"Tol õhtul, kui ma võitsin tähelepanu-väärse summa, polnud mul plaaniski mängida. Tahtsin juua pokaali õlut ja teha ühe sigareti."

Endise mängurina teab lavastaja Ain Mäeots väga hästi, mida tähendab sõltuvus, ebaõnn ja suutmatus mitte lõpetada. Sellest film "Deemonid" räägibki.

"Inimesed armastavad lugusid, sest nendega saab kaasa minna. Kui need on hästi jutustatud, siis saab neid läbi elada, läbi mängida. On ilusaid lugusid, mille sisse tahaks päriselt pääseda. Ja on hirmsaid lugusid, mille puhul tänad Jumalat, et see on vaid lugu. Kui see on hästi jutustatud, siis sa elad selle läbi ja ohkad kergendatult – "minuga õnneks nii ei juhtu". Aga kui see on eriti hästi jutustatud, siis saad sa aru, et see võib juhtuda ka sinuga," luges Ain Mäeots neljapäeval Coca-Cola Plazas enne "Deemonite" esilinastust ette oma telefonile tulnud sõnumi.

Kui paljud esilinastusel olnud saalis ohkasid, et "minuga õnneks nii ei juhtu"? Paljud tundsid ennast ühes või teises mängufaasis ära? Kui paljudele kangastus, et see võib ka temaga juhtuda?

Filmi järelpeol kõlas arvamusi, et "Deemonid" ongi ennekõike õppefilm.

"Deemonid" viib meid maailma, kus reklaamibüroo edukas loovjuht Joko, pensioniealine matemaatikaõpetaja Reeda ja sanitaartehnikalao juhataja Ants peavad silmitsi seisma valikutega, mis muudavad nende elu. See film on katse vaadata mängurite sisemaailma, et mõista nende valikute ja eluviiside tagamaid ja, mis veelgi olulisem – mõista, et igaüks meist võib samasugustele juhtumistele olla lähemal, kui arvatagi võiks. "Film annab vaatajale võimaluse lähemalt näha ja tunda seda, mida tunneb mängur," ütleb Mäeots.

Õhtuleht uuris deemonite küüsi langenud filmi peategelastelt nende tegelikku suhet mängupõrgutega.

Ene Järvis: "Olen olnud sõltlane, õnneks mitte kasiinosõltlane."

"Ma tean, et olen aldis mitmesugustele sõltuvustele, millest ma siinkohal pikemalt pajatada ei taha, ma tean oma natuuri, oma iseloomu ja seepärast pole ma ka kordagi ühegi kasiino uksest sisse astunud, olen neist suure kaarega mööda läinud," tunnistab näitleja Ene Järvis. "Nii et olen olnud sõltlane, aga õnneks mitte kasiinosõltlane." Ma pole isegi laeva peal mängimas käinud, ma parem ei torgi neid aparaate," lisab näitleja, kes filmi "Deemonid" ühe peategelasena, vanaema Reedana, kistakse kasiino kiiskavasse ja ahvatlevasse võrku näiliselt süütu juhuse tahtel. Erinevalt aga oma tegelasest pole Ene pärast võtteperioodi, mil ta esimest korda elus kasiino õhustikku nuusutas, ühegi kasiino ust isegi paokile tõmmanud.

"Õnneks mitte mu lähedaste hulgas, aga tuttavate või tuttavate tuttavate ringkonnas on küll ja küll inimesi, kes selle probleemiga on kokku puutunud ning kellele kasiinoskäigud on lõppenud suurte tragöödiatega," teab Ene Järvis.

Ain Lutsepp: "Minu kasiinoskäik võinuks lõppeda tappasaamisega."

"Mis puutub kasiinosse, siis ma pole seal kunagi mängimas käinud, kuid oli aeg, kui kasiinos sai veel suitsetada," ütleb Ain Lutsepp, üks kolmest peategelasest. "Meil oli üks ilus pidu, pärast mida ma olen veetnud kasiinos ühe mõnusa õhtupooliku sigareti ja hea napsi seltsis. Aga mängimisest ei tea ma suurt midagi. Kui me tegime proove, pandi mind kasiinos Blackjacki laua taha istuma, kus ma sattusin olema kõige äärmine. Kui kõik olid oma kaardid lauale visanud, oli minu kord viimasena pakkuda. Ain Mäeots ütles mulle pärast, et Ain, kui tegemist oleks olnud ikka päris mänguga ja laua taga istunud päris mängurid, võinuks sa vabalt peksa saada. Mispärast, ma ei saanudki aru. Et mida see viimane käsi teha ei tohi. Mul pole sellest õrna aimu. Nii et minu päris kasiinoskäik võinuks lõppeda tappasaamisega," naerab Ain Lutsepp.

Tambet Tuisk: "Hull on see, kui harjumus on muutunud sõltuvuseks."

