Foto: Corbis/Scanpix
Inimesed
15. detsember 2012, 07:59

Ohtlik taevas: tugev päikesetorm võib raputada tsivilisatsiooni, pirakas asteroid elu Maal (45)

Taevast tulevatest hädadest ähvardavad meid imepisikesed prootonid ja hiigelsuured asteroidid. Kui kambakaupa atmosfäärist läbi murdnud prootonid võivad panna põntsu moodsale tsivilisatsioonile, siis kokkupõrge kilomeetrise läbimõõduga asteroidiga hävitaks suure osa elust planeedil Maa.

Õnneks on viimane oht vähetõenäoline, esimene aga paraku vältimatu, kusjuures suuremat prootonite rünnakut on oodata juba järgmisel aastal.

Päikese töögraafikus leidub kaks suurt tsüklit: iga 11 aasta tagant on ta keskmisest märgatavalt aktiivsem, iga 22 aasta tagant muudab Päike aga oma magnetvälja vastupidiseks. NASA rehkenduste kohaselt peaks aastal 2013 toimuma korraga mõlemad Päikese elus olulised sündmused. Maale on ohtlikud eelkõige Päikese aktiivsuse haripunktis sündivad päikesetormid, mis purskavad maailmaruumi tohutuid plasmapilvi.

8 minutit pärast plasmapurset jõuavad Maa atmosfääri röntgenikiired. Nemad raporteerivad vääramatult, et 18–36 tunni sees on oodata peaasjalikult prootonitest koosneva plasmapilve maandumist.

Päikesetorm lülitab tsivilisatsiooni välja

Pooluste lähedusest atmosfääri sisenenud prootonid ioniseerivad kõigepealt lämmastiku- ja hapnikumolekule. Loodusvaatleja tunneb nähtust virmaliste nime all. Sõltuvalt Päikese purske tugevusest võib vaatemäng olla nii võimas, et ajab pea segi. 1859. aasta tohutu päikesetormi ajal tekkisid Ameerikas sellised virmalised, et kaevurid läksid südaööl tööle – väljas oli lihtsalt nii valge, et mehed arvasid: hommik on käes!

Ärevaks peaks meid tegema aga hoopis teine teade samast 1859. aastast: nimelt täheldati, et päikesetormi ajal hakkasid telegraafiaparaadid särtsuma.

"Väga energiarikkad prootonid võivad indutseerida elektrivoolu – lüüa rivist välja kõrgepingevõrgud. Vähemalt kord ajaloos on see juhtunud: 1989. aastal keeras prootonite pilv Kanada lõunaosas elektrivõrgu täiesti segamini – mitu miljonit inimest olid 9 tundi elektrivooluta," meenutab astronoom Tõnu Viik, Eesti Looduseuurijate Seltsi president.

Prootonite rünnakuga kaasneb aga veel üks nähtus: võimsad elektromagnetilised impulsid, mis suudavad halvata kogu elektroonika.

"Vaat see on juba palju tõsisem asi, kui mõnda aega elektrivoolu puudumine," mõtiskleb Viik. "Töö lõpetavad praktiliselt kõik elektroonikat kasutavad seadmed, ja neid on palju!"

Vaatame korraks majapidamises ringi, ja mõtleme, mis riistapuud löögi alla satuksid. Hea küll, kahvlil ei ole veel mikrokiipi küljes, aga kui külmkapp ja elektripliit ei tööta, pole kahvligagi midagi peale hakata.

Näitlikustamaks, et taoline oht pole üksnes teoreetiline, räägib Viik loo, kuidas mõned aastad tagasi läks üle Tõravere observatooriumi kõva äike ja õhk oli elektrit nii täis, et tosina arvuti võrgukaardid lendasid vastu taevast.

"Inimesed tõmbasid äikese eel küll ettenägelikult arvutid vooluvõrgust välja, kuid internetijuhtme kaudu indutseeriti ikkagi nii tugev vool, et masinad läksid katki," meenutab Viik.

