Mari-Leen Albers pärast maovähendust: "Asjad jäid suureks vaid nädalaga!" (1)

Mari-Leen pole maovähendusoperatsioonist saladust teinud. "Välimus on totaalselt muutunud, iseloom mitte. Enesekindlust on juurde tulnud, seda küll!" Kuulus ja tiba kummaline, sest hambaid on tema kallal ikka teritatud. Kas vihatakse või armastatakse, kuid ükskõikne pole tema suhtes keegi.

Ta on rõõmus, et tema ümber olid inimesed siis, kui ta oli reaalne pall, ja on ka praegu, kui kaalu on varaemast pool tsentnerit vähem "Minu lähedal on olnud inimesed, kellele olen meeldinud mina, mitte milline ma välja näen."

Ei näinud ennast paksuna

Mari-Leen vaatab vahel oma vanu fotosid ega suuda uskuda, et ta üldse nii suur oli: "Ma ei näinud ennast sellisena! Vaatasin sajakilosena peeglisse, mõtlesin, kurat, kui ilus, ja ma teen seda praegu ka. Ma olen tõesti ego ja mind ei huvita, mida keegi kuskil arvab. Olen selline nagu ma olen, võtke või jätke. Sõbrad ja lähedased on õnneks võtnud, mitte jätnud."

Seda, et tervislikum oleks vähem kaaluda, teadis Mari-Leen ka paksuna, aga: "No see ei jõudnud minuni. Nii raske oli end sajakilosena kuskile trenni veeretada! Jaksu polnud isegi kingapaelu siduda, rääkimata zumbast või vesiaeroobikast."

Maovähendusoperatsioon ei ole Mari-Leenu sõnul lihtsama vastupanu teed minek, nagu paljud arvavad – see on paljude paksude viimane võimalus. "Kerge on öelda, et mine tee trenni. Aga soovitan 50kilostel, kes nii räägivad, võtta selga jahukott ja minna näiteks jooksma – huvitav, mitu meetrit nad jõuavad?"

Esimene helesinine unistus oli Mari-Leenul eelmise aasta novembris operatsioonile minnes, et jõuluks tahaks juba 20 kilogrammi kergem olla. Arst öelnud, et ta on napakas, ja ennustas, et miinus 20 kilogrammi tuleb kolme kuuga.

Aga jõululaupäevaks oli Mari-Leen esimese eesmärgi saavutanud. Järgmisena tahtis ta veebruariks – oma sünnipäevaks – olla juba 30 kilo kergem ja seda ta ka oli. "Kuna selleks ajaks oli kaal juba päris palju langenud ja ma teadsin, et esimene 30% ülekaalust kaob kiirelt ning ülejäänu nimel tuleb vaeva näha, seadsin uueks eesmärgiks olla 1. juulil (keset suve) 44 kilo kergem." Ja sel suvel kaaluski Mari-Leen täpipealt nii palju kui 13 aastat tagasi, kui oli veel nunnu kooliplika.

Et elu oleks kui lill

Enda sõnul pole Mari-Leen agar dieeditaja ja trennitegija kunagi olnud. "Olin proovinud üht ja teist, võtnud natuke alla, siis jälle käega löönud ja rõõmsalt edasi söönud. Operatsioonile olin mõelnud aastaid, kuna mu sõbranna käis seal. Nägin, et ta võttis poole aastaga alla 60 kilo, ta oli minust poole suurem ka." Mari-Leenu ei heidutanud isegi see, et mingil hetkel võttis sõbranna umbes poole kaotatust tagasi ja talle tehti uus operatsioon.

Mari-Leenu elus kulges edasine kiirelt. "Märtsis perearst, augustis kirurg ja novembris operatsioon. Sattusin kuidagi iseenesest sellesse lainesse, et sain kohe operatsioonile." Mari-Leen teab, et praegu on järjekorrad nii pikad, et ei öelda isegi kvartalit, millal võiks opile pääseda – öeldakse vaid aasta.

"Hirme mul eriti ei olnud, ma ei osanud midagi karta. Teadsin, et iga operatsiooniga võib kaasneda surm või erinevad tüsistused, aga olin positiivselt meelestatud – mina see ei ole." Enne haiglasse minekut oli Mari-Leen surmkindel, et juba samal õhtul istub ta arvutis ja keegi ei saa arugi, et ta on vahepeal ära olnud.

Äraolek kestis aga terve nädala. Mari-Leen ütleb, et tegelikkuses peaks see operatsioon kestma paar tundi ja haiglas peaks olema 3-4 päeva. Millegipärast juhtus aga nii, et tema läks operatsioonile kell 9 hommikul ja tegi silmad intensiivravis lahti õhtul kell kuus. "Esimene mõte oli: kas mees teab, et ma siin olen ja ikkagi elus? Hull väsimus oli. Uuesti ärkasin hommikul, kui arstid mu ümber siblisid ja mind kohendasid, pesid ja vahetasid plaastreid. Magasin teise päeva veel otsa. Valu ma eriti ei tundnud, tilguti jooksis kogu aeg ja ilmselt olin ma nii uimane, et ei hoomanud midagi."

Mari-Leen ütleb, et veel kolmandagi päeva hoiti teda intensiivis ja ta ei tea siiani, miks ta seal nii kaua oli: "Siis ei osanud küsida, kuna väsimus oli suur, ja mis ma tagantjärele ikka uurin, kaal langeb ja elu on lill."

Viiendal päeval oli noor naine ikka veel haiglas, lõpuks kauples arstilt end koju. "Arst ei tahtnud mind üldse lasta – kartis, et söön end lõhki –, aga mul polnud isegi tühja kõhu tunnet. Lonks vett tekitas tunde, et kohe suren, kõht on pungil," meenutab maovähendaja.

