Inimesed

Ka saja-aastane elab. Täiega (2)

Jaan Martinson, 12. jaanuar 2013 08:00
Foto: Tairo Lutter
Õhtuleht järjestas kümnendat korda aasta parimad eestikeelsed krimi- ja actionromaanid

Kui võtta deviisiks "on nagu on ja tuleb mis tuleb!", siis võib veel ka saja-aastaseltki tegusid teha ning optimismi, kogemuste ja semude toel kõige raskemast olukorrast puhtalt välja tulla. Aasta parim krimka – "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus" – on elujaatuse tippteos.

Tuleb tunnistada, et ka mullu domineeris põhjamaine krimka. Veerandsajast pärlist, mille seast tuli teha lõplik valik, oli tosina autor rootslane, soomlane või norralane.

Aga taas... Kus on eestlased? Paar kodumaist krimkat küll ilmus, aga ei midagi erilist. Kus on Indrek Hargla apteeker Melchiori lood? Miks vaikib Tiit Aleksejev? Lembit Uustulnd? Miks ei võiks meie tõsikirjanikud ette võtta intellektuaalkrimka kirjutamise a la Friedrich Dürrenmatt või John Banville?

Niisiis, läinud aasta kümme parimat krimi ja actionromaani.

1. Jonas Jonasson "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus"

tõlkinud Kadri Papp, Varrak

Midagi nõnda lahedat, iroonilis-humoorikat, kuid samas elutervet on pisarateni liigutav lugeda. Elujaatuse tippteos.

Allan Karlsson on saanud sada aastat vanaks ja et õnnitlejaist pääseda, ronib hooldekodu aknast välja ning laseb susside lohisedes jalga. Bussijaamas paneb ta tuuri ühe räsitud pikajuukselise tüübi kohvri ja kaob, kuhu esmalt buss, hiljem jalad viivad.

Ja hakkab juhtuma. Nimelt kuulub ärandatud kohver kaakidele, kes asuvad Allanit jälitama. Lisaks otsivad teda vallaisad ja politsei.

Ent ses loos on ka üks teine lugu – Allani elu – mis paralleelselt läbi meenutuste kulgeb. Ning see pole vähemvärvikam, kui hetkesündmused. Selgub, et maailma ajalugu pole tegelikult selline, nagu meie seda teame. Saja aasta jooksul toimunu suurte sündmuste – Teisest ilmasõjaeelsest kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni – tagamaad on olnud äraspidised.

2. Börge Hellström ja Anders Roslund "Edward Finnigani õiglusejanu"

tõlkinud Mari Jesmin, Eesti Raamat

Helleströmi ja Roslundi teosed on kõrgeim pilotaaž. Sotsiaalkaamosekrimkad.

USAs mõistetakse vägistamise ja tapmise eest surma noor mees, kuigi tõendeid napib. Aastaid hiljem ilmub surmamõistetu välja Rootsis. Täiesti elusana. Algab poliitiline mäng. USA nõuab oma kodaniku väljaandmist, et ta viimaks mürgisüstiga hukata. Paraku ei luba Euroopa Liidu seadused välja anda inimest, kui teda ootab surmanuhtlus. Poliitikute jaoks pole aga ükski seadus takistuseks, kui on vaja suure Ameerika ees pugeda.

3. Boriss Akunin "Spiooniromaan"

tõlkinud Veronika Einberg, Tänapäev

Kui seda veel pole tehtud, siis oleks viimne aeg Akuninile omistada krimikirjanduse suurmeistri tiitel.

Kevad 1941. Saksamaa otsustab Venemaale tungida, ent selleks oleks vaja vastasele teada anda, et rünnakut ei toimu. Ülesanne antakse agendile Wasser. Samal ajal pannakse NSV Liidus kokku Saksamaa suunal töötav grupp, kuhu satub noormees, sportlane, komsomol, ühesõnaga progressiivne tulevik. Nimi: Jegor Dorin. Ehk siis otsene seos Van Dornide ja Fandoriniga. Lõpuks selgub kogu tõde Suure Isamaasõja alguse kohta.

4. Johan Theorin "Minevikuvarjud"

tõlkinud Ruth Laidmets, Ajakirjade Kirjastus

Raamatust õhkub võimsalt briti hõngu. See pole kriitika vaid positiivne märkus.

Ühel erakordselt udusel pealelõunal kaob väikesel Rootsi saarel Ölandil jäljetult kuueaastane poiss. Kaks kümnendit hiljem pole ema Julia ikka juhtunust üle saanud ning siis ilmub välja poisikese sandaal ja tõeotsingud algavad taas. Tõsi, raamatu lõpp erineb suuresti briti külakrimka omast ning on selgelt põhjamaine.

