Öö külmkapis ehk Kuidas me viimsetpäeva ootasime (15)

Mul tiksus juba pikka aega tagaajus idee veeta talvel mõni öö metsas ning kuna just maailmalõpp on suurepärane aeg kõikvõimalike ideede elluviimiseks, siis otsustasingi ühendada meeldiva kasulikuga. Kas maailmalõpp liigitub siinses kontekstis meeldivaks või kasulikuks, jäägu igaühe enda otsustada.

Metsaonnid on popid

Kuna viimnepäev pidi ilmaprognooside kohaselt tulema 24 kraadise pakasega, siis välistas see igasuguse telkimise. Telki võib küll tuua lõkkes soojaks aetud kive, kuid siiski on sellised külmapügalad telgis ööbimiseks ilmselge liig. Teine võimalus talvel metsas ööbimiseks on RMK metsaonnid ja nii võtsimegi ette tee Põlvamaal Meenikunno soo ääres asuvasse Liipsaare metsaonni.

 Rebasmäe metsaonn. Foto: Aldo Luud

 Tõeline metsaonn

Õnneks ei tulnud meil kaua otsida, sest kehva mobiiliühenduse kiuste leidsime RMK kodulehelt Liipsaarest linnulennult vaid mõne kilomeetri kaugusele jääva Rebasmäe metsaonni koordinaadid.

Rebasmäe metsaonn on kui matkaja unistus, kuna seal on olemas kõik eluks vajalik: magamislavatsid ning grillirestiga tulease. Samuti väikene küttepuude tagavara, kuigi - igaks juhuks olime kaasa võtnud ka oma kuivad küttepuud.

Metsaonni juures oli olemas ka väike küttepuude varu, kuid sellisele seiklusele minnes peaks igaks juhuks oma puud kasvõi tule alustuseks kaasas olema. Foto: Aldo Luud

Meid ei morjendanud ka see, et õhutemperatuur oli nii onnis kui väljas ühesugune - 11 külmakraadi ja juba pärast mõnda tundi tugevat kütmist õnnestus meil elamisse saada külmkapi temperatuur ehk neli soojakraadi.

Elu nagu rehitares

Rebasmäe metsaonnis sai suurepäraselt aimu sellest, kuidas veel mõnisada aastat tagasi elasid meie esivanemad oma rehetaredes. Kuna toona majadel korstnaid polnud, siis hõljus lae all pidev suitsuving. Rebasmäel asi nii hull ei olnud, kuna onnis oli korralik korsten, kuid pideva uksest sisse-välja käimisega tõmbas ka Rebasmäel siiski suitsu sisse, mistõttu pidime vahepeal jälle ust lahti hoidma. See ei aidanud paraku aga onni õhutemperatuuri tõusule kuidagi kaasa.

Kuna lõke keerutas aeg-ajalt suitsu sisse, siis pidime onni ust lahti hoidma. Foto: Aldo Luud

Enne, kui asusime ootama viimsetpäeva, soojustasime veel ka onni ära. Kuigi palkonn oli korralikult takutatud, oli jäetud räästa ja seina vahele väikene pilu. Kuna aga sealt tuiskas kohati suisa lund sisse, siis tuli fotograaf Aldo suurepärasele mõttele, panna sinna ette universaalne tuuletõke - ajaleht - ja betoneerida see halgudega. Nii ka sündis ning onni temperatuur tõusis kiiresti isegi nii kõrgele, et jopeluku võis eest lahti teha.

Viimsepäeva ootel

Kui kõik ettevalmistused ööbimiseks tehtud, hakkasime ootama viimsetpäeva. Üritasime küll telefonist uudiseid lugeda, kuid kuna mobiililevi oli seal väga kehv, siis me ei saanudki teada, kas maailm veel toimib või mitte. Siiski jagas turvatunnet Vikerraadio, mida ühe vähese raadiojaamana seal metsas kuulama ulatus. Kui raadio töötab, siis pole ka maailmaga midagi juhtunud.

Kuna maailmas tundus kõik korras olevat, keerasime ära magama. Paraku polnud meile und kauaks antud, sest kohe kui lõke hääbus, hakkas onni- ja välistemperatuur kiiresti ühtlustuma. Seega pidi keegi lõkkesse kogu aeg halge lisama. Järgmine äratus oli kella kolme ajal öösel, kui kuusehalust hüpanud säde maandus fotograaf Aldo madratsile ja süütas selle.

Aldo rääkis hiljem, et algul oli küll kena soe ja ta jõudis isegi veel läbi une mõelda, kuidas elamine nii soojaks on läinud. Paraku muutus soojus üsna kiiresti väljakannatamatuks ning edasi järgnesid juba madratsi kustutustööd. Nende tegevuste vahele mahtus aga siiski ka üksjagu katkendlikku und, sest olgem ausad, kohati segas magamist kontide vahele imbuv häiriv jahedus.

Aldo põlenud madrats. Foto: Aldo Luud

Väidetava viimsepäeva hommik tervitas Rebasmäe asukaid 14 külmakraadiga, kuid seda polnudki eriti tunda, kuna lõkkel valmistatud kohv ja puder andsid sooja.

 Hommikusöök ja isevalmistatud abivahend pudru söömiseks. Foto: Aldo Luud

Kuna Vikerraadio polnud ka ööga eetrist kadunud, siis vihjas see asjaolule, et ka seekord on viimnepäev meist mööda läinud ning võimalusi mingil talveööl maailma lõppu oodata tuleb veel ja veel.

Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel ehk maailmalõpu asemel tervitas meid must hommikutaevas. Foto: Aldo Luud