"Kromanov röökis: "Grünberg, ma ei lase teid enam kunagi filmi ligi!"" (6)

Kromanovile ei meeldinud orelimuusika, mille Grünberg "Hukkunud Alpinisti hotelli" ühe stseeni tarvis kirjutas. Grünberg aga keeldus Jüri Järveti koduoreli mängimise stseenile süntesaatorimuusikat kirjutamast. "See oli täielik jama! Seal on näha, et see on vanaaegne pill, ja Kromanov nõudis, et me peame sinna sündi panema. Ma lihtsalt ei täitnud tema käsku," meenutab Grünberg. Asi olekski tulnud ära muuta, kui mitte Arvo Pärdile poleks tollal 22aastase Grünbergi lahendus meeldinud.

Saatuse tahtel jäi vaidluse tekitanud "Hukkunud Alpinisti hotell" aga hoopis Kromanovi viimaseks filmiks. Sven Grünbergist on seevastu saanud kõige rohkem filmimuusikat kirjutanud eestlane.

Filmis kui liitkunstis tuleb selliseid lahkarvamusi ikka ette. Enamasti jääb siiski peale režissööri sõna. "Režissöör või produtsent – eriti kui on tegemist algajaga – valivad neid muusikuid, kelle muusika neile meeldib, aga väga tihti võib olla ka nii, et helilooja on eraldi muusikuna väga hea, kuid ei pruugi olla üldse võimeline filmile head muusikat tegema," räägib Grünberg.

Kui muusika ei toeta filmilugu, viib see vaataja eksiteele. Samamoodi ei tohi filmimuusika olla liiga tihti liiga intensiivne ja n-ö ooper omaette. "Kui muusika ei jäta inimesele ruumi jälgida filmi dramaturgilist põhijoont, on ka see halb," seletab Grünberg ja nendib, et ekslik on arvamus, justkui saaks filmimuusika kirjutamisega hakkama iga helilooja.

Eelkõige peabki inimene, kes filmile muusikat kirjutab, silmas pidama asjaolu, et muusika ei tohi pidevalt prevaleerida. "Film on eri kunstivormide sulam. Helilooja peab seda tajuma," selgitab Grünberg.

Filmimuusika seab päitsed pähe

Ometi ei saa muusika tähtsust filmis alahinnata. "Kui lugu ise on väga tugev, aga muusika on filmi jaoks ebasobiv, siis on sama olukord nagu siis, kui ühel füüsiliselt tugeval inimesel on 40 kraadi palavikku – üldreeglina ta ära ei sure ja põeb selle haiguse läbi, aga kui selline palavik on nõrga tervisega inimesel, siis võib see lõppeda kurvalt. Nii on ka filmiga," räägib Grünberg.

Ehkki vahel on tal kahju, et ta on väga palju oma ajast filmimuusika kirjutamisele kulutanud (eriti juhtudel, kui režissöör muusika asemel üksikuid pilli-klõnkse tahab), on filmimuusika kirjutamise juures kaks olulist momenti, mis heliloojat vägagi huvitavad. "Sa õpid arvestama teistega," ütleb Grünberg . Kasuks tulebki see tema sõnul eelkõige loovisiksustele, kel suureneb ego ja minakesksus. "Filmi tehes pead sa õppima end ka tagasi hoidma, teistega arvestama," seletab Grünberg. Teise asjana meeldib talle filmimuusika kirjutamise juures piiratud aeg.

"Oma plaate olen ma teinud aastaid, kuigi enamik ei saa aru nendest peensustest, milleni olen püüdnud tungida. Aga filme olen ma teinud nii, et sain filmi neljapäeval kätte ja laupäeval pidi juba valmis film eetris olema. Sa pead tohutult kiiresti reageerida oskama," räägib Grünberg ja lisab, et see on täpselt vastupidine tema soovile kõiki asju hoolega viimistleda.

Küsimusele, kumb tehakse enne, kas pilt või heli, vastab Grünberg, et kuidas kunagi. "Üldiselt tuleb muusika hiljem," ütleb ta, kuid möönab, et mõningatel juhtudel – näiteks Disney filmide puhul – tehakse kogu muusika enne valmis. "Pildi järgi ei saa nii täpset muusikat kunagi teha. Aga kui muusika on olemas, siis pilti saab küll ehitada nii, et ta on ülitäpne," seletab Grünberg. Näiteks Lotte filmi tarbeks tegin mitmed muusikalõigud ka enne valmis.

Kuidas sündisid Eesti tuntuimad filmihitid?

Peeter Tooma: "Viimsesse reliikviasse" jõudsin juhuslikult

Peeter Tooma , kes on "Viimse reliikvia" laulud iga eestlase südamesse laulnud, jõudis selleni oma sõnul puhta juhuse tõttu.

Pärast Peeter Volkonski loobumist sattusid filmitegijad ajahätta ning et Tooma juhtus parasjagu silmapiiril olema, saigi ta võimaluse need laulud sisse laulda.

Toomale – tolleaegsele esimese kursuse teatritudengile – avaldasid erilist muljet Paul-Eerik Rummo tekstid. "See istus igatpidi. Ei olnud kõhklustki ära öelda. Ja lood iseenesest on ka suhteliselt lihtsa helikeelega, nii et minusugusele diletandile sobisid," ütleb Tooma.

