Tänavune konkurss on juba korralikult ka kirgi kütnud. Esialgu pääses poolfinaali ansambel Facelift Deer, mille solist Rasmus Rändvee lööb praegu kaasa ka saates "Eesti otsib superstaari". Kuigi Rasmus on öelnud, et ei näe end üldse soololauljana, oli just superstaarisaade see, mille kasuks ta otsustas. Facelift Deer’i asemel sai poolfinaali hoopis ansambel Progress, kes nüüd ka finaalis on.
Homme õhtul selgub klubis 777 finaalkontserdil, kes kuuest noortebändist tänava võitjaks tunnistatakse.
Slippery Slope: parimate sõprade bänd
"Me Henriga tutvusime juba esimeses klassis, hakkasime esimesest päevast ametlikult sõpradeks, Madist kohtasime gümnaasiumis ja temaga saime ka kohe sõpradeks," räägib ansambli Slippery Slope, mille moodustavad kolm parimat sõpra, vokalist Egert Milder.
Ta ütleb, et tähtkujude poolest ei peaks nad omavahel üldse klappima, kuid tähemärke ei tasu alati puhta tõe pähe võtta: "Mina olen Lõvi, Henri Sõnn ja Madis Vähk." "Sõnni tähtkujust tüdrukutega ma ei klapi üldse ja Sõnnid on väga rasked inimesed. Arvan, et kuna tutvusime Henriga siis, kui kumbki polnud veel päris väljakujunenud isiksus, saamegi hästi läbi."
Parimate sõpradega bänditegemine on Egerti sõnul seetõttu hea, et üksteise arvamust hinnatakse kõrgelt. "Me väga ei tülitse. Vahel küll kurjustame, aga need on pigem eraelulised asjad." Nad ei lase eraelulisi naginaid bändiruumi tulla. "Me oleme juba alateadlikult kokku leppinud, et ei lase tülidel põlema minna, vaid kustutame need juba varakult – kui kellelgi midagi öelda on, siis öeldakse see kohe välja."
Slippery Slope
Nimi: Slippery Slope tähendab tõlkes libedat teed. "Algusfaasis oligi bänd justkui libedal teel. See nimi on ajaga meile kujunenud. Alguses polnud me kindlad, kui jätkusuutlik see on – me ise uskusime sellesse, mida teeme, aga tundus, et teised ei usu. Lisaks käisime kõik vahepeal sõjaväes," paljastab Egert nime tagamaid.
Tegutsenud: 2009. aasta algusest.
Koosseis: Egert Milder (kitarr, vokaal), Madis Lett (basskitarr, taustavokaal), Henri Kuusk (trummid).
Muusikastiil: alternatiivne rokk.
Muusikalised eeskujud: Red Hot Chili Peppers, Muse, Incubus, Dredg, MuteMath, Biffy Clyro, Radiohead, RX Bandits ja Coldplay.
Progress: finaalis tänu teise loobumisele
"Teade, et me saime üldse poolfinaali, tuli paar päeva enne üritust, kell 12 öösel ja ma alguses ei saanud üldse aru, mis toimub. Mõtlesin, kas see on nali," räägib ansambli Progress kitarrist Kristen Kütner. Progress pääses "Noortebändi" poolfinaali tänu sellele, et ansambel Facelift Deer, kus lööb kaasa ka superstaarisaatest tuntud Rasmus Rändvee, loobus osalemisest.
"Alguses oli küll imelik tunne, et läheme mingi teise bändi asemel, et oleme teine valik, tagaplaanile lükatud ja kogemata valitud poolfinaali, justkui kellegi armust," tunnistab Kristen. "Samas andis enesekindlust see, et olime nende järel kohe järgmine valik."
Pärast eelvooru esinemist analüüsiti pikalt, mis valesti võis minna. "Jõudsime järeldusele, et tegime eelvoorus ühe liiga aeglase loo, mis ei pruukinud žüriile peale minna ja otsustasime kava muuta."
Bänd kasutab ühe instrumendina ka orelit. "Minu vend mängis kunagi ühes bändis, mis kasutas orelit. Meie sõpruskond on sama ja kui mina hakkasin bändi tegema, oli meil see klahvpill olemas," räägib Kristen, kust tuli idee orel kaasata. "Sellel on mõnus vana roki saund ja imidž ja annab meile kõvasti omapära juurde."
Progress
Nimi: "Eelmine klahvimees ja trummar mõtlesid esialgu panna nimeks Protsess. Siis mõtles klahvimees, et võiks mõned tähed ära muuta ja panna Progress. Nimi tähendab ühtlasi ka seda, et püüame pidevalt edasi minna ja ennast arendada," ütleb Kristen.
Tegutsenud: neli aastat.
