Vene-aegne kodumasin maksab kõvasti (38)

Õnnetuseks puudub kallilt saadud vahvliküpsetil elektrijuhe, millel oleks kaks portselanist ühendusotsa, nii et esimene vahvlitegu ootab Henri peres alles õiget aega. Kõige rohkem on aga Henril kahju mulksuga kohvikeetlist, sest presskannukohvist on tal oma sõnul kopp ees ning sõbra sünnipäeval "mulksutajat" nähes kargas korraga pähe, et mammal on ju ka see olemas, ja päris tutikas. "Aga võta näpust, kaks nädalat jäin hiljaks. Mamma jõudis minust ette!" on Henri enda peale pahane.

Uhti kõrtsiemand Kai Paks ei mõista neid inimesi, kes mulksuga kohvikannust vaimustuvad: "Mis mõnu saab olla läbikeedetud kohvist?! See ei ole ju enam kohv ega midagi!" Aga vanade asjade väärtust ta siiski hindab: kõrtsis on kasutusel kaks väärikas eas elektrisamovari – keedavad vett nii mis mühin. Ka päevinäinud Straume kohviveskit läheb iga nädal vaja... kõrvitsaseemnete jahvatamiseks.

Miks noorem rahvas Vene-aegsetest vahvliküpsetitest, kohviveskitest, käsiriividest ja mehaanilistest hakklihamasinatest vaimustub ja on nõus nende eest hunniku raha välja käima, selle kohta on Kai Paksul oma versioon: "See on puhas trend, mitte niivõrd vajadus. Nostalgia lapsepõlvest, kui kodusöögil oli kordumatu maitse – eriti, kui isa ajas liha läbi hakklihamasina ja ema küpsetas kotlette. Neid ei saa nüüd enam mingi raha eest osta, ja seetõttu üritatakse ise mälestusi taastada!"

Vanal hakklihamasinal on hing

Uhti kõrtsiemanda kasutada on esimese Eesti Vabariigi päevil ostetud, tema vanaemale kuulunud Husqvarna firma hakklihamasin, teine vändaga lihamasin on koguni tsaariaegne. "Ühe korraliku hakklihamasina andsin miniale. Las ta siis väntab turult taluniku käest ostetud liha läbi ja rõõmustab." Vene-aegsete hakklihamasinate suhtes on Kai Paks kriitiline: "Mida neid taga igatseda? Nad ei käi koost lahti ja pärast ei anna neid kokku kruvida. Ja noad olid neil kohe ostes juba nürid!" Ainult pildi järgi mõnest internetiportaalist tema oma sõnul endale lihamasinat küll osta ei julgeks, maksku see kuitahes vähe ja olgu himu seda saada kas või kinnisidee.

Oma lapsepõlveaegset hakklihamasinat peavad lausa asendamatuks aga toidublogijad õed Jaanika ja Signe Anton. "Hakklihamasin on meie peres asendamatu abimees, just nimelt hakkliha või pasteedi tegemisel ei asenda seda miski," kinnitab Jaanika ning Signe lisab, et olgugi lihamasin juba üle kolmekümne aasta vana ja sellega on lugematu arv kordi pasteeti tehtud, pole selle töökindlus kehvemaks muutunud. Masinas on lõiketera, aga seda saab teritada, ja muud osad funktsioneerivad endiselt hästi. Jaanika Antonile sobib, et hakklihamasin käib osadeks lahti, siis on seda mugav pesta.

Elektrilist hakklihamasinat ei ole õed Antonid proovinud ja seetõttu ei oska nad ka võrrelda.

Küll aga on Jaanika kuulnud, et on kodukokkasid, kes teevad pasteeti või hakkliha saumikseriga. See ei sobi aga kindlasti mitte: "Saumikser muudab kõik imelikuks püreelaadseks massiks, õiget hakkliha või pasteeti sellega teha ei saa."

Osta.ee-st on vana hakklihamasina uueks omanikuks võimalik saada heal juhul 10 euroga. Aga tuleb arvestada, et ka kõige lihtsama köögimasina alghind võib enne kella kukkumist tõusta ulmeliseks.

Vene-aegne vahvlimasin on hinnas

"Töötava ja täiesti korraliku nõukaaegse vahvlimasina sai veel krooniaja lõpus kätte 200–300 krooniga, nüüd on kas või osta.ee portaalis hinnad ikka väga kirved," räägib firmajuht Anneli, kellel on kodus kaks vahvliküpsetit – "väikese ruuduga" ja "suure ruuduga". Ja see polnud sugugi nostalgia, mis kaksikute poegade ema Katrit sundis turult Volta omaaegset vahvlimasinat ostma: "Kaks aastat tagasi ostsin kaubamajast uue moodsa vahvlimasina, kuid see poolitas vahvleid imelikult ja küpsetas selliseid pakse pehmeid koogikesi."

Kes armastab krõbedaid õhukesi vahvleid, soetab endale Vene-aegse vahvlimasina ja pigistab hinna suhtes silma kinni. Leia (29) maksis oma sõnul päris uue vahvlimasina eest 60 eurot: "Ja siis? Täiesti tutikas vahvlimasin, eesti- ja venekeelsed retseptidki on karbis kenasti kaasas."

