Trikimees Veber: Ameerikas esinedes tuleb šõusse kõvasti emotsioone lisada (15)

Jürgen Veber oskas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusega nii trikitada, et see ladus 150 000 eurot lauale: mingu mustkunstnik oma meeskonnaga USAsse – tutvustama siinset silmamoondamisoskust ja Eestit üleüldse.

Jürgenil on USAs kolleege rohkem kui kirjusid koeri. Millise võlukunstiga õnnestus lihtsal Pärnu poisil jalg sealse meelelahutusilma ukse vahele pista?

"See oli õnnelik juhus, puhtalt Ameerika muinasjutt. Kui esimesed meilid ja videolfailid ookeani taha teele läksid, olime tõesti poisid, käed taskus, kes õnne otsisid ja ootasid. Meie õnn oli see, et saadetised sattusid õigete inimeste kätte, kellel oli selles maailmas mõju ja otsustamisvõimalust," tunnistab Veber. "Meie partnerid andsid nõu valmistada kodus ette veerandtunnine pilootprojekt, mis räägib meie illusioonidest ja pikemalt ka minust."

Karm kontrollpublik

Varsti lendaski Veber lombi taha, et kõigepealt sealsetele meelelahutusbossidele ennast ja oma mustkunstioskusi tutvustada.

"Meie esimese etapi peamine eesmärk oli ehitada kogu etendus üles," räägib Veber. "Koostada täpne produktsiooniraamat, kus oleks sekundi pealt kirjas kõik tegevused ja esemed, mida umbes poolteise tunni pikkuses šõus vaja võiks minna."

Ameerika ajaviitemaailmas on konkurents nii suur, et seal ei toimu midagi juhuslikku.

"Üks tähtsam tegu, millega hakkama saime, oli meie siin filmitud videoklippide toomine viie erineva kaheksaliikmelise fookusgrupi ette – selle võimaluse korraldasid meie partnerid," paljastab Veber. Kaheksaliikmeline fookusgrupp kehastab läbilõiget võimalikust šõupublikust, nende reaktsioon pakutavale võib tõsta etenduse püünele või paisata põrmu.

"Vastas oli inimesi šõumaailmast, lihtsaid poemüüjaid ja ettekandjaid, pensionäre ja koolilapsi, aga isegi üks Simpsonite joonissarja stsenariste ja üks teleprodutsent Prantsusmaalt, kelle juurde me lendame kahe etendusega veebruaris," kirjeldab Veber kohtunikke, kes vaagisid, kas tema trikid võiksid ameeriklased saali tuua või mitte. "Igaühel oli oma arvamus, igaüks nägi esitatut oma silmaga. Ameerikas ei võta otsuseid vastu üks mees, mingi direktor. Selles mõttes valitseb täielik demokraatia. Suur enamus peab otsuse poolt olema."

Fookusgrupilt sai Veber hulganisti tagasisidet, mida tuleks kohendada ja muuta.

"Üks on kindel – lisada tuleks emotsioone," kuulutab Veber. "Selle kandi pealt ei vasta ameeriklase maitsele arvatavasti ükski eestlane. Ameeriklase jaoks on ju kõik, mida ta teeb, suurem kui elu.

Kõige viimase huvigrupiga kohtumise järel tähendas agendi silmapilgutus ja püstine pöial rohkem kui tuhat sõna."

Kodune ülesanne

Praegu Eestis viibivad veberlased töötavad kahe-kolme endale kõige tuttavama trikiga – et need ameeriklaste näpunäiteid arvestades ümber teha.

"Toome nad kõigepealt lavale Eestis, et kevadel saaks Ameerika produktsioonipunt siia tulla ja uuendused üles võtta," räägib Veber, kuidas meisterdatakse Ameerika turu tarbeks promofilm. "Eestis tehakse suurem osa võtteid minu kodulinnas Pärnus. Kogu etenduse üks motiive ongi vastandamine – suur ja väike: vastamisi seatakse USA suurlinn, ilmselt Los Angeles ja Pärnu.

Näitame, et ka väikeses linnas saab teha suuri illusioone. Selle tarvis muutub ka Pärnu kontserdimaja pisikeseks provintsiteatriks, kus saavad toimuma väga mastaapsed trikid. Näiteks kaob seal ära õhus trosside otsas rippuv valge tiibklaver.

Kaamera pannakse käima ka minu sünnikodus ja selle ette astuvad mu vanemadki. Minu katusealune muutub aga saladuste pööninguks."

Nii kui seltskonnale elamisload vormistatud – ilmselt kunagi vastu sügist –, sõidavad veberlased kaheks aastaks oma šõuga ringreisile.

"Hakkame liikuma mööda Ameerikat. Aga miks mitte ka mööda Euroopat ja Eestitki. Hirmu, et hakkame end kordama, praegu küll ei ole. Minu iidol ja vaimne ning tehniline õpetaja David Copperfield esitab oma üht ja sama kava üha suureneva eduga 14 aastat järjepanu."

Õigeks ajaks Eestisse tagasi

Jürgen Veber on mõne kuu jooksul nähtud USA argielus üsnagi pettunud ning on välja arvestanud, et tema pere jõuab pärast kaheaastast eemalolekut õnneks õigeks ajaks Eestisse tagasi.

"Kui me kaheks aastaks ookeani taha kolime, on meie tütar viieaastane," räägib Veber. "Kui vähegi saab, seoks aga lapse tuleviku ikka Eesti haridussüsteemiga. Meie õpetajate tase on Ameerika omast mäekõrguselt üle, nagu ka meie meditsiini ja arstide oma. Julgen väita, et me Eestis ei saa arugi, kui palju meil nendes kahes elutähtsas valdkonnas tegelikult on vedanud."

Kuidas lennureis Veberi haigeks tegi

USAst koju jõulupuhkusele lennates pakkis Veber kõik oma vähegi talvekõlbulikud riided kõige sügavamale kohvrisoppi. Sest seni olid rannašortsid ja

T-särkki liig, mis liig – viibis ta Ameerikas ju kliimas, kus kohati tõusis temperatuur poolesaja soojakraadini. Ning kogu lennuliiklus pidi kulgema ju mööda torusid ja tunneleid.

Vantaa lennujaamas ootas aga rannariides yankees’e ees mõnus lumevaip ja lennujaamabuss, mille sisetemperatuur välisõhust just palju ei erinenud. Kraadiklaas näitas sel ajal –18. Arvestades nii jahedat vastuvõttu, ronis õhtuks koju jõudnud Jürgeni kaenla all torgatud kraadiklaasielavhõbe pea 40ni välja.

Ei aidanud siis mingid trikid. Jõuluootus möödus Jürgenile poolsonivas seisundis.