Koosseis: Ragnar Kaasik (saksofon, vokaal), Mattis Kirsipuu (trummid), Johan Nestor (basskitarr), Kristen Kütner (orel, kitarr), Mattias Kuppart (kitarr).
Muusikastiil: progressiivne rokk.
Muusikalised eeskujud: Led Zeppelin, Pink Floyd, Genesis, Ruja.
Jats oli esialgu vaid pühapäevabänd
"Meie esimene proov oli munadepühadel, siis tekkis paus, kuni toimus "BändCämpi" üritus, mille raames tegime valmis oma demoloo. Siis tuli jälle paus, kuni saatsime oma loo proovi mõttes "Noortebändile"," räägib ansambli Jats liige Siim Jürise, et seni on nad moodustanud pigem pühapäevabändi kui päris ansambli.
"Kui saime demovoorust edasi, mõtlesime, et peame ikka natuke pingutama ja tegime nädal enne eelvooru proovi – olime iga päev ja õhtu prooviruumis koos." Eelvoorust edasipääsemine oli poistele üllatav ja nii otsustati teha endale ka Facebooki-leht, et fännid, keda oli juba kogunenud üsna arvestatav hulk, saaksid nende tegemistel silma peal hoida. "Poolfinaalist me kahjuks edasi ei saanud, aga kuna meie fännid on täiesti imelised ja head, õnnestus meil publikuhääletusega finaali saada," räägib Siim. Küsimusele, kumb on olulisem, kas pääseda finaali žürii või publiku häältega, ütleb ta, et tema jaoks on olulisem viimane. "Me ei ole kedagi kutsunud enda poolt hääletama ega kuidagi ennast promonud, fännid on kogu töö ise ära ei teinud ja seetõttu ongi see olulisem. Samas on ka žürii arvamus tähtis, kuna nemad on teadjad inimesed."
Jats
Nimi: "Jats on üsna suvaliselt võetud. Alguses tahtsime panna jazz, aga siis muutsime selle lihtsalt eestipäraseks. Mingit sügavat tähendust sellel pole," paljastab Siim.
Tegutsenud: tänavu aasta aprillist.
Koosseis: Siim Jürise (vokaal/ukulele), Alar Alp (kitarr), Maksim Shilo (bass), Mattias Mutso (trummid).
Muusikastiil: folk/kantri.
Muusikalised eeskujud: Mumford & Sons, Bon Iver.
Frankie Animali sünd: juhuslik kohtumine
"Olen püüdnud vältida seda, et kõike kohe isa juurde küsima jooksen. Jätan ta pigem pealtvaataja rolli, tahame võimalikult palju ise teha, sest tal on ju niigi palju teisi tegemisi," räägib ansambli Frankie Animal solist, kitarrist Raul Vaigla tütar Marie Vaigla, et pigem pöördub ta isa poole nõu küsimiseks vaid hädavajalikel juhtudel. "Kuid eks ta muidugi annab tagasisidet ja isegi kriitikat, mille hea meelega vastu võtame – ilma selleta ei oleks meil ju kuskile areneda."
Kokku sai bänd üsna juhuslikult. "Esimest korda, kui üldse suu lahti tegime, juhtus see kohe olema Raadio 2 otse-eetris, Sten Teppani saates "Kuulderaadius". Osa meist oli sinna läinud hoopis ühe F-hoones toimunud ürituse raames, et sõpradega teistest kontserdil esinenud bändidest esitada üks The Rolling Stonesi cover," räägivad bändiliikmed.
"Kuna saate lõpus oli võimalik teha veel üks akustiline lugu, esitasime veidi teistsuguses seades The Black Keysi loo "Lonely Boy", mis kaameraga üles võeti ja YouTube’i riputati." Et esitus sai positiivse vastukaja, otsustatigi bändina jätkata.
Frankie Animal
Nimi: "See oli üsna keeruline protsess – mõtlesime seda paar nädalat, otsisime sõnaraamatutest, raamatutest, isegi ajaleheartiklitest midagi lahedat või meeldejäävat ja tegime ka paar ajurünnakukoosolekut," ütleb Marie. "Juhuslikult nägin kuskil sellist nime nagu Frankie, mis kõlas päris lahedalt ja mõtlesime sinna otsa lihtsalt sobiva sõna, milleks sai "animal".
Tegutsemisaeg: mais jõuti selgusele, mida tahetakse, augusti lõpust on aktiivselt koos tegutsetud.
Koosseis: Jonas Kaarnamets (kitarr), Jan-Christopher Soovik (bass), Karl Valkna (trummid), Marie Vaigla (vokaal).
Muusikastiil: indie/folk/rokk
Muusikalised eeskujud: "Mingeid kindlaid artiste ei julgeks välja tuua, püüame luua ikka mingit enda asja, kuid mõjutusi on rokk-, indie- ja kantrimuusikast."