5. Peter James "Surm suu ääres"

tõlkinud Lauri Saaber, Tänapäev

Loodetavasti ei jää Jamesi esimene maakeelde tõlgitud raamat – komissar Roy Grace’i saagade algus – ühtlasi viimaseks.

Mõni päev enne pulmi, poissmeesteõhtul, kaevatakse peigmees kirstus hauda. Et las mõtleb tunnikest paar, kuni semud õlut rüüpavad, elu üle järele. Paraku saab kaevajate seltskond autoavariis surma. Vaid üks sõber – peigmehe äripartner, kes jäi lennuki hilinemise tõttu peole hiljaks – võib kirstuslamaja päästa. Kui tahab.

6. Jo Nesbø "Lumememm"

tõlkinud Sigrid Tooming, Varrak

Oslo mõrvarühma vaneminspektor Harry Hole, mees, kes ajab oma asja, püsib tükimat aega kaine ja saab uue paarilise. Õrnemast soost. Üheskoos tuleb selgitada, kuhu kaovad naisterahvad, kelle õuele ilmub lumememm. Tõeotsingud viivad minevikku, kusjuures Hole tunnetab, et keegi hoiab tal silma peal. Tõde, mis selgub, on vale, ja järgmine tõde samuti, ja järgmine...

7. Benjamin Black "Christine Falls"

tõlkinud Krista Kaer, Varrak

Benjamin Black on tegelikult John Banville kogu oma sõnaseadmiskunstiga. Antud teost, kus peaosa mängib Püha Perekonna haigla patoloog Quirke, saab nimetada kolmveerand-krimkaks, sest lugu on kahtlemata laiem, kui ühe sünnitamisel surnud naise ja tema saatuse uurimine. Iirimaa elu, ühiskonna olemus, peresuhted, kõrtsitraditsioonid ja üleüldine äng loob kokkuvõttes – miks, on raske öelda – õdusa meeleolu.

8. Henning Mankell "Tulemüür"

tõlkinud Kadri Papp, Varrak

Mankelli loodud kriminaalpolitseinik Kurt Wallander on aastatega mõnusalt omaks saanud. Seekord notivad kaks teismelist Ystadis maha taksojuhi. Niisama, lambist, nagu nad ise väidavad. Et raha olla vaja läinud. Paar päeva hiljem kukub tänaval kokku üks arvutifriik. Siis toimub linnas elektrikatkestus ja... Ühesõnaga kogu see segadus tuleb ühte põimida ja siis taas lahti harutada.

9. Arne Dahl "Koos mäeharjale mingem"

tõlkinud Enno Turmen, Eesti Raamat

Juhused valitsevad maailma. Juhuslikult virutab üks jalgpallifänn Stockholmis teisele õllekannuga lagipähe. Õõvastav episood küll, ent ei midagi suurejoonelist – virutaja tuleb lihtsalt üles leida ja tapmise eest trellide taha suunata. Ent tegelikult viivad niidid tollest olmemõrvast teiste kuritegudeni – vanglakambris plahvatab pomm, kõrvaltänavasse tekib viis laipa, pedofiile jahtiv politseinik satub rahvusvahelisele võrgustikule – ning hargnevad viimaks ühes punktis.

10. Steve Watson "Ei. Tohi. Magama. Jääda"

tõlkinud Tiina Randus, Hea Lugu

Kui hommikuti peegli ette jõudes ei suuda mõista, kes sulle otsa vaatab – oleks nagu sina, aga kortsulisem, paar kümnendit vanem – on karm. Aga kui nii juhtub iga hommik... Just säärast elu elab raamatu peategelane Christine, kes kannatab raskekujulise amneesia all ehk tal puudub võime moodustada uusi mälestusi. Raamatus peitub isepärane pinge. Midagi peaks nagu toimuma, aga ei toimu. Saladused avanevad, pusletükid leiavad ükshaaval oma koha, aga tervikpilti ei ilmu enne, kui raamatu lõpp kätte jõuab.

Kümnendi parimad krimkad

2003: Dan Brown, "Da Vinci kood", Ersen

2004: Jean-Claude Izzo, "Chourmo", Olion

2005: Ake Edwardson, "Lõputa suvi", Eesti Raamat

2006: Agatha Christie, "Miss Marple. Hercule Poirot. Kogutud lühijutud", Varrak

2007: Lee Child, "Külaline", Varrak

2008: Karin Fossum, "Armastatud Poona", Eesti Raamat

2009: Stieg Larsson, "Lohetätoveeringuga tüdruk", Varrak

2010: Josh Bazell, "Võida vikatimeest", Fookus Meedia

2011: Anders Roslund, Börge Helleström "Hoiukapp 21", Eesti Raamat

2012: Jonas Jonasson, "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus", Varrak

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee