Alexander Rybak hädas hullunud fänniga: ta helistab mulle 20 korda päevas ja saadab 40 kirja! (2)

2009. aastal Eurovisioni lauluvõistlusel Norrale võidu toonud ja täna õhtul klubis Teater esinev muusik Alexander Rybak (26) vormis oma hullunud fännist, kelleks on kolmekümnendates eluaastates Iisraeli naine, koguni laulu, mis kannab nime "Leave me alone" (ingl. k "Jäta mind rahule"– K.T).

Laulus räägib ta, kuidas teda on kistud haigesse mängu, mille olemasolust tal aimugi polnud ja kuidas keegi teda terroriseerib nii, et see mehe surmani ära on hirmutanud. Lugu räägib sellestki, kuidas keegi hirmutab mehe ema, isa, tüdruksõpra ja ootab meest hommikul vara ukselävel. Laulu põhisõnumiks on palve, et see keegi ta rahule jätaks ja leiaks uue, kellega mängida.

Rääkinud naisega liigagi palju

"Sel ajal olin ma üks naiivne kutt, kes tahtis, et paljudel tüdrukutel oleks tema number," jutustab Alexander. "Ma arvasin, et ta on lihtsalt üks fänn, kes mu kontserte ootab, aga varsti sain aru, et ta pole üldse selline nagu teised. Pärast kaht nädalat ütlesin ma talle, et ei saa sõnagi aru, mis ta räägib või mis minust tahab ja andsin talle oma meiliaadressi. See oli väga suur viga," räägib mees, kes tänaseks saab näitsikult keskmiselt 20–30 telefonikõnet ja 40–50 meili päevas.

Millest naine siis kirjutab ja telefonis räägib? Alexander naerab ja ütleb, et ei taha teda väga maha ka teha. "Ma arvan, et muusikavideo on juba piisav. Aga jah, ta on kõike teinud, ka mu vanemaid ähvardanud," tunnistab ta. "Ja see on koht, kus nali läbi saab. Mina valisin selle elu ja tean, et selle äriga käivad kaasas kõiksugu inimesed, aga mu vanemad ei valinud seda."

Lisaks ütleb Alexander, et Iisraelist pärit fänn lendab näiteks Oslosse vaid selleks, et seista tema vanemate maja ees ja teda oodata. "Vot see on hull." Mees ütleb, et nüüd, kui lugu internetis kõigile kuulatav on, on naine justkui õnnelik, sest on midagi saanud. "Täpselt, nagu ma arvasin. Aga samas on tal natuke häbi ka, sest ta ei helista enam mu vanematele. Aga see-eest helistab ta nüüd mulle kaks korda rohkem," naerab Alexander.

Küsimusele, kas Alexander on kõnealuse fänniga ka näost näkku kohtunud, ütleb ta kõhklemata, et isegi liiga palju. "Kolm korda liiga palju. Ja rääkinud oleme ka liiga palju," ei kaota ta siiski huumorimeelt ja ütleb, et inimese hulluse tunneb ära selle järgi, kuidas ta räägib pärast nelja kuud vaikust. "Ma ei vastanud talle neli kuud absoluutselt! Siis olin ma Aserbaidžaanis ja miskipärast ei näidanud mu telefon ühtki numbrit, kõik olid peidetud. Ja keegi helistas ja ma lootsin, et see on mu tüdruksõber, kes oli sel ajal Aafrikas. Aga see oli jälle tema. Ma ütlesin talle, et jätku mind rahule, aga tema oli täiesti normaalne – küsis, kuidas mul läheb, rääkis, et ta on söönud päeva jooksul kaks võileiba ja ütles, et ma peaksin proovima Poola kaaviari."

Mehe sõnul on ohu märgiks ka see, kui inimene on liiga rahulik. "Mulle tundub, et ma hakkan ise ka sinnamaale jõudma, sest ma olen sellel teemal liiga rahulik." Ja tõesti – kui Alexander hullust fännist räägib, naerab ta peaaegu kõige peale. Hirmu tema silmist või kõnemaneerist ei peegeldu.

Telefonikõned Alexanderi ja tema fänni vahel näevad enamasti välja sellised, et naine räägib ja Alexander kuulab. Või katkestab kõne. "Õnneks mu uus telefon võimaldab mul ta numbri ära blokeerida." Naise e-kirjad jõuavad Alexanderi postkasti aga siiani. "Mul on neist juba nagu muuseum koostatud. Ta on mulle viimase nelja kuu jooksul umbes 4000 meili saatnud," ütleb ta.

Ihukaitsjatele pole mõelnud

Mehe õnneks ei tea fänn, kus ta täpselt elab. "Ta teab enamvähem. Ja kui ta helistab mulle ja ütleb: "Kallis Alexander, ma lendasin Iisraelist siia vaid selleks, et sinuga öö veeta," pean ma tema vastu karm olema. Kui ta helistab ja ma tean, et ta kuskil majade vahel ringi kõnnib, siis ma ütlen näiteks, et saame seal suurel väljakul kokku – siis ta läheb sinna väljakule ja mina saan rahulikult oma korterisse minna," paljastab Rybak.

Ihukaitsjate palkamisele ta aga mõelnud pole. "Kui ma omale ihukaitsjad võtaks, tähendab see, et ta võidab. Kunagi jälitas mind üks mees, pesapallikurikaga, kuna tema naine oli minusse armunud või midagi. Aga kui ma palkan ihukaitsjad, siis see tähendab, et nad võidavad," kinnitab ta.

Siiski, kord on Alexander naisele ka vastanud. "Kui mu tolleaegne tüdruksõber hakkas oma jõusaalitreeneriga flirtima, siis ma olin vihane ja kirjutasin sellele naisele. Ütlesin, et ta polegi tegelikult nii hull ja vähemalt räägib minuga. See omakorda alustas järgmise vestluse," naerab Alexander taas.

Teiste fännide kohta ütleb Alexander, et nemad on hullud positiivses mõttes. "Näiteks, kui ma ütlesin ühes intervjuus, et hakkasin poksitrennis käima, siis mulle saadeti poksikindad. Lapsed saadavad mulle näiteks joonistusi. Tüdrukud saadavad mulle pilte sellest ja teisest (kui siinkohal täpsustust paluda, muigab Alexander väga kavalalt ja ütleb lihtsalt: "Noh, sellest ja teisest" – K. T). Parimad kingitused on sellised, mille puhul ma näen, et inimesed on nende tegemisega vaeva näinud. Näiteks albumid – mõnd fänni ma tunnen nägupidi, kuna ma näen neid kontsertidel ja me teeme koos pilti. Kahe aasta pärast saan meie piltidega albumi," räägib ta.

Fännikingituste jaoks on Alexandril vanematekodus "mõned toad", nagu ta ise ütleb. "Ma vastan kõikidele kirjadele, näiteks iga kahe kuu tagant. Aga seda aega, et istuda ja neid uuesti lugeda, mul ei ole. Kui ma tahaks näiteks loetud kirjade seast mõnd kindlat otsida, oleks see sama hea kui bingot mängida – need näevad kõik ühesugused välja hetkeni, kuni nad avan."

Püüab ka Eesti fännide hulka suurendada

Tallinnasse jääb Alexander pühapäevani, kuna siis tuleb tagasi lennata Oslo lähedale, kus leiab aset järgmine kontsert. Seda, mis Alexandril siinoleku jooksul plaanis on, ei tea ta isegi. Eile, kui intervjuu aset leidis, ta igatahes pidutseda ei tahtnud. "Ma püüan alati professionaalne olla, kuna austan inimesi, kes minu kontserdile tulevad, seega ei taha ma eelmisel õhtul purjus või kaua üleval olla," ütleb ta. "Ja kuna mu kontsert lõpeb umbes kell kaks öösel, siis vast enam linna peale jalutama ei lähe." Autogramme lubab ta aga pärast kontserti anda küll. Muide, Eesti fännid lähevad noormehele väga korda. "Mul on siin palju rohkem fänne kui ma arvasin. Näiteks Facebooki fännilehel on mul mitu tuhat fänni. Püüangi siin oma fännibaasi kasvatada, et saaksin Eestis kontserte anda."