ÕNNISTATUD: Ille ütleb, et viimasel ajal on Eestisse tekkinud tervendajaid, kes saavad lihtsamate haiguste ravimisega hakkama, kuid peavad ennast ekslikult suurteks vaimuinimesteks: «Kolmas silm avanenud?! Lubage naerda! Kuid jäägu igale tema arvamus, aeg on kohtumõistja!» Foto: Aldo Luud
Inimesed
4. jaanuar 2013, 06:58

Jäneda nõid: "Vähem uhkust, rohkem lihtsust – ja te elate kauem!" (22)

"Inimesed tahavad uskuda iseenda ja euroraha igikestvusse," itsitab Jäneda nõid, täna 70. sünnipäeva tähistav Ille Lepasepp. Tervendaja ja selgeltnägija Ille teab, et tulevik huvitab rahvast rohkem kui olevik, mõistet "täna" justkui ei eksisteerikski. Aina korduvad küsimused "mis meist saab?" ja "kas valitsus jääb püsima?" teevad Illele nalja. Sääraste pärimiste asemel soovitab ta varuda hoopis seemneid – et need kevadel mulda pista.

Hiljuti ehmatasid sa oma otsekohesusega ühes seltskonnas daamid näost kaameks. Mis juhtus?

Mitte midagi erilist – kiskus poliitiliseks vaidluseks. Ütlesin, et riista ja mõistuse mõõt pole ühelgi mehel enda teha. Küsiti, kas ma selle suuga söön ka. Ikka söön, kuid ainult kodumaist. Veel parem kui koduaias kasvatatut või otse taluniku käest ostetut.

2011. aasta 31. detsembri Õhtulehes ennustasid, et 2012. aastal saabub praeguse valitsuse kuldaja lõpp, luukered kolksatavad peale IRLi välja ka reformarite kapist. Nii juhtuski!

Ma pole ühegi erakonna poolt ega vastu, olen sõltumatu vaatleja ja Eesti kodanik. Reformierakonna edulood said tõepoolest otsa, "köie" viimaseks otsaks sai reformikate omavaheline salatsemine.

Ansipi kohta on nüüd, aasta alguses, palju küsimisi. Praegu ta püsib postil, impulsse enam pole. Kui kell kukub, siis tänab härra peaminister parteid ja valitsust. Ütleb, et Eestis on kõik hästi. Ja tema kell kukub koos kevadveega, siis kui muru roheliseks läheb.

Sa oled öelnud, et 1980ndad olid vaimult palju rikkamad kui praegune aeg.

Kindlasti! Meil olid siis Aarma, Krimm ja Jalakas. Vigala Sass tegutses alles mandril. Ja kindlasti Koidu Miikael – Koidu oli nii kõva vaimuinimene, et tema juurde käis inimesi koguni Aasiast. Talle toodi maisijuukseid, mis mõjuvad maksahaiguste puhul lausa imeravimina.

30 aastat tagasi olid sensitiivid väljapeetud, erudeeritud ning kokkuhoidev kogum. Sinna igaüks sisse ei pääsenud, uksed ei avanenud. Telesse ennast näitama ei mindud, oma oskustega ei eputatud. Kõik ei olnud müügiks ja kõike ei saanud raha eest.

Kas tookord tuli kellelegi pähe mõte, missugune võib olla elu Eestimaal aastal 2013?

Et oleme eurotsooni osariik, valitsus on rahvale selja pööranud, tööd pole ja raha pole? Sellist kahtlusevirvendustki polnud, oli kindel suund omariiklusele. Inimeste meelestatus oli positiivne. Oma riigi vastu oli suur usaldus. Eesti rahvas uskus, et kui juba vabadus on kätte võideldud, siis on võimalik kõik probleemid lahendada oma riigi siseselt.

Eestlastele pole allaheitlikkus üldiselt kombeks. Seda kangekaelset jonnakust on geenides üksjagu.

Eestlane ei ole jonnakas, ta on ebakindel. Mitte orjameelsus, vaid alalhoiuinstinkt hoiab mõistuse selge ja südame näiliselt kaledana.

Eestlane ei näita oma emotsioone välja, läheb tal siis väga hästi või väga halvasti. Pigem elatakse sissepoole.

20 aastaga on elu üksjagu keerulisemaks muutunud, rohkem pingestunud.

Elu on väljastpoolt keeruliseks elatud, igat meie sammu ja tegevust nämmutatakse kas internetikommentaariumis või ajalehes. Ei ole mingit võimalust rahus oma elu elada. Kellel vaid tahtmist, topib oma noka võõra elu vahele ja muudkui nokib.

Kartuses kriitika ees ei julge paljud enam olla nemad ise, vaid võtavad ühiskonnale meelepärase maski ja rolli.

Kus oleks väljapääs?

Ei maksaks oma hingeelu avalikustada, sest alati on pahatahtlikke kiibitsejaid niisama palju kui arusaajaid, ning siis valatakse vaene hing solgiga üle. Aga inimene saab ise ennast kaitsta, paljud on selle oskuse hästi omandanud, elu on neid selleks õpetanud.

Tervendajana oled sa kogenud imelisi tervenemisi ja näinud ka surma. Miks on nii, et iga kord ei tule surm isegi siis, kui teda ootad? Aga vahel võib koolda väga tühise haiguse kätte.

Paljud asjad siin maailmas polegi seletatavad ja silmale nähtavad, kuid sündmuste põhjused on tavaliselt inimeses endas. Inimeseni ei jõua midagi sellist, mida ta pole ise käivitanud. Ükskõik, kas siis otse või kaude, kuid ta on selles protsessis osaline.