Toidublogijad Jaanika ja Signe oleksid vajadusel valmis ostma ka kasutatud Vene-aegse vahvlimasina, aga ilmselt ainult sel juhul, kui see ei maksaks üle 20 euro ja töötaks tõrgeteta. Jaanika sõnul on nende kasutuses vahvlimasin, millel vanust juba päris mitu aastakümmet, ja ei saa garanteerida, et ta lõpmatuseni töötab: "Kõik asjad amortiseeruvad ja mingil hetkel neid enam ilmselt parandada ei saa."

Õdedel on kogemused ka tänapäevase vahvlimasinaga, mis küpsetas nn belgia vahvleid (paksud ja pehmed vahvlid, meenutavad natuke pannkooke), aga rohkem meeldivad ikka krõbedad ja õhukesed vahvlid, mida seesama nõukaaegne masin edukalt küpsetab.

"Arvet ei ole pidanud, kui tihti me vahvleid teeme – vahel tihedamalt, vahel harvemini. Kuid sageli on need pidupäevalaual ja olid ka lapsepõlves alati sünnipäevalaual. Ka isa oli meil vahvlite tegemisse haaratud, talle meeldis lisaks tavalistele vahvlitorudele ka veidi eksperimenteerida ning tagurpidi keeratud piimapudeli abil kuumadest, äsja masinast võetud vahvlitest korvikesi vormida." Õed naeravad, et koguni nende pere vahvlitaina retsept on püsinud muutumatuna aastakümneid ja küllap püsib seni, kuni jätkub vahvlisööjaid.

Jaanika ei oska öelda, miks vanad vahvlimasinad nii hinnas on: "Vaevalt et eestlane vahvleid varasemast rohkem sööma on hakanud. Kohati jääb mulje, nagu see oleks mingi kunstlikult tekitatud hullus, et retro on moes." Arvestades aga nende masinate eluiga, tuleb tunnistada, et töökindlust neil ometigi jagub. Kõigele vaatamata.

Vahvlite kõrval on uuele elule äratatud ka pähkliküpsised, mis on samuti Jaanika ja Signe lapsepõlvest pärit maiustused. Kookoshelbeid siledapinnaliste pähkliküpsiste sisse ei pandud, küll aga keedukreemi või kondenspiima. Neid küpsetati pidupäevadeks ja neil oli hea minek. Pähkliküpsiste vormid olid juba Vene ajal tõeline defitsiit. "Pähkliküpsiste vorme on kahte tüüpi, ühed on nn pähklirauad, millega saab küpsiseid küpsetada pliidi peal, ja teised on ümarad vormid, kuhu tainas tuleb ühekaupa sisse suruda ja siis ahjus küpsetada."

Õed-toidublogijad eelistavad ise just nimelt neid viimaseid – mugav teha ja korraga saab suhteliselt suure koguse, sest ühe plaadi peale mahub ikka paarkümmend pähklipoolikut. Aga ümarate pähklivormide hind täikal on tõeline kirves – 4 eurot ühiku eest ehk siis plaaditäis vorme läheb maksma 80 eurot. Selle raha eest saab vähemalt 20 karpi Raffaellosid.

"Pähkliraudu liigub ikka rohkem kui näiteks vahvlimasinaid, aga kohati tahetakse neid müüa absurdselt kalli hinnaga," möönab Jaanikagi. Ilmselge, et ka nende küpsiste puhul on ilmselt väärtuse hindamise olulisteks teguriteks nostalgia ja lapsepõlvemaitse.

Lastelastele jääb mälestus

"Tegelikult on igal ajal olnud midagi põnevat ja omanäolist ning on toodetud paremaid ja halvemaid asju. Igaühe vaba valik, mis talle meeldib, mida ta teha ja süüa tahab või kui palju ta on nõus ühe või teise köögividina eest maksma," ütleb Jaanika Anton.

Tänapäeva moodsatest köögimasinatest 30 aasta pärast vaevalt et ükski enam hinges on ja kedagi teenib. Tootja ise on asjad selliselt timminud, et 5–6 aastaga saavad kohvimasina ja veekeetli elupäevad otsa. Ei usu ka Jaanika ega Signe, et nad saavad 30 aasta pärast praeguse köögikombaini, mikseri või kohvikannu oma lastele pärandada. Kui üldse midagi, siis just vana käsiajamiga hakklihamasin ja pähkliküpsiste vormid (karta on, et vana hea vahvlimasin on selle aja peale hingusele läinud).

"Üldjuhul peavad tänapäeva köögimasinad vastu umbes 10 aastat, siis lihtsalt hakkavad lagunema," ütleb Signe. Jaanika lisab, et praegune ühiskond soodustabki ju tarbimist ning uuel põlvkonnal puuduvad lapsepõlvemälestused vanadest masinatest või toitudest, mida nendega tehtud sai. "Siis puudub sellel uuel põlvkonnal ka igasugune emotsionaalne väärtus nende masinate suhtes ning pilk jääb ikka peale moodsatele ja läikivatele köögimasinatele."

Kui palju aga küsitakse turul vana Vene-aegse vahvlimasina eest aastal 2030, tasuks mõnel praegusel vahvliküpsetajal kindlasti uurida, kui õige aeg käes on.