SoundHouse’i kitarrist Merje sõidab konkursi pärast Eesti ja Taani vahet
"Üks meie kitarrist, Merje, on ekstra "Noortebändi" konkursi pärast sõitnud Eesti ja Taani vahet, kuna ta õpib praegu Taanis muusikaakadeemias. Pärast iga vooru sõidab sinna ja kui edasi oleme saanud, tuleb tagasi," räägib ansambli SoundHouse trummar Oliver Rõõmus. "Ütleme nii, et ta on meie bändi juba päris palju panustanud, kuna see ei ole just odav lõbu. Ta võtab seda asja väga tõsiselt."
Eesti muusikamaastikul on mõned üksikud ansamblid, kus saab näha naist kitarri mängimas. SoundHouse on üks neist. "Ma ei teagi täpselt, kust me ta leidsime," ütleb Oliver, aga usub, et eks muusikakoolis saadi kokku. "Inimesed on sellest, et meil naine kitarri mängib ja seda nii hästi teeb, alati väga sillas," teatab Oliver uhkusenoodiga hääles."
Eestis on küll naisi, kes mängivad kitarri, aga Merje on neist kõige parem," on ta veendunud. "Tegelikult on ta üldse rohkem džässiinimene, aga talle meeldib väga ka kitarril kütta, see on natuke nagu tema salaasi," naerab Oliver.
SoundHouse
Nimi: "Alguses oli meie bändi nimi Silent Obsidian. Obsidiaan on üks hästi ilus keemiline kivim. Meie endine saksofonist, kes õpib keemiat, kuid rändab praegu aasta aega Aafrikas, mõtles selle välja," naerab Oliver. "Siis arvasime, et see nimi on ikka natuke veider. SoundHouse tuli lihtsalt kuidagi. Neid on ka maailmas päris mitu, aga meie teeme Eesti oma."
Tegutsenud: üks aasta.
Koosseis: Jana Abzalon (vokaal), Merje Kägu (kitarr), Mathei Florea (elektriklaver), Keio Vutt (saksofon), Roland Jairus (basskitarr), Oliver Rõõmus (trummid).
Muusikastiil: live drum’n’bass.
Muusikalised eeskujud: ei oska nimetada.
Liqui Fuzzi solist on tuttav muusikalilavadelt
"Muusikalis mängimine ja bänditegemine on kaks täitsa erinevat suunda," sõnab ansambli Liqui Fuzz solist Mari Ronimois, kes on pigem tuttav muusikalilavalt, kui mängis peaosa "Keskkoolimuusikalis".
Ühes intervjuus on Mari öelnud, et muusikalilavale pääsemine on tema unistus olnud lapsepõlvest peale. "Unistusi on lapsepõlves palju olnud ja muusikale meeldib mulle vahel ikka teha. Viimati tegin kaasa "Kevadises ärkamises"," räägib Mari. "Bänditegemine on aga millegi loomine ja see on mulle südamelähedasem – sinna saab ennast rohkem sisse panna, muusikalis on asjad ette kirjutatud."
Küsimusele, kui Mari peaks valima, kas teha elu lõpuni bändi või muusikale, vastab ta resoluutselt, et esimest. "Just loomeprotsess on see, mis köidab. See, et saad töötada koos teiste muusikutega, kes annavad sulle inspiratsiooni ja nendega koos midagi luua ja esitada on palju hingerahuldavam."
See, et Mari on bändi ainus naisliige, on tema arust hea. "Poistega on päris hea bändi teha – kõik on konkreetsed ja kõigil on samad reeglid. Pole sellist asja, et mina olen tüdruk ja mind koheldakse õrnemalt," ütleb Mari, et kui vaja, aitab ta poistel ka pille tassida.
Liqui Fuzz
Nimi: "Nimi on bändi poiste mõttevälgatus. Liqui liqui on Venezuela rahvariie ja Fuzz on lihtsalt selline tore ja armas sõna," ütleb Mari.
Tegutsenud: 2011. aastast.
Koosseis: Mari Ronimois (vokaal), Raul Ojamaa (kitarr), Siim Avango (basskitarr), Caspar Salo (trummid).
Muusikastiil: aus muusika – rock.
Muusikalised eeskujud: Jeff Buckley,
Radiohead, David Bowie, Muse, Queen, Porcupine Tree, Steven Wilson, Beatles, Esbjörn Svensson, Avishai Cohen, Incubus, Mutemath, Mars Volta, Soundgarden, Chris Cornell, John McLaughlin, Jeff Beck, Queens Of The Stone Age, Audioslave, Katie Melua, Elisa, Garbage, Nico Vega, King Crimson.
Kommentaarid