Kas järgmine inimkonda laastav haigus pärineb lindudelt või hoopis nahkhiirtelt? Me ei tea, millal ja kust see tuleb, kuid tõenäoliselt on tegemist RNAd sisaldava viirusega.
Viimasel kümnendil on Aafrikas probleeme Marburgi viirusega. Haigestunud on nii kohalikke kui eurooplastest turiste, kes matkates koobastes, kus elutsevad nahkhiired, puutusid ilmselt kokku nende väljaheidetega. Surnud on sadu inimesi ja nakatunutest paraneb vaid iga kümnes.
Sisemisi verejookse põhjustav Marburgi viirus kuulub filoviiruste hulka ja on lähedalt sugulane kurikuulsa Ebolaga.
Viirus on kiire kohastuja
Marburgi viirus avastati 1967. aastal Saksamaal. Ugandast toodud rohepärdikud nakatasid 30 laboritöötajat ja seitse neist suri. Marburgi viiruse looduslikuks allikaks ongi ahvid ja nahkhiired. Sarnaseid loomariigist inimeste sekka kolinud viirusi on palju.
Arstid nimetavad seda tüüpi nakkusi zoonoosideks – loomadelt pärit nakkushaigusteks, mis levivad ka inimeste hulgas. Arvatakse, et üle 60% inimese nakkushaigustest on pärit loomadelt.
Zoonoose võivad tekitada eri tüüpi tõvestajad – parasiit-ussid, seened, bakterid, algloomad, prioonid ja viirused. Viimased neist on kõige tülikamad. Viirusi on palju ja kõikjal: pangetäies merevees või mullas võib olla sadu erisuguseid viirusi.
Muutuva keskkonnaga kiire kohastumine on viiruste peamisi relvi. Inimene pole seni suutnud leida aineid, mis neid tõhusalt hävitaksid.
Viirus on jupike pärilikkusainet – DNAd või RNAd, mille ümber on mitmekihiline kest. Ilma bakteri, looma, taime või muu elusolendi abita viirus paljuneda ei suuda. Leidnud endale sobiva peremehe, tungib viirus selle rakkudesse ja sunnib neid endast koopiaid tegema.
DNA-viirused – nagu näiteks ohatist tekitav herpesviirus – võivad soodsaid tingimusi oodates püsida rakus vaikselt ja vaguralt aastakümneid.
RNA-viiruste puhul hakkab viiruseosakeste tootmine pihta ruttu ja neid tehakse korraga väga palju. Seetõttu jääb nakatunu ruttu haigeks. Äge nakkus omakorda lubab tõvetekitajal kiiresti levida. Haige levitab viirust usinalt olgu siis veritsedes, köhides, oksendades või nuusates.
Hea näide ongi Marburgi viirus, verejookse tekitavad Lassa ja Ebola viirused ning koroonaviirus, mis põhjustab SARSi ehk ägeda kopsude ja hingamisteede viirusnakkuse. Üks väheseid aeglasemaid RNA-viirusi on HIV, kuid see ründab omakorda väga kavala taktikaga otse immuunsüsteemi.
RNA-viirusi on kõikjal ja nende evolutsiooniline kell tiksub hullumeelselt kiiresti.
Kiire paljunemine ja mutatsioonide tekkimine lubab RNA-viirustel kiiresti uute tingimustega kohaneda ja ühelt liigilt teisele hüpata.
Need viirused kanduvalt ühelt ahviliigilt teisele, hiirelt rotile, saakloomalt kiskjale. Selliseid ülekandeid juhtub iga päev. Meie aga märkame seda alles siis, kui nakatuvad inimesed.
RNA-viirus, mis hakkab kähku levima ja laastab inimese keha, võib tekitada tõelise epideemia. Loomadelt nakkuse saamise oht suureneb iga päevaga, sest inimese tegevus jätab üha vähem ruumi teistele elusolenditele. Looduslikke elupaiku jääb aina vähemaks ja metsloomad puutuvad üha rohkem kokku inimestega, suurendades nii nakatumisvõimalusi.
Nakkuseoht suureneb iga päevaga
Meie käsutuses olev tehnoloogia ja käitumisharjumused lasevad haigustel üha kiiremini ja tõhusamalt levida. Sõidame Indiasse või Taisse puhkama, astume linnu või ahvi väljaheite sisse ja lendame koju – kaasas eksootilised bakterid ja viirused.
Teadlased üritavad olla valvel ning jälgida uusi kahtlasi haigusjuhte ja -puhanguid. Ametivõimud peavad olema võimelised ruttu reageerima ning laborid suutelised vajadusel uusi viirusi kiiresti uurima ja iseloomustama.
Nakkushaigusi välja juurida on üritatud ligi sada aastat. See õnnestus rõugetega, kuid näiteks malaaria puhul sellega ilmselt hakkama ei saada. Malaariatekitajat levitavad sääsed, rõugete puhul sellist tülikat vahelüli vaja pole.
Senikaua, kui planeedil Maa on metsikut loodust, kuni me soovime reisida ja peame koduloomi, jääb alati alles oht, et inimeste seas võib hakata levima mõni uus, loomadelt saadud haigus.
Kommentaarid