Lavastaja ja näitekirjanik Urmas Lennuk tõmbas töödega pidurit: "Surnud inimest pole kellelegi vaja!" (6)

"Labaselt öeldes tuli sein ette, see tunne on nagu midagi halvatusetaolist," räägib Vanemuise draamajuht Urmas Lennuk kolmapäeva õhtul. Lennuki olekust võib aimata, et mees on väsinud, väga väsinud, kuid tema hääles on seletamatu rahu.

"Kartulirahva" proovidega alustati jaanuari algul. "Mingil hetkel sain aru, et me teeme trupiga proove poolteist kuud ja professionaalina lahendan ma olukorrad, selles pole kahtlustki, aga me läheme lati alt," tunnistab Lennuk.

Väljakuulutatud lavastuse ärajäämine pole Vanemuise ega ka Eesti teatri ajaloos esimene juhtum. Mitte küll tihti, aga ikka tuleb ette, et lavastaja loomingulised plaanid ei teostu sellisel kujul, nagu soovitud.

Urmas Lennuk ütleb, et ta on valmis avameelselt tekkinud olukorrast rääkima: "Töökoormus on olnud viimasel kahel aastal hullumeelne. Väsimust ei taju ma mitte niivõrd kirjutamise ega lavastamise osas, vaid draamajuhina. Teatriga, mitte ainult Vanemuisega, suhestumine väsitab. Usk hakkab vägisi kaduma, et ma seda kõike edukalt suudan."

Lavastaja lisab, et tegelikult on ta tüüpiline eestlane, kes mõtleb viimse südamelöögini, et ta peab, et tal on kohustused, ja kuidas ta ikka tohib teisi alt vedada.

Näitekirjanikule, lavastajale ja draamajuhile lähedal seisev inimene kinnitab, et Lennuk ei andnud endale armu: "Liiga palju tööd võttis ette! Draamajuht ja samas ka lavastaja! Administreerimine teda tappis. Sügisest peale on ta häälest ja tujust ära, tal oli piinatud geeniuse hääl."

Urmas Lennuk tunnistab: "Mul läks niigi hästi. Infarktini õnneks asi välja ei jõudnud. Aga arsti juures teen kohustuslikud toimingud läbi," lubab Lennuk ja mainib, et teatrijuhiga jõuti kokkuleppele: tal on võimalus võtta loominguline puhkus. "Surnud inimest ei ole ju kellelegi vaja!" tõdeb Lennuk.

"Võib-olla ongi käes aeg, kus peaksin lavastajana otsad koomale tõmbama," arutleb Lennuk.

Mis saab aga "Kartulirahvast" – loost, kuidas mees läheb maale kartuleid võtma, sest ta lubas isale enne tema surma need salve saada? Lennuk ütleb otsesõnu, et ega tema ole ainus lavastaja Maarjamaal, ja kui üks lugu on määratud lavale jõudma, siis ta ka jõuab. Varem või hiljem.

Aga mis saab seriaalist "Õnne 13"? Lennuk naerab, et "Õnne 13" stsenaarium on tema jaoks nagu mõnele mehele hobi käia suusatamas või võrkpallitrennis, sest "Õnne" ei söö närve ega tekita sisemist rahutus.