõige raskem hetk.

No mis on ülesaamine? Kui sa oled selle ameti valinud, siis sa pead sellega koos edasi elama, otsima uusi lahendusi. Surm paneb otsima uusi lahendusi.

Ikkagi – te ei saa ju kõiki neid surmasid kaasa surra, kõiki neid nuttusid nutta.

Kaasa me ei sure, jah.

Lähedase surm ja surm töö juures on päris selgelt erinevad asjad. Ma saatsin mitte väga ammu oma ema ja isa nii-öelda teisele poole teed, ja ma julgen kindlalt öelda, et see on hoopis midagi teistsugust.

Suremisega seotu on meie kultuuris vähe arendatud teema. Surm on ju elu loomulik osa. Me peaksime oskama väärtustada surma samamoodi kui sündi, aga seda me praegu ju ei tee.

Me peame toetama neid inimesi, kellel ei ole jäänud enam väga kaua elada, või kelle puhul me ei tea, kui pikalt neil veel päevi on. Neid inimesi on erinevas vanuses... Ei saa öelda, et meil ei ole enam midagi teha – alati on midagi teha. Ja kui sa aitad inimesel tema tee lõpuni käia, teed sa võib-olla midagi rohkem just iseenda tarvis.

Mina olen kah tähele pannud, et sageli astub surija lähedane mingeid samme rohkem iseenda südametunnistuse rahustamiseks kui surija heaks. Kui inimene on 96 aastat vana ja hakkab – no mis parata – selgelt ära minema, siis võib-olla ei ole enam mõttekas vedada teda haiglasse kurnavatele uuringutele, millest pooli talle ehk teha ei saagi, sest ta tervis ei pea neile vastu. Tal on võõras kõledas haiglas halb ja õudne olla ja nii edasi. Pigem võiks tal lasta rahus kodus surra.

See on kõige parem! Iga inimene tahab tegelikult kodus ära minna, mitte haiglas. Sageli tuleb surm haiglas palju kiiremini, kui ta kodus tuleks.

Ma tegin selle ise oma vanematega läbi ja tean seda väga hästi. Mul on hea meel, et ma sain mõlemaid aidata kodus – nii kaua, kuni neile oli aega jäänud.

Teie vanemad surid üsna väikese vahega?

Kaheksa kuud, jah.

Seda juhtub tihti, et kaua õnnelikult koos elanud paar sureb kaunis samal ajal.

Ilmselt jah.

Ma sain mõistusega aru, et see ongi vanus, kus minnakse, aga selle tunnetuse, mida see tähendab, saad sa kätte siis, kui see juhtub sinu lähedastega. Mu poeg Egert ütles, et kaheksa kuuga pool peret kaotada on kaunis tõsine asi.

Kui mu vanaisa kaheksa aastat tagasi suri, siis ma mõtlesin, et nüüd olen ma astunud keskikka, sest perekonna kõige ülemine riiul on juba peaaegu tühi.

Isa oli kolm kuud minu juures, ta väga kartis, et sureb haiglas, ja ta mitte mingil juhul ei tahtnud haiglas surra. Tal oli väga raske vähk.

Me ei rääkinud surmast. Me rääkisime elust, sellest, mis veel teha saab ja mis plaanid võiksid olla.

Ja siis ta ütles: noh, sa oled veel laps – niikaua, kui mina olemas olen, oled sina veel laps. Nii on! Ja siis, kui vanemaid ei ole enam, siis sa ei ole laps.

Mul oli isegi suur õnn, et nad elasid ikka vanadeks inimesteks. Jah, see surma tunnetamine on meil siin nagu mingisugune õudusunenägu või nii.

Eks ta olegi natuke õudusunenägu. Kui inimene pole endale väga konkreetselt selgeks mõelnud, mis teda ees ootab – kui ootab –, siis tundmatuse kartmine on ju täiesti mõistetav.

Eks ta nii ongi. Isa ütles kah, et kui saaks tulla ja ütelda, mis seal teisel pool on, ja lohutada, siis oleks ju hea, aga – sel juhul poleks elul enam võlu.

Inimesed kasutavad sageli terminit "ilus surm", tähenduses kiire ja ilmselt ka üsna valutu äraminemine: näe, õhtul heitis magama ja hommikul enam ei tõusnud.

Jah, nii on. Aga mul on olnud ka palju patsiente, kes ütlevad, et ei julge õhtul magama jääda, sest nad kardavad, et hommikul enam ei ärka.

Aga kui sa ei mõtle selle peale, siis... Hea on targutada, ega siin üheseid seletusi ole.

Vahetame teemat. Üks teie erialasid on meditsiinieetika. Mis asi see on?

