PALUN KUULA: Tapa linnaraamatukogus rahvaga kohtumas käinud Vahur Kersna ütleb, et talle meeldib pigem kuulata kui rääkida. «Kuulamine tuleb mul palju paremini välja,» lausub Kersna, keda kuulas ligi 80 huvilist. Foto: Aldo Luud
MAARIUS SUVISTE 23. november 2012 06:59
"Küsige julgesti! Teil on praegu elus Kersna siin!" julgustab Vahur Kersna teda vaatama ja kuulama tulnud rahvast. Kõlav naer käib üle raamatukogu. "Sest ei tea, kunas jälle selline võimalus tuleb," täiendab teletäht.

Vahur Kersna käis teisipäeval Tapa linnaraamatukogus lugejatega, televaatajatega, raadiokuulatajatega, austajatega kohtumas. Jutt nii tema raamatust "7x7", elust, tööst, televisioonist, raadiost ja paljust muust.

Raamatukogutöötajad panid valmis 80 tooli ringis. Tühjaks jäi vaid mõni üksik.

Kersna seisab publiku ees, ühel pool selja taga Karlssoni ja väikevenna teemaline näitus, teisel pool laste ehk maailma parimate kukemaalijate näitus väga üksildasest kukest.

Siin on kõigest väike valik küsimusi, mis Tapa ja selle kandi rahvas Kersnale esitas, ja vastuseid ka.

Kirjutas raamatut 150 korda ümber

Esimene küsimus raamatukogutöötajalt: "Praegu käib siis hoolega teise jao kirjutamine, eks?"

"Ei!" vastab Kersna resoluutselt.

"Kuidas nii?" imestab küsija. "Elulugu peab ju jätkuma, kogu aeg edasi kirjutama. Ei saa ju pidama jääda sinna, kus esimene raamat lõppes."

Vaikus.

"Ma pean tunnistama, et minul on kirjutamine väga raske," vastab Kersna. "Seda raamatut kirjutasin ma kaks aastat. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et kirjutasin seda ümber 150 korda. Ikka uuesti ja uuesti.

Ma tahtsin kirjutada raamatut, mida ei ole pärast vaja häbeneda ja mida võiks teistele ka näidata. Minu mõte raamatu puhul oli järgida vanade hiinlaste tarkust: head mälestused raiu marmorisse, halvad kirjuta liivale!

Ma ei kavatse selle tuules nüüd uue asjaga välja tulla. Ma nägin kõvasti vaeva ja ma ei tahaks seda vaeva enam uuesti üle elada."

Hallipäine proua: "Kui te tegite "Pealtnägijat", kust te neid teemasid saite? Kust te leidsite materjali, mida jutustada?"

"Aga kust saab kalamees kala?" küsib Kersna vastu.

"Ahhaa!" taipab küsija. "Selge."

"Lähed jõe äärde, võtad õnge, viskad õnge vette."

"Ussike otsas?" pärib proua.

"Ja ootad. Ja ootad. Kannatlikult."

"Ükskord tuleb kala, teinekord ei tule," filosofeerib proua.

"Jumal andis õnge, võib-olla annab ka kala," jätkab Kersna. "Ussikese muidugi peab otsa panema. Ussikest ei tohi unustada.

Ausalt öeldes need kaheksa aastat, mil ma "Pealtnägijat" tegin, eks need olid päris hullud aastad. Need oli sellised aastad, kui ööpäev läbi vesi radiaatoris kees – käisid ringi, silmad põlesid peas ja vaatasid, kas on teema. Ega see päris normaalne olnud. Sellise pinge ja surve all elu ma ei tahaks enam. See on tehtud."

Millal on issand jumal seljataga?

Hallipäine taat, pintsak seljas, esireast: "Mitu ihukaitsjat sel ajal oli?"

Vaikus, mõtlik vaikus.

"Ma oleksin oodanud küsimust, et mitu pruuti mul oli," ütleb Kersna vastu.

Naerupahvak üle raamatukogu.

"See on järgmine küsimus," ütleb taat vaoshoitult.

Taas naerupahvak üle raamatuhoidla.

"See oleks palju sisulisem," muigab Kersna.

Kersna selgitab pika vastuse jooksul, et mitte ühtegi. Ihukaitsjat. Ei varem, ei "Pealtnägija" ajal ega hiljemgi. "Kõige tähtsam on see, et ei tohi olla ülekohtune. Ei tohi kellelegi teha liiga. Kui sa oled õigluse eest väljas, siis on issand jumal sinu selja taga."

Vaikus, mõtlik vaikus.

Veidi kartlik, veidi väriseva häälega naine: "Kui palju siis pruute oli?"

Üleüldine naer. Misjärel Kersnalt otsest ja selget vastust ei tulegi.

Nooremapoolne naine: "Kas teile läheb poliitika korda?"

"Kuidas sa ütled, et poliitika ei huvita?" küsib Kersna vastu.

"Ma mõtlen, et ise poliitikasse minna?"

"Ei ole kutsutud ausalt öeldes," tunnistab Kersna.

"Tõsi?" imestab küsija.

"Mitte kunagi. Ei ole siin midagi uskumatut, kui hakata mõtlema. Sest, noh, mida ta seal teeks, mida ta seal korraldaks."

"No peibutuspardiks?" ei jäta naine küsimist.

"Mida ta peibutaks? Millega?" pärib Kersna. "Eks ma olen suutnud jätta endast piisavalt isepäise mulje. See ei ole part, mida osta, millega midagi teenida. Ega kõik poliitikud ole rumalad – nad saavad aru, kust on midagi võtta ja kust ei ole midagi võtta. Ja see ei ole olnud ka minu ambitsioon.

See seltskond mulle ei sobi. Minu saatus, minu tee ja minu anne on teise koha peal. Ja las ta olla seal."

Prillidega vanem proua: "Missugune seni tehtud saatesari on teile endale kõige rohkem rahulolu pakkunud?"

"See on küsimus kategooriast, milline teie laps on teile kõige armsam," ütleb Kersna. "On olnud hetki, kus mulle öeldi: võta kõik, mis sa tahad. Millist autot sa tahad? Mine autosalongi, vali välja! Ma ei arvanud, et minu elus selline hetk tuleb. See auto võeti pärast küll ära. Aga see hetk oli väga-väga ilus, nagu Jaan Tätte laulab. Kuid samas on olnud ka hetki, kus on öeldud: siin on sulle tuub kummiliimi ja käärid, tehke saade."

Vanem naine tagumisest reast: "Te olete maailmas palju ringi rännanud. Kus on see koht, kuhu tahaksite minna tagasi?"

"On-on! See koht on olemas. Kodu," ütleb Kersna. "See on see ainuke koht."

Meesfänn: "Kelleks te lapsena tahtsite saada?"

"Kinomehaanikuks," meenutab Kersna. "Antslas ei olnud ju väga palju midagi muud teha. Kino oli aken maailma."

Naisfänn: "Kas te teiste telekanalitega ei ole mõelnud koostööd teha?

"Ma olen nii avalik-õiguslik," ütleb Kersna. "Aga kui oleks ikka nälg majas ja laps vaatab söömata silmadega otsa, küll ma siis midagi teeksin. Aga kuna seda ei ole ja senimaani pole ka olnud, siis ma ei ole seda teinud.

Järjest sagedamini on nii, et mõnd saadet vaadates saan aru: jumal tänatud, ma ei pea seda tegema, küll on hästi läinud."

Kersna rääkis Helgi Sallo ära

Naine vaiksel häälel: "Kas teile on ka ära öeldud intervjuust? Kas keegi julgeb teile intervjuust ära öelda?"

Kersna ajab kaks kätt laiali, teeb hirmsa näo pähe, on puhevil nagu püha viha täis härg. Rahvas naerab.

"Kas ma olen tõesti nii kole?" küsib Kersna hirmuärataval toonil. Ja tõstab häält: "Kui te mulle ära ütlete, tabab teid needus!"

Rahvas naerab. Küsija on natuke ehmunud: "Ma ei mõelnud päris nii."

"Praegu ei meenu küll, et oleks öeldud," ütleb Kersna tõsinedes. "Kui tegime "Helenduvaid olendeid", siis ma mäletan, et Helgi Sallot andis päris kõvasti mõjutada. See võttis ikka aega, mitu päeva. Tema oli otsustanud, et tema enam intervjuusid ei anna. Ja nii oligi. Aga eks sa pead inimesega rääkima, arutama, vahetama mõtteid. Lõpuks ta andis intervjuu. Ma julgen arvata, et see on Helgi Sallo üks sisukamaid intervjuusid, vähemalt televisioonis."

Poolteist tundi nädala teise päeva õhtul on läinud kiiresti. Otsi hakatakse kokku tõmbama.

Kersna ei tulnud aga Tapale tühjade kätega. Ta käib korra ära, tuleb tagasi ja veab järel tomatpunast ratastel reisikohvrit. Nagu Soome turist Tallinnas. Aga käraka asemel on see täis vaimutoitu. Tema enda raamatuid.

"Raamat on täna tasuta," ütleb Kersna tõsiselt ja peab pausi. Misjärel rahva seast kuuleb imestushüüdeid: "Ohoo! Kas tõesti!?"

"Aga autogramm maksab," jätkab Kersna pärast mõtlikku pausi, muie näol. See kutsub esile laia ja kõlava naeru. Autogrammi annab Kersna punase kirjapulgaga ("Päris tint on sees!") – spetsiaalse autogrammisulepeaga.

Kersna: minge jumala rahus, Mihkel Raud olgu teiega!

Teisipäeval ei käinud Vahur Kersna mitte ainult Tapal, vaid külastas enne seda ka Sõmeru rahvast Rakvere lähedal.

"Käisin Sõmerus samalaadsel üritusel. Ja vaatasin: mis jama see on!? Saalis on ka 20 noort. Minuga kohtumas! Mis põhjusel?" imestab Kersna.

"Istuvad. Tõsise näoga. Toredad eesti poisid ja tüdrukud. Istuvad, istuvad, istuvad. Ja ühel hetkel (Kersna teeb sõrmenipsu – toim.) tõusevad püsti – kõik korraga, poole lause pealt, keeravad ringi, ja kõnnivad saalist välja. Ja mis ma sain pärast teada? Sõmeru koolis on minu raamat vägisi, ilma minu käest küsimata, pandud kohustusliku kirjanduse nimekirja! VIII klassis! Ja õpetaja ajas need vaesed lapsed minuga kohtuma. Ja nii kui tund lõppes, kui tunnikell käis, nii nad tundsid, et see kohustus on nüüd lõppenud – ja minema!"

Olgu see mulle õpetuseks, ütleb Kersna. "Kui ma nüüd auditooriumis noori näen, siis ma kohe ütlen neile: minge jumala rahus, Mihkel Raud olgu teiega!" Viimast lauset öeldes tõstis ta kaks kätt taeva poole.

Mida Kersna Tapa rahvale veel ütles?

"Arvan, et te olete mind näinud oma elus rohkem kui väga paljusid oma sugulasi. Sest iga nädal tuleb taat jälle, teeb nägusid ja üritab midagi rääkida. Juba 27 aastat!"

"Ma ei taha olla keegi teine kui see, kes ma olen. Varem või hiljem lõpeb see halvasti. Ole see, kes sa oled, ja katsu saada nii heaks, kui sa vähegi suudad. See on elu mõte."

"Ma olen saatuseusku selles mõttes, et kui ma tean, et saatus annab mulle päevi, siis ta annab mulle ka tegemist. Siis on mul ülesanne ja see pannakse minu ette."

"Ma püüan niimoodi elada ja olla, et mul oleks rõõmu. Sest minu veendumuse kohaselt oleme siia maailma tulnud rõõmu tundma. Ja kui vähegi võimalik, siis seda ka teistele pakkuma. Minu jaoks on elus praegu tõesti need hetked väga olulised ja tähtsad ja väärtuslikud, kui ma näen, et ma saan kellelegi rõõmu teha."

"Mul peab olema kogu aeg võimalus ebaõnnestuda. Olen nende aastate jooksul teinud nii palju saateid, ja kõik ei ole olnud puhas kuld. Kaugeltki mitte! Aga mul on selle üle hea meel. Ma olen selle eest tänulik."