Heidy Tamme: "Nukitsamehe" laule laulsin nimetu lauljana

Heidy Tamme meenutab "Nukitsamehe" tegemist soojade tunnetega. "Vaatamata nõukogude ajale tehti ilusaid asju. Ja seda suurem oli see kodutunne ning vajadus selle eest seista," räägib Tamme.

"Nukitsamees" on laulja sõnade kohaselt ajatu – nii teemad kui ka muusika on praegu sama aktuaalsed nagu siis. Olav Ehala laulude võlu tugevus peitub sõnumis, mis on edasi antud väga hea meloodia ja rütmiga.

Heidy Tamme on filmis andnud lauluhääle Ines Aru kehastatavale ema tegelaskujule. Küsimusele, kas talle näitlejarolli ei pakutud, vastab Tamme, et ei saanud sellest unistadagi. "See oli kaheksakümnendatel, kui me kodulaulu laulsime. Mina läksin Soome elama ja automaatselt tembeldati mind riigireeturiks. Isegi mu nimi võeti esitajana tiitritest ära. Nii et ma olin nimetu laulja," meenutab Tamme.

Näitlejatööst kõrvalejäämise pärast ta siiski eriti ei kurvasta. "Kui tahad ikka professionaaliks saada ühel alal, milles su talent on kõige võimsam, ega seal siis palju ruumi ei jää igasugusteks muudeks asjadeks," räägib Tamme. Enesetäiendamist ja kogemuste hankimist peab ta küll oluliseks, aga: "See ei tähenda, et ma võiksin hakata näitlejaks ja ei tea kelleks veel", ütleb laulja, kes peab end vana aja inimeseks.

"Vanade ja kobedate" tuntuim lugu "Leegitsev armastus" sündis nädalaga

Rando Pettai , filmi "Vanad ja kobedad saavad jalad alla" režissöör, valis oma filmile muusikat arvestusega, et see annaks edasi õiget emotsiooni. "Fonoteegist leidsin tundmatu bändi Genialistid lindi ja uskusin, et nemad saavad kõige tabavamalt seda emotsiooni edasi anda," kirjeldab Pettai, kes peab oma filmi tehniliselt vesterniks – on see ju maaelust rääkiv komöödia.

Pettai meelest on tähtis, et vaataja tunneks end filmis sees olevana, et ta tahaks kõlanud muusikat uuesti kuulata ja veel kord rõõmu tunda. "Tihti me ei teagi filme, vaid teame lugusid," kirjeldab Pettai muusika osa filmitegemisel.

Üheks tuntumaks looks "Vanades ja kobedates" on Genialistide ja Lea Liitmaa sisse lauldud "Leegitsev armastus". "Otsisime romantilisse kohta midagi liigutavat ja meeldejäävat," meenutab Pettai. Genialistid proovisid sellist lugu luua nädal aega. Igaks juhuks oli olemas ka varuvariant, kuid seda ei läinudki vaja.

"Piret Laurimaa nägi Blacky moodi välja," põhjendas Genialistide solist Ivar Põllu lauljatari valikut. "Ivar Põllu helistas mulle ja ütles sellise lause, mille peale polnud võimalik öelda midagi muud, kui et jah, ma tulen kohe stuudiosse ja hakkan laulma!" meenutab tollal Blacky nime all esinenud Lea Liitmaa ise. "See kõlas umbes niimoodi, et me siin mõtlesime, kes võiks meiega duetti laulda, ja saime aru, et peale sinu ei olegi rohkem Eestis mitte kedagi, kes võiks seda laulda," räägib Lea. Tal on meeles, et lugu tundus talle kohe täpselt tema oma. "On väga palju lugusid, mis ei ole minu lood ja mida ma enamasti ka laulma ei hakka," toonitab Lea loo erilisusest.

"Rändaja õhtulaulu" ei tehtudki "Nipernaadi" filmi jaoks

Filmist "Nipernaadi" tuntuks ja armastatuks saanud "Rändaja õhtulaul" kirjutati hoopis Vanemuise etendusele "Veli Joonatan". "See laul oli juba varem olemas vinüülplaadil, mis anti välja Rootsis, ja eks ta levis siia Eestisse ka. Stsenarist Juhan Viiding oli see, kes soovis seda sinna "Nipernaadi" filmi," selgitab laulja Anne Maasik . "Ma andsin nõusoleku ja läkski seesama variant, mis oli juba varem salvestatud Vanemuise teatri laval."

Maasik sattus seda laulu laulma tänu sellele, et töötas Vanemuises Jaan Toominga trupis. "Kuna ma laulsin eesti luulet – eriti palju Ernst Ennot – ja Jaan Tooming hakkas just lavastama Ernst Enno ühte proosajuttu, siis ta soovis, et muusikalise poole eest hoolitseksin mina," räägib Maasik.

Mati Põldre: "Armastus on alati köitev."

Mati Põldre lavastatud film "Need vanad armastuskirjad" räägib helilooja Raimond Valgrest ja on seetõttu tulvil ka tema muusikat. Laulud valis režissöör sellised, mis aitaksid filmi teemat paremini avada – "Muinaslugu muusikas", "Ma olen liig halb", "Ma võtan viina"...

"Need on lihtsad lood, räägivad armastusest. Need on valdavas osas nostalgilised, kuid siiski positiivsed. Valgre ongi armastuse laulik ja armastus on alati köitev," selgitab Põldre laulude populaarsust.