Päikese hingeeluga kursis olevad teadlased pakuvad, et 2013. aasta väga tormiliseks siiski ei kujune, aga keskmisest suuremaks prootonite rünnakuks tasub valmis olla igal juhul. "Maailmalõpp see ei ole, aga väga suur pauk tsivilisatsioonile küll: inimesed jäävad ellu, aga seadmed lõpetavad töö," kirjeldab Viik võimalikku musta stsenaariumi.

Kuidas asteroid Maast eemale juhtida?

Teine suur taevast tulev oht on asteroid. Sisuliselt pole asteroidide puhul tegemist millegi muu kui Päikesesüsteemi kokkumonteerimisel üle jäänud materjaliga, sisuliselt ehitusprahiga. Tõsi, Jupiter on teinud usinalt tolmuimejatööd ja märkimisväärse osa suuremast prahist enda lähedusse sikutanud, aga igasugust kola lendab siiamaani kosmoses küll ja veel.

Pisemat pudi kukub kogu aeg maha Maalegi. Aga meie planeet on saanud oma ajaloos korduvalt pihta ka suuremate kamakatega. Tuntuim neist on 65 miljonit aastat tagasi Mehhikos Yucatani poolsaare kõrvale sadanud asteroid, mille tekitatud tsunami vedas mereliiva Ameerika mandri keskele. Selle ilmkäraka tagajärjel kvalifitseerusid saurused ümber fossiilideks. Õnneks jälgivad astronoomid pingsalt Maa ümber toimuvat ja nii suure asteroidi tulek oleks ette teada mitu aastat. Iseküsimus, mida selle teadmisega pihta hakata. Bruce Willis lendas filmis "Armageddon" Maale lähenevale asteroidile, puuris sellesse augu ja lasi kamaka tükkideks. Sinane stsenaarium ei tööta aga juhul, kui asteroid juhtub olema poorne – siis plahvatuse jõud hajub ja Maa peale kukuvad kamakad, mis on nüüd lisaks veel ka kiiritatud.

Õnneks on laupkokkupõrge nii suurte asteroididega väga vähetõenäoline. Aga suurt kurja võivad teha ka sootuks pisemad kosmosehulkurid.

"Mõned aastad tagasi rehkendati, et reedel, 13. aprillil 2029 tuleb meile pihta 200meetrise läbimõõduga asteroid Apophis. See tegi päriselt hirmu," meenutab Viik. "Aga siis kaevati üles varasemate vaatluste tulemused, ja leiti, et 2029 läheb ta ikka mööda. Ainult see on segane, kuidas sel möödalennul Maa teda oma gravitatsiooniga mõjutab."

Maa võib painata Apophise trajektoori sedasi, et järgmisel korral sajab ta meile otse pähe. Loodetavasti oleme me siis ta tulekuks valmis. Teadlased töötavad praegu kosmosemasinate kallal, mida saata sellistele asteroididele vastu.

"Asteroidi ümber pannakse tiirlema satelliit, mis oma gravitatsiooniga tõmbab tasakesi asteroidi ohutule orbiidile," selgitab Viik.

Elame, näeme.

Pisemate asteroididega on lugu mõõdukalt kehvem. Alles selle aasta jaanuaris kihutas väiksema ühepereelamu gabariitides asteroid Maast mööda napilt 59 000 kilomeetri kauguselt (Kuu asub ligikaudu kuus korda kaugemal).

2012 BX34 nime kandva asteroidi tulek registreeriti sealjuures vaid paar päeva enne tema saabumist.

Elu on Maal senimaani kõik üle elanud

Elusorganismid on planeedil Maa toimetanud ligikaudu kolm ja pool miljardit aastat. Selle aja jooksul on elu – sündiv, kasvav, paljunev ja surev mehhanism – elanud üle lugematu arvu keskkonnamuutusi ja katastroofe, leides alati viisi, kuidas jätkuda ja kesta.

"Ükski nendest katastroofidest pole olnud selline, mis oleks tähendanud põhimõtteliselt vana elu kadumist ja uue elu algust," ütleb Tõnu Meidla, Tartu ülikooli paleontoloogia ja stratigraafia professor. (Stratigraafia on distsipliin, mis püüab taibata, miks on kivimid maakoores just sellises järjestuses, nagu nad parajasti on.)

Liigi surm on sama loomulik nagu liigi sünd. Teadlased arvavad, et praeguseks on Maal välja surnud kuni 99 protsenti siin aegade algusest alates elanud liikidest.

"Viimase 500 miljoni aasta jooksul on olnud viis märkimisväärset väljasuremist," loendab professor Meidla. Kusjuures vaid ühe väljasuremislaine – selle, mis hävitas dinosaurused – põhjuseks pakuvad teadlased üsna üksmeelselt kosmilist sekkumist: kuulsa asteroidi kukkumist.

Ülejäänud suuremate väljasuremiste tausta osas pole teadlased päris ühesele kokkuleppele jõudnud. Ilmselt tuleb nende väljasuremiste põhjuseid otsida kokteilist, mille põhikomponendid on kliima muutumine (mis on planeedil Maa tavaline nähtus) ja liikidevaheline konkurents (mis on samuti igavalt igapäevane).

65 miljonit aastat tagasi surid tõenäoliselt Maa ja asteroidi kokkupõrke tagajärjel välja suurem osa dinosaurustest.

250 miljonit aastat tagasi suri välja 95 protsenti meres ning 70 protsenti maismaal elanud liikidest.

Vähemtuntud on eelkõige mandrijäätumisega seostatav liikidelõikus 445 miljonit aastat tagasi; aga ka elu kardinaalsed harvendamised 360 ja 205 miljonit aastat enne Kristuse sündimist.

Meri tõuseb saja aasta jooksul meetri jagu

Fossiilkütuste atmosfääri paiskamisega kaasneb paratamatult nii-öelda kasvuhooneefekt ehk kliima soojenemine. Osade liustike ja pooluste jäämasside sulamise tagajärjel ennustatakse lähima saja aasta jooksul maailmamere tõusu ühe meetri võrra. Keskmiselt.

Läänemaal elava keskkonnakaitsja Aleksei Lotmani praegune hobuste karjamaa jääb siis vee alla. Aga see on suhteliselt väike mure.

"Mereäärsed maad, kus elab palju rahvast – näiteks Bangladesh – või kus on viljakad põllud, jäävad vee alla," räägib Lotman.

Lisaks sagenevad maailmamere pindala tõusuga ka tormid ja rajud.

Ehk siis: pinda, kus elada ja toimetada, jääb vähemaks, ja sealgi võib keerduda elu pahupidi: maad, kus siiani valitses veepuudus, upuvad; sademeterohketena tuntud alad aga kõrbestuvad.

Sõjalised konfliktid ägenevad

Maailm ei ole ammu nii arusaadav kui külma sõja aastatel.

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse nooremteaduri Kaarel Kaasi hinnangul konfliktid lähikümnendeil ägenevad. Eelkõige tuleb vaadata murelikult Lähis-Ida, aga ka Aafrika ja Pakistani-India suunas. Ei maksa unustada Hiinat.

Võimekus omada tuumarelva suureneb iga päevaga. Ja lokaalsest konfliktist, kus siiani teinud ilma maasturikastist automaate täristavad pooltsivilistid, võib kasvada lumepallina üleilmne kokkupõrge.

Kaali meteoriit – suurim ja tähtsaim siinne looduskatastroof

Levinuimate teooriate järgi raksatas päikesetõusu suunast tuhisenud raudmeteoriit (massiga umbes 1000 tonni, kiirusega ligikaudu 20 kilomeetrit sekundis) Saaremaale 2400–3500 aastat tagasi. Kaali meteoriit uuristas maapinda hiiglasliku augu ning puuris end Euroopa rahvaste mällu ja mütoloogiasse. Lisaks viidetele "Kalevalas" ja "Vanemas Eddas" on Lennart Meri soovinud näha Kaali meteoriidi – taevast kukkunud päikese – jälge ka Ikarosest rääkivates legendides.

"Igal endast vähegi lugupidaval rahval peab olemas olema oma müstiline Stonehenge – eestlaste jaoks on selleks Kaali kraater," kirjutab Mart Laar raamatus "100 Eesti ajaloo sündmust".