Raoul Kurvitz: "Ma olen krooniline igavene poisike." (11)

Eelmise sajandi kaheksakümnendate keskpaigas kunstiga tegelema hakanud Kurvitz ei tundud vanu jooniseid ja maale vaadates end küll vanana, ent kõhtu tulid ammusest tuttavad liblikad tagasi.

„Installatsiooni saali keskele rekonstrueerides tulevad küll imelikud tunded. Täpselt sellised nagu olid siis, kui kunagi seda sai tehtud. Noorpõlvenärvilisus, kus ja mis saab, tohutu vastutus - need on ootamatult kõik tagasi," kirjeldab kunstnik ise oma sisekaamost.

Mitmed retrospektiivil nähtavad teosed ongi originaalide rekonstruktsioonid. Paljud ekspressionisti algusaastate töödest on hävinud koos plaanidega ning teisi teoseid ei olegi võimalik üks-ühele taasluua. Nii oleneb 10 000 pudelist koosneva labürint iga kord otseselt toast, kus ta paikneb ja katkistest klaasidest kokku pandud loss saab iga kord natukene erinev. „Ega teda muumoodi maha ei saagi võtta, kui ühe hooga, nii et kilde lendab. Järgmine kord peab kõik uuesti tegema," selgitab Kurvitz klaaslossi ehitamise kurba poolt.

Üks taies, mis on aga aastatele vastu pidanud on 15 aastat vana nõgestest koosnev pannoo, mis on jätkuvalt üllatavalt roheline. „Ei mina uskunud, et ta väga kaua kestab. Taimed ju mädanevad ja pudenevad. Aga need taimed on pööningul huvitaval kombel mumifitseerunud ja nad on isegi tugevamaks muutunud kui alguses," teeb töö pikaealisus kunstnikule nalja.

Kuigi näitus Kumu viiendal korrusel on avatud alates homsest, võiksid Kurvitza fännid külastamisega veel nädal aega kannatada. Selleks ajaks saab valmis ka muusemu sisehoovi ehitatav installatsioon. „Töö nimi on „More about trains" ehk „Veel pisut rongidest". Töö ongi päris pirakas, selline 12-meetrine rajatis," kergitab kunstnik natukene saladusloori.