See on arutelu nendesamade küsimuste üle, mis tekivad igapäevameditsiinis – kas teha nii – või teistsugune otsus. Mõned otsused on ju lihtsamad tulema, sest varem on nii tehtud. Teised otsused ei pruugi nii lihtsalt tulla ja nende juures tuleb mitu korda endalt küsida, kuidas edasi minna ja kes aitab mul neid otsuseid langetada.

Näiteks eutanaasia on üks niisugune küsimus, millele ei ole kuskil maailmas ühest vastust. Kes annab kellel õiguse lahendada niisugune olukord?

Üks Belgia onkoloogiaprofessor – Belgias on teatud tingimustel eutanaasia lubatud – ütles, et see on nii keeruline otsus, mida ei saa seletada. Ta ütles, et kannab kõiki neid inimesi – ja neid on olnud väga vähe – terve elu endaga kaasas.

Psühholoogiliselt võttes... sa ei ole arstiks õppinud selleks, et lõpetada elu, mille on andnud... ma ei tea, Jumal või kes iganes.

Ma olen näinud väga palju raskeid haigeid, aga mitte keegi pole minult palunud eutanaasiat. Kaasa arvatud mu oma isa, kes oli lõpus väga keerulises situatsioonis. Ta ütles, et ei, on antud nii palju, nagu on, läheme lõpuni, sest nii on ette nähtud.

Eutanaasia sagedus on ka nendes maades, kus see on lubatud, tegelikult ikkagi kaduvväike. Need on üliäärmuslikud situatsioonid.

Meil on praegu juba palju erinevaid võimalusi leevendada vaevusi, aidata inimesi nii palju, et nende elu ei oleks ainult üks piinakuristik.

Kui ühes otsas on eutanaasia, siis teises otsas on teine suur eetiline probleem. Tänapäeva meditsiin suudab aastaid elus hoida inimest, kes on algusest peale nii haige, et ei saa kunagi teada, et ta sündis ja elas. Andke andeks, millised on siin piirid?

Seda peab otsustama loodus. Inimene ei oska siia piiri panna.

Tuleme natuke tavalisemate probleemide juurde. Iga eksperimentaalravimi kasutamine kompab ju mingil määral eetika piire, sest arst ei tea täpselt, millega ta töötab ja mis võivad kunagi olla selle ravimi järelmõjud. See on küll meditsiiniväline näide, aga DDT võeti omal ajal kasutusse kui maailma parim putukamürk – ja toonaste teadmiste juures ta seda ka oli. DDT oht globaalsele keskkonnale avastati sootuks hiljem. Kas arstile on kah iga uue ravimi või protseduuri kasutuselvõtt pisut hirmutav ja eetiliselt küsitav?

Arstil on küsimus: kas ma tahan selles situatsioonis saada paremat lahendust või ma ei proovi üldse mitte midagi? See on kah

eetiline küsimus – kui ma ei proovi leida

uusi lahendusi, siis ma ei saa ka ju midagi paremaks muuta! Ebaeetiline on jätta kasutamata uued ravivõtted.

Praegu on kemoteraapia väga heade tulemustega, aga kuidas tekkisid Teise maailmasõja järel näiteks laste vereloomekasvajate ravimid?

Kuulus professor Sidney Farber uuris vereloomekasvajaid. Keegi ei osanud neid ravida. Ta leidis, et laste üht teist tüüpi verehaiguse korral aitab niisugune loomulik toidu koostisosa nagu foolhape – seda on palju rohelistes taimedes. Ta sai puhta foolhappega ravides väga häid tulemusi. Aga hoopis teise haiguse korral.

Siis ta mõtles, et proovib foolhappega ravida ka leukeemiat – rahvasuus verevähki. Ning ta sai vastupidise tulemuse: leukeemia läks veel agressiivsemaks ja kurjemaks. Ta sai aru, et on teinud suure vea. Aga tark mees, nagu ta oli, mõistis ta: ma pean leidma nüüd ravimi, mis takistaks just nimelt rakkudel selle foolhappe omandamist. Ja just siit tulid esimesed preparaadid, mis hakkasid rajama teed laste leukeemiast terveks ravimisele. Juhus tegelikult, aga targa inimese käes võib juhus anda suuri tulemusi.

Kas doktor House’i on väga naljakas vaadata?

Ei ole, mulle ta meeldib.

Mängitegi kohe seeriat vaadates kaasa? Püüate diagnoosi ära arvata?

Ikka mängin. Vahel on need lahendused pisut omapärased, aga... mulle meeldib doktor House isiksusena.

Need, kes ei oska näha tema taga seda, mida ta teab ja oskab, peavad teda egoistlikuks, aga tegelikult ta ei ole egoistlik.

Miks House lonkab?

Tal ei olegi seal õiget häda. Lihtsalt lonkab.

Samal teemal

26.05.2015
Arnold Everaus: Kogu elu suurim õnn on, kui jõuad enne viimast Vaikust niidiotsad sõlmida.
17.01.2015
Edusammud vähi vastu - millal haigus alistatakse?

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee