Metsosopran Helen Lokuta: "Ma ei sooviks minna lavale tundega, et ma ei tea, mida seal teen. Ma ei saa seda endale lubada." (6)

"Kindlasti oleks muusika suuremal või vähemal määral jäänud mu elu osaks ka siis, kui oleksin valinud endale mõne teise eriala – see on kindel," ütleb Helen, kelle artistielu on lapsest saati käinud kui nööri mööda. "Oleksin mõnes bändis laulnud või viiulimänguga jätkanud. Muusikaarmastus oleks vaevalt et täiesti välja lülitatud olnud."

Viieaastasena esines Helen solistina jumalateenistustel ja pulmades. Lastelaule ning vaimulikke laule. Esitas neid üksi või koos õdede-vendadega. Õppis mängima viiulit. Suuremana oli Tartu Karlova gümnaasiumi Kurekella koori solist. Seejärel tuli juba Heino Elleri nimeline muusikakool. Ning siis loomuldasa õpingud tippude juures ja suur lava.

Kui te aga juba viieaastaselt solistina laul-site, siis pidi see tõuge kodust tulema.

Muidugi. Meil kodus lauldi väga palju. Elasime emapoolsete vanavanematega koos ja vanaisa, kes mind põhiliselt hoidis, laulis meile kogu aeg. Laulis palju lastelaule, aga ise improviseeris ka: pani erinevad viisid ja sõnad kokku. Kui ta tahtis last rahustada või magama panna, siis mõtles ise teksti ja viisi. Ja laulis ka väga palju vanaaegseid laule, mida olen oma lapsele ka õpetanud: osa on piiblitekstidele, mis on vanas "Tallekiituse laulikus" ja mida tänapäeval enam väga ei kasutatagi. Mõned olid 12salmilised laulud – nagu jutustused. Ja vanaisa ajas meile alati naeru peale, sest püüdis laulule kaasa tantsida.

Ta lausa mängis teile laululoo ette?

Jah, mängiski. Ta oli hästi loominguline ja vahva vanaisa. Ta ise armastas väga laulda ja need lood on mul siiamaani meeles. Ning haruldane oli see, kui vanaema võttis mandoliini välja ja laulis südamlikke, natuke kurva lõpuga lugusid. Mäletan, et see tegi meid nii härdaks. Ning siis lugesid vanaema-vanaisa meile piiblit. Need olid ilusad õhtud ja olulised hetked, mida vanaema-vanaisa meie jaoks võtsid. Aga mu isapoolne vanaema, kelle juures Jõgevamaal oma suved veetsin, koos oma täditütre Katiga, andis meile tõsise kooli: pidime söögid tegema ning põllumajanduses kaasa lööma. Seal oli suur talu, peenramaa, lehmad-lambad.

Öelge nüüd, et oskate lüpsta ka?

(Naerab) Olen proovinud jah! Aga suurem koormus oli lillepeenarde, aed- ja juurviljadega. Ning toidutegemine ja kodu korrashoidmine oli laste peal. Mänguaega oli ikka ka palju, kuigi vanaema oli karm.

Õdesid-vendi on Helenil kuus. Tema ise on pere seitsmest lapsest keskmine. Sestap on tema lauluhimulises peres olnud aegade algusest saadik samasugune koor kui muusikalis "Helisev muusika", kus kõik von Trappi pere lapsed ühislaule harrastasid.

"Kui me väiksed olime, siis vabatahtlikult ja sunniviisiliselt pidi kogu aeg laulma," meenutab Helen. "Laulsime kogu aeg koos minust aasta noorema vennaga ja eriti siis, kui vanaemal olid külalised. Nii et vähemalt pühapäeval pidi kindlasti esinema. Vahepeal tundus see tüütuna, teisalt toredana – me olime harjunud, et esinemine käis asja juurde ja et see on täiesti normaalne tegevus."

Et olete maast madalast esinenud, pole teil ilmselt praegugi lavanärvi – kogemus on vägev?

Seda küll, sest harjutatud on pikka aega. Tänu sellele on ehk ka hea lavanärv, võib-olla tõesti. Ning maavanaema laulis ka, ta jutustas meile pidevalt sellest, kuidas ta oli nõutud esineja kirikus. Samuti on mu ema ja isa väga musikaalsed. Koduski laulame: me ootame väga jõulupühasid, sest siis saab terve pere Tartus kokku. Valmistame söömaaja, siis käime Salemi kirikus ja seejärel läheme koju jõululaule laulma. See on meil aegade algusest peale nii, et võetakse korralikult aega, pool tundi või tund, ning siis lauldakse läbi 10–20 jõululugu. See on tõeline jõulumeeleolu.

Palju teil siis inimesi vanematekoju jõuluks koguneb?

Sel aastal lisandus veel kaks beebit ja kaks on veebruaris tulemas. Ma arvan, et 37 tuleb kokku.

Tavaliselt planeeritakse 40 inimesega juba juubeleid või pulmi, teil käib see iga perekogunemise juurde.

(Naerab) Jah. See on suur väärtus. Olen sellega nii harjunud, et vahel võtad seda iseenesestmõistetava ja loomuliku asjana. Aga ma pean seda endale väga oluliseks ja see annab ikka kindlustunde, et sa ei ole üksi. Sul on palju lähedasi, kes sinust väga hoolivad ja kellest sina väga hoolid.

Kuidas teil siis endal ainult üks poeg on – suure pere laps, nagu te olete?

(Naerab) Ma plaanin veel lapsi, aga et ma olen nii paljude armsate laste tädi, siis on mu ümber alati palju armsaid lapsi. Kuna mulle meeldib tegelda nendega, siis ma ise nii väga ei kiirusta. Teisalt ka see, et elus tuleb valikuid teha. Kui mul oleks viis last, siis vaevalt ma jõuaksin oma teatritööd niimoodi teha kui praegu.

Sel juhul te vist ei oleks Rahvusooperi Estonia esimetsosopran?

Jah, lihtsalt ei pruugiks jõuda. Selle vahel peab olema balanss, et kumbki pool ei kannataks. Paratamatult nii see on.

Ehkki Helen on pärit baptisti kirikust, käib tema pere Valguse Tee vabakoguduses, kus on pastoriks Mart Metsala. "See konfessioon – vabakogudused – on väga ligilähedane baptisti kogudusele," selgitab Helen, kelle pere kõik liikmed on kirikuga seotud. Sestap polnud usklikus peres kasvanul teatritööle minek lihtne. Eelkõige sellepärast, et teater oli tema perele kaunis võõras. "Vene ajal, 1980. aastatel, kui oli kirikus käimine range kontrolli all, siis meie pere oli KGBs kirjas nagu kõik kristlased," räägib Helen. "Tegelikult oli see väga taunitav, et kirikus käisid ja olid seega kogu aeg valve all. Võib-olla tekkis kiriku sees alalhoiuinstinktina umbusaldus kõige vastu, mis väljaspool oli. Positiivne oli see, et hoiti kokku, kaitsti oma ringkonda, kuid ka teater oli võõrastatud ja ohtlik asi kristlaste jaoks. Aga nüüd on kõik muutunud."

Enam ei arvata nii, et kristlane teatrilaval mängida ei tohiks?

Ei, see on tõsiselt muutunud viimase 10 aasta jooksul. Teatrit ei võõrastata enam. Tegelikult töötas Vene ajal Estonias Maarja Haamer, kes on pärit kristlikust perekonnast. Ses suhtes oli ta sel ajal suur erand.

Kas pidite ka ise enda sees mingeid barjääre murdma, kui veendunud kristlasena teatrilavale püüdlesite?

Need mõtlemised ja ümbermõtlemised käisid mu sees juba Elleri muusikakooli ajal, esimeste rollide ja katsetuste ajal. Sai üsna ruttu selgeks, et artistiamet sobib mulle nagu valatult. Tundsin, et see on midagi, mis tõesti sütitab ja paneb mind sisemiselt elama. Tekkis hasart end ületada, et jõuda tippu. See oli sisemine vajadus: et see mind huvitab, et mulle on kõik selleks antud, ja kui ma ise endast parima annan, siis see eriala pakuks mulle selle, millega elus tegelda.

Just nimelt ooper?

Jah, just nimelt ooper. Vahepeal oli mõte, et miks mitte mina poplauljaks või kontsertlauljaks, aga see on minu jaoks liiga piiratud. Mulle ikkagi meeldib lavaelu ja näitlemine. Ning ooperilaulu ja klassikalise laulu kõrgem pilotaaž häälekoolituse poole pealt on mulle kõige südamelähedasem.

See on ränk töö.

Jah, see nõuab tõsist distsipliini ja oskusi. Ning ma olen aastaid selleks ette valmistunud. Kümme aastat.

Kas te duši all ka laulate, et iga minutit ära kasutada?

Kui on hea tuju, siis vahel laulan. (Naerab). Vahel, kui on vaja hommikul enne proovi viimased jupid kiiresti pähe õppida, panen ooperi käima ja harjutan viimaseid juppe duši all. Kasutan lihtsalt aega, et retsitatiive ja aariaid harjutada, ning õpin teksti pähe.

Kodutöö püüab Helen enne teatrisse prooviminekut ära teha. Ehkki see võtab ohtralt aega. "Mõnikord on õppida ikkagi meeletud mahud," tunnistab ta. "Kui õppida Wagneri tekste pähe saksa keeles kuue tunni jagu, siis see ei ole lihtne. Samuti pikki itaalia- ja prantsuskeelseid tekste tunde kestvates ooperites. See maht on metsik."

Helen lisab muiates, et ETV "Ringvaates" tutvustati uut programmi, mille abil saab kiiresti teksti pähe õppida, aga kahjuks on nende mälutreeninguprogrammidega nii, et ooperimuusikas pole neist suurt abi. "Tore oleks, kui keegi kirjutaks ooperimuusika jaoks vastava APPSi."

Olete Wagnerit, mida peetakse lauljate proovikiviks, laulnud nii Eestis kui ka Soomes. Kui Wagneri-pakkumised tulid, kas tundsite end kõrvust tõstetuna?

(Muigab) Sellega tekib ikka vastupidine reaktsioon. Kõigepealt vaatad, et endale ja häälele liiga ei tee. Sellepärast, et kui kogu aeg ainult Wagnerit laulda, siis on see väga riskantne – sa võid väga kergesti oma hääle üldse ära laulda. Tehnilises mõttes sobis Wagner mulle väga hästi, aga ma ei taha seda palju laulda, sest olen lüürilisem hääl ja minu häälele sobib rohkem laulda Mozartit, Rossinit, Richard Straussi, Händelit. Laulan hea meelega koloratuurseid ja lüürilisi partiisid. Wagner ja Mozart on erinevas kategoorias proovikivid, aga laulja tehniline baas peab mõlema laulmise jaoks olema hea.

Jääb mulje, et olete võimeline laulma kõike?

Jah, amplituud on lai. Aga peab ettevaatlik olema ja vaatama, mis perioodil mida teed.

Tooge näide palun!

Kui laulan paralleelselt Wagneri vokaalselt väga nõudlikku partiid ja järgmisel päeval Rossini kõrgeid ja koloratuurseid teoseid, siis see on häälele väga kurnav.

Lisaks sellele, et peate hoolega rolle valima, ei tohi te ka haigeks jääda. See on lõputu enese distsiplineerimine, sest teie organism on teie tööriist.

Jah, oma keha peab väga jälgima ning eks aastatega tekib vilumus: mõned asjad tulevad lihtsamalt ja tead ka ohte ette ning väldid neid. Ka haiguste mõttes.

Vaadake aknast välja, seal on talv! Kuidas te seda vältida saate?

Olen vähem hakanud tarvitama medikamente, mis kurnavad organismi. Näiteks antibiootikume võtan vaid väga äärmisel juhul. Hoian oma immuunsust heas korras, vahel olen kasutanud homöopaatilisi ravimeid, mis immuunsust tõstavad. Looduspoodidest leiab igasuguseid häid vitamiine ja mineraale.

Ma väärtustan oma tervist ja hoian ennast. Käin kaks korda nädalas trennis, söön tervislikult. Ning kui olen väga väsinud ja tunnen end halvasti, siis, kui võimalik, jätan mõne proovi ära. Parem olen kodus ühe päeva, puhkan ja magan, taastan organismi ja olen järgmine päev tööl. Kui on kontsert ja etendus, siis sa ei saa sellest ära öelda. Aga kui on võimalik, siis tuleb võtta puhkusemoment, et ei kurnaks ennast viimse piirini, sest kui keha on väsinud, on ka hääl väsinud.

Teil, tundub, on neid kurnatud hetki elus ette tulnud?

On kontserte ja etendusi, mille käigus sa saad ise nii palju, et see annab hoopis energiat juurde. Hea on leida tasakaal ja võti selles, et kes teistele jagab, saab ka ise kastetud.

Helen tunnistab, et mõtleb nendele asjadele, mis on positiivsed, et negatiivseid asju eemal hoida. "Kuulan head muusikat või mõnda head jutlust, armastan lugeda raamatuid ja vaadata häid filme" avaldab ta. "Näiteks autoga sõites kasutan aega, et kuulata piiblitekste, siis on mõtted headel ja õigetel asjadel ning see hoiab sind heas toonuses. Kui kogu aeg mõtled, et palju on teha ja jälle kõike ei jõua, siis tuleb teadlikult vältida seda stressi. Õppida elama hetkes ja päev korraga, mitte liialt muretseda homse pärast. Loomulikult omades ka tarka tegutsemisplaani."

Mitu etteastet teil tavaliselt kuus on?

Vahel on kaksteist. Kui on suured etendused, siis veidi vähem. Kümme etendust kuus on väga palju. See on häälele suur koormus, sest etendused ja kontserdid tähendavad ka eelnevaid proove. Vähemalt kaht-kolme. Jõuluajal on muidugi programm veel tihedam, iga päev on kontsert või etendus. Kui õhtul on pearoll laulda, siis hommikul valmistud selleks – puhkad. Sest üks korralik etendus on tööpäev.

Kuidas te nii pingeliseks õhtuks valmistute? Keskendute üksi või jalutate linna peal?

Üldiselt väldin rahvarohkeid kohti. Mida rahulikumalt saan olla ja mida vähem sehkendamisi on, seda värskemas ja paremas konditsioonis lavale lähed – siis ei pea viimast välja pigistama, vaid saad teha rõõmu ja naudinguga. Muidugi sõltub kõik rollist. Kui etenduses on tantsunumbrid või võitlusstseen, siis kulub etenduseks valmistumiseks ikka mitu tundi: lahtilaulmine, soojendus-venitusharjutused, grimm ja kostüüm. See võtab kaks ja pool tundi.

Kuidas teil aga rollist väljatulek käib, kui olete vastu ööd end adrenaliini täis mänginud?

Rollist väljatulek sõltub etendusest ja väsimuse astmest. Kui haigena pead end pingutama, siis pärast tunned, kui palju oled pidanud endast välja pigistama, ning on vaja taastumisaega. Ma elan Nõmmel, siis sinnasõidu ajal panen autos hea muusika peale, kuulan midagi rahustavat ja võtan aega selleks, et mõelda teistele asjadel.

Seega astute koduuksest sisse ikkagi iseendana, mitte mõne tegelaskujuna.

Seda küll jah. (muigab) Kui uueks rolliks valmistud, töötad seda enda sees välja, mõtled ja arutled, siis on kõige raskem. Ma ketran seda oma mõttes.

Aga kui see välja tuleb, ma taandun sellest. Roll hakkab oma elu elama ning siis on teda laval mõnus teha, see areneb järk-järgult ja avab uusi tahke.

Rolli loomise aegu on siis kodus pool Helenit, sest teine pool töötab uue osaga?

Ei, aga eks alateadvuses ta ikka ketrab. Kodus olen ma ikka, nagu ma olen. Aeg-ajalt on nii ka, et mõni idee tuleb ootamatult kõige tavalisemate tegevuste juures, näiteks kui perele süüa teen. Mõned kitsaskohad võtavad kauem aega ja vajavad settimist.

Kuid tegelikult ikka üritan kodus mitte tööasjadega tegelda.

"Ooperis dikteerib muusika palju ette, mõjutab sind ning mõjutab ka rolli," räägib Helen. "Kui muusikalise poole elama saab, on hea platvorm edasi minna lavakuju loomiseks." Ooperis "Faust" tegi lavastaja Dimitri Bertman Heleni sõnul heas mõttes uue lahenduse tema tegelaskujule Siebelile. "Võin öelda, et sellisena pole seda veel maailmas tehtud," särab lauljanna. "Pisikesest kõrvalrollist sai tegelane, kes on peaaegu kogu aeg laval, ja see on minu esimene korralik koomiline etteaste. Bertman andis mulle vabaduse improviseerida, kasutan naudinguga võimalust teha kõiki muusikute nalju. Mul oli nii lõbus!"

Kui klouni mängida oli võimas kogemus, kas siis on teil ka sedalaadi kogemust, mida on halb meenutada?

Ei. Kõigi rollidega, millega olen lavale tulnud, olen ma arenenud. Tehnilises mõttes, muusikalises mõttes, teksti mõttes. Sa hakkad armastama asju, millega oled maadelnud ja millele oled oma elu ühe perioodi pühendanud. Ma ei kujutaks ette, et mõni töö mulle ei meeldiks. Ikka leiad midagi, mis pakub sulle rahuldust.

Ma ei saa ju lavale minna tundega, et pole seda rolli kätte saanud. Nii kaua näed vaeva, et saad. Ma ei sooviks minna lavale tundega, et ma ei tea, mida seal teen. Ma ei saa seda endale lubada. Siis ma murraksin enda sees midagi.

On see kutse-eetikas kinni?

Arvan küll. Ma ei saa isegi ühtegi kontserti teha nii, et tean, et halvasti teen. Ma ei suuda ega saa iseendale teha nii, et teen alla mingit taset.

"Loodan, et saan veel hästi kaua laulda."

"Tahan veel ja veel tööd teha, sest oopereid on ju väga palju kirjutatud," kinnitab Helen, kel on kogunenud juba vägagi esinduslik osatäitmiste nimekiri. "Estonia tellis Tõnu Kõrvitsa käest ooperi "Liblikas", mis on saanud inspiratsiooni Andrus Kivirähki raamatust ning mis räägib Estonia algusaegadest. Seal on peategelane Eda, keda ma hakkan tegema, ja Kõrvits kirjutab mulle praegu rolli. Kui tulevad sellised asjad, et helilooja mulle ekstra kirjutab, siis see on tunnustus." Helen, kes on varem laulnud nii Estonia kui ka Nargen Opera moodsates ooperites, lisab, et tehnilises ja vokaalses mõttes on neid palju komplitseeritum laulda kui muid asju. "Värskeid asju tuleb teha, sest kogu aeg laulame neid vanu oopereid," lausub Helen, et ainult klassikaliste ooperitega tegeldes võib elu pisut ühekülgseks muutuda. "Elu on lühike. Kõik asjad, mis sulle antakse, tuleb üles võtta. Ning see on artisti rõõm, kui talle uusi rolle kirjutatakse. Olen tänulik, sest koostöö heliloojatega on nii eriline. Nad küsivad, mida laulja arvab, kas on mugav laulda, või annab näpunäiteid, kuidas laulda – sellist kogemust vanade ooperitega ei saa."

Metsosopran Helen Lokuta

Sündinud 12. aprillil 1975 Tartus.

On õppinud ka Karlsruhe muusikakõrgkoolis (2000) ja Karlsruhe ooperikõrgkoolis (2001) prof. Maria Venuti juures.

Lõpetas 2002. aastal Eesti Muusikaakadeemia lauluerialal (Pille Lille ja prof. Tamara Novitšenko juhendamisel).

Rahvusooperi Estonia vabakutseline solist aastast 2001 ja koosseisuline solist aastast 2006.

Tema rollide hulka kuuluvad Carmen (Bizet’ "Carmen"), Angelina (Rossini "Tuhkatriinu"), Kleopatra (Händeli "Julius Caesar"), Musetta (Puccini "Boheem"), Polina (Tšaikovski "Padaemand"), Anna (Tubina "Barbara von Tisenhusen"), Josephine ja Õpetaja (Kaumanni "Mina – Napoleon!"), Emilia (Verdi "Othello"), Esimene diplomaat (Tüüri "Wallenberg"), Maddalena (Verdi "Rigoletto"), Brangäne (Wagneri "Tristan und Isolde"), Annio (Mozarti "Tituse halastus"), Despina (Mozarti "Cos? fan tutte"), Clarice (Prokofjevi "Armastus kolme apelsini vastu") jpt.

Osalenud solistina mitmete vokaalsümfooniliste suurvormide ettekannetel, Nargen Opera projektides ja esinenud soololauljana ka väljaspool Eestit.

2005 pälvis Helen Lokuta Pille Lille Muusikute Fondi patrooni Lord Carlisle’i nimelise preemia "Noor muusik".

2007 debüteeris Helen Lokuta Läti Rahvusooperis Polina osaga Tšaikovski "Padaemandas".

200. pälvis Eesti Teatriliidu aastaauhinna nimipsa eest Rossini "Tuhkatriinus" ja Õpetaja ning Ingli osa eest Tõnu Kõrvitsa ooperites "Tuleaed" ja "Mu luiged, mu mõtted" ning Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia 2007 kaalukate lavarollide loomise eest.

2011. aastal võitis Lokuta SEB publikupreemia.

Helen ja Madis Lokuta peres kasvab poeg Stefan.