"Kasiinosõltuvus, millest räägib film, pole mind puudutanud, kuigi mul on igasuguseid teisi väiksemaid-suuremaid sõltuvusi, mis õnneks mind ei sega," ütleb Tambet Tuisk (vasakul), kes filmis mängib peategelast Jokot, edukat reklaamiärimeest, kelle tulus tööots kasiinomaailmaga ootamatult kokku juhatabki. "Sõltumine inimsuhetest ja neid sõltuvustasandeid on meid ümbritsevas maailmas veel ja veel, millega inimesed on seotud. Hull ongi see, kui sa ei märka sõltuvust või märkad seda liiga hilja. Sest arvatavasti – mida tugevam inimene sa oled, seda varem saad sa aru, et harjumus on muutunud sõltuvuseks. Ja tark inimene oskab siis ka vastavalt toimida," usub Tambet Tuisk.

Andres Lepik: "Korraga hakkas kõik helisema ja masin helistas mulle 34 000 krooni."

"Ma valetaks, kui ma ütleks, et ma pole kunagi kasiinos käinud. Loomulikult olen käinud ja loomulikult ka mänginud ja loomulikult ka võitnud," tunnistab Andres Lepik, kes elus ühe mängukorraga on võitnud ei vähem ega rohkem kui 34 000 krooni ning kes filmis kehastab edukat mängurit, keda hüütaksegi võitjaks.

"Aga kuna ma pole mängur, pole mul ka sõltuvust ja ma ei mäleta, millal ma viimati mängimas käisin. Ent tol õhtul, kui ma võitsin selle tähelepanuväärse summa, polnud mul plaaniski mängima minna. Tahtsin lihtsalt õhtut veeta. Juua pokaali õlut ja teha ühe sigareti, sest tollal võis veel kasiinodes suitsetada. Sain oma õlle, istusin ühe masina taha, mis oli tühi, toppisin sinna sisse 200 krooni. Ma ei teadnud, mis masin see on, kuidas seda täpselt peaks mängima. Lihtsalt mõtlesin oma mõtteid ja toksisin klahve. Ma ei tea, kaua ma seal istusin, aga korraga hakkas kõik helisema, ja nii helistaski masin mulle 34 000. Pärast seda lõpetasin ma kasiinos käimise. Tegelikult pole mul kunagi olnud vajadust seal käia ja tühjade silmadega masinat põrnitseda."

Liina Tennosaar: "Alalhoiuinstinkt on mind hoidnud."

"Ei ole minust sõltlast tekkinud, kuigi olen päris palju kasiinodes käinud ja seal ka võitnud," ütleb filmis kasiino baaridaami Riinat kehastav vabakutseline näitleja Liina Tennosaar, kellele selle aasta alguses naeratas õnn sedavõrd, et kasiino autoloos tõi talle loosikastist peo peale luksusauto Audi A6.

"Me käime sõpradega tihti kasiinos pokkerit mängimas. Tavaliselt on kasiinosse minek justkui mõne lõbusa olemise jätkupidu, sest kaine peaga ei vaata ma kasiinode poolegi. Kes siis sinna kaine peaga läheb," muigab Liina. "Ei ole minuga nii, et palgapäeval läheks kasiinosse ja püüaks pangaarvele laekunud summat kahekordistada. See on välistatud," kinnitab ta, lisades, et vabakutselise näitlejana on tal ometi olnud aegu, kui näpud olid põhjas. "Alal-

hoiuinstinkt on mind igapäevasest või vähemalt pidevast mängimisest eemal hoidnud," usub ta. "Selles mõttes on mul väga tugev instinkt. Ja küllap on see saanud tuge sellest, et ma olen väga hästi näinud, mis mitme tuttavaga on juhtunud." Üks Liina headest tuttavatest oli ka Ain Mäeots, filmi "Deemonid" üks stsenaristidest ja režissöör. "Ma ju nägin, kuidas ta viskles selle probleemi käes," väristab Liina nüüdki veel õlgu. "Õnneks alalhoiuinstinkt on mind elus sellest probleemist eemal hoidnud."

"Deemonite" vari kinode kohal

Režissöör Ain Mäeots

Stsenaristid Ain Mäeots ja Toomas Tilk

Operaator Elen Lotman

Kunstnik Tiiu-Ann Pello

Produtsent Anneli Ahven

Peatootja Kopli Kinokompanii

Kaastootja Exitfilm

Osades Tambet Tuisk, Ene Järvis, Ain Lutsepp, Evelin Võigemast, Mait Malmsten, Eva Püssa, Kaia Skoblov, Liina Tennosaar, Peeter Oja, Andres Lepik jt.

"Deemonid" on Eesti kinodes alates eilsest. Avanädalavahetusel näeb filmi üheteistkümnes paigas, kokku 15 kinos.