Mõnele inimesele polegi antud terveks saada ja haiguse taltsutamiseks peab ta väga kõva võitlust pidama. Võib juhtuda nii – ja sellele polegi seletust –, et ränk vigastus möödub kiiresti, haavad paranevad ruttu

Tervendamisega tegelevad praegu paljud ja järjest rohkem tuleb juurde uusi õpetusi. Kuidas suhtuda soovitusse, et paljajalu ei maksaks enam kõndida, jalatald korjab nakkused üles – maapind on niivõrd saastunud?

No mis jutt! Pole tarvis valesse kohta minna. Inimene leiab looduses sellise paiga, kuhu ta saab minna ja ennast vabalt tunda. Eestimaad annab nautida küll, kartmata haigestumist.

Paljajalu tuleb kõndida muidugi, päris mustal mullal. Kes kõike kardab, istugu pealegi puurijänkuna kivises linnas. Lõpuks on närvid krussis ja hirm paneb minestama. Muuseas, arvuti on paljuski puugihammustusest ohtlikum.

Mis eestlaste tervises paneb tervendaja muretsema?

Ma olen sellest palju rääkinud, et Eesti inimesed on katki. Eriti need, kes käivad mere peal tööl. Need, kes lihtsalt laevaga Soome või Rootsi tööle käivad, ei ole kehalt ega energeetiliselt nii lõhutud.

Laevas on lisaks mürale vibratsioonid, mis mõjutavad inimese tervist aeglaselt, kuid pöördumatu järjekindlusega. Noored naised, kellel lapsi veel pole, peaksid mõtlema, enne kui lähevad laeva peale suurt raha teenima. Naise organism on väga tundlik, kuigi naine võib ise olla tugev.

Kümmekond aastat tagasi soovitasid sa inimestel labidad pihku võtta ja seemneid-istikuid soetada. Kunagistel muruplatsidel kasvatatakse juba kartuleid ja iluaias on näha hernepeenraid. Ei pea just selgeltnägija olema, et öelda – maailmas lähevad asjad veel hullemaks. Mida sa uue aasta alguses soovitad?

Riigid, kelle käes on toidu- ja kütusevarud, hoiavad ülejäänuid lõa otsas. Ja ega lõunamaad rahune! Eestlastel pole elu iial liiga lihtne olnud, aga hakkama on saadud. Oleme ellu jäänud! Oma kätega tehakse isegi riiet, rääkimata siis leivaküpsetamisest või juustuvalmistamisest.

Meil on ohtralt vaba maad ja neli aastaaega! Kordan, et ega maainimese pärast pea muretsema. Tema toidab ära oma pere ja jätkub veel ka linnasugulastele.

Heakene küll, see maailmalõpuagoonia, mis jõulude eel tsirkuseks kätte läks, on nüüd möödas. Aga näiteks oht vee läbi Tallinna linnale jääb! Luban, et piiksatan sellest, kui aeg on käes.

Usud sa saatust?

Usun, kuid saatus ei tähenda veel lõplikku otsust. Alati on olemas parem ja pahem pool. Inimesele on jäetud võimalus. Kui olukord lähebki stiihiliseks ja väljub kontrolli alt, ei tähenda see veel, et ongi kõik.

Tule tagasi, ütlen ma sellele inimesele, keda tee kisub vasakule, ja soovitan tal sammukese tagasi astuda: vaata oma saatuseteed paremalt poolt!

"Mind ei vihasta juba ammu enam ükski asi"

"Issanda päike loojuks enne, kui ma kõik kurtmised ja küsimised viimase silbini ära kuulaksin. Mul ei ole selleks nii palju aega, ma ei ole telefonikeskjaam!" teatab Ille Lepasepp, miks ta teinekord poole sõna pealt toru ära paneb. Vihastada ta aga helistajail ei soovita.

"Mind ei vihasta juba ammu enam ükski asi. Tobedused ajavad hoopis naerma," selgitab Ille, kes enda arvates sai heaks inimeseks kohe, kui tal sapipõis välja lõigati. "Aga heast naljast olen ma terve elu lugu pidanud," muigab ta.

"Viimane tund ei ole karistus, vaid loodusseadus."

Inimene on mullast võetud ja mullaks peab ta ka saama...

"See on looduse ringkäik. Paratamatus, millega tuleb leppida," tõdeb Ille. "Kuid me peame arvestama, et meie viimane tund ei ole karistus, vaid loodusseadus."

Ille arvates on surma kartus niisama tobe kui hirm kõrge ea ees.

"Kõigile neile, kes arvavad, et inimesel pole teist elu, soovitan seada see, mis tal parajasti käsil on, hästi häälde! Inimene peaks õppima maises elus elama nii, nagu oleks ta igavene!" Ille on oma praeguse eluga juba pikemat aega väga rahul, sest kui hing on rahul ja kodu korras, on vanus kõigest number.

"Kõrgelt on alatikerge kukkuda!"

"Paljude arvates on karjäär see, kui teed vähe, aga saad palju. Taotakse endale vastu rinda: minust vägevamat ja võimsamat siin ilmas ei ole," illustreerib Ille eestlaste seas üsna levinud tõusiklikkust. "Aga las nad olla! See on nagu läkaköha või tuulerõuged – läheb mööda."

Sellegipoolest jälgib Ille huviga egoistlikke võimu- ja rahamänge. Tema teab: kes meelt ei muuda, saab peagi näguripäevi näha. "Kõrgelt on alati kerge kukkuda!" kinnitab Jäneda nõid.