Iga kuu uued riided

"Viimased püksid, mis ma endale eelmise aasta suvel ostsin, olid number 52! Paisusin pidevalt, kogu aeg tuli osta suuremaid riideid ja neid oli raske leida. Kuna ma ise end paksuna ei tundnud, siis mingeid eraldi paksukeste poode ma ei külastanud – käisin ja ostsin riideid ikka tavaketikauplustest." Mari-Leen naerab, et midagi läks isegi selga. Aga marru ajas see, et paksukestele olid mõeldud ainult sinised ja mustad teksad: "Miks meil ei olnud riietel lahedaid lõikeid ja kulutatud ääri ja nii edasi? Mul tekkisid küsimused, miks paks peab riides käima nagu heinakuhi, miks paks ei tohi olla moodne."

Mingil hetkel pärast operatsiooni mõistis Mari-Leen, et olemasolevad riided saavad parajaks, et nad enam ei kisu kuskilt ja istuvad seljas hästi: "Vaid nädalaga jäid asjad suureks. Ma ei jõudnud nii kiirelt uusi muretsedagi, kui vaja oleks olnud."

Kuna kaal aina langes ja langeb siiani, ei soovi saleneja ostudesse mõttetult investeerida. "Jaanuaris käisin Soomes ja ostsin endale suure hulga riideid, seal lihtsalt on mitu korda odavam kui siin. Milleks maksta teksade eest 40 eurot, kui ma neisse kuu aja pärast upun? Parem ostan sama raha eest neli paari, kõik eri numbriga."

Väiksem magu, teised isud

Mari-Leenul on kahju vaid imeilusast kasukast, mille ta ostis talvel, et aasta pärast kanda: "See ei läinud siis eest kinnigi, nüüd võin hõlmad teineteise peale panna ja vöö peale tõmmata, et üldse seljas seisaks."

Mari-Leenule on tunnustavalt öeldud, et ta on muutunud palju naiselikumaks. "Enne olidki valikus vaid teksad ja kampsun. Nüüd saan osta kleite, pintsakuid, pükse, mis ei kisu ega tee mind veel paksemaks."

Viimasel aastal on Mari-Leen lasknud teha endale vaid ühe kleidi: "Seegi on keskosast megatrimmiv, ehk saan seda kanda ka siis, kui veel paar numbrit kahanen."

Pärast operatsiooni mahutab Mari-Leenu magu kõigest 20 ml. Keskmisel inimesel on magu tegelikult 500 ml, aga kuna magu venib kümme korda, siis seetõttu end ka suureks süüakse.

"Algul oli mul tükk tegemist, et kõige väiksem jogurtki päevaga sisse süüa. Vett sai juua lonkshaaval." Kõige hirmsam olnudki see, et umbes kuu pärast operatsiooni, kui sai juua juba neli lonksu korraga, tabas Mari-Leenu äng, et ta ei saa kunagi januga juua: "Et kui tahaks juua, siis kulistaks mingi vee alla – seda ei saa. Või saab küll, aga aega läheb lihtsalt."

Ka süüa võib Mari-Leenu sõnul tegelikult kõike, ainult hästi aeglaselt ja tunduvalt väiksemaid koguseid kui varem. "Ma ei suuda ära süüa tüüpilist klaaskausis pakutavat kartulisalatit kuskil kohvikus, seda on minu jaoks liiga palju. Mõnikord on mõni söök nii hea, et tahaks veel ja veel, aga kui ei mahu, siis ei mahu!"

Isudki on muutunud: "Varem armastasin liha, sõin seda 3-4 korda nädalas, nüüd ma liha ei taha. Liha tekitab kohutava raskustunde kõhus." Seevastu tahab Mari-Leen nüüd magusat. Paksuna teda šokolaad, kommid ja koogid ei erutanud, nüüd organism lausa nõuab neid. "See võib muidugi tuleneda ka vitamiinipuudusest ja ma üritan pigem tarbida värskeid mahlu, et vitamiine saada."

Kui inimesed juba aru hakkasid saama ja puistasid teda komplimentidega üle – küll sa näed hea välja –, polnud Mari-Leen sellega harjunud ega osanud käituda. "Selle asemel, et viisakalt aitäh öelda, olin ma alati mingi kohtlase "ma tean" vastaja." Nüüdseks oskab ta juba ka viisakalt tänada.

Uus imago, uued pakkumised

"Kõige suurem muutus kaalu langemise juures ongi see, et ma esiteks saan osta ja kanda riideid, mida ma tahan. Ja teiseks see jõud, mis minus on – ma jõuan trepist käia, ma jõuan jala poodi minna!" Mari-Leen räägib, et varem tekitas temas poodiminek õudu. Ta helistas meeleheitlikult kõik sõbrad läbi, et äkki keegi viitsib leiba tuua, sest isegi 300 meetri läbimine tundus õudusena!

Uus imago, uus elu? "Mingil hetkel tõesti sadas tööpakkumisi uksest ja aknast, aga ma ei taha uskuda, et see on seotud mu kaaluga – päris nõme, kui oleks."

Mari-Leen tunnistab oma edevust, kuid kuskile saatesse ta ilmselt tantsima või laulma ei läheks. Pigem ostaks veel ühed uued ägedad kingad, läheks kuskile peole ja poseeriks fotograafidele. "Ja loen pärast Elu24st kommentaare. Ma ei ole mingi staar, ma ei taha kuskile saatesse minna, ma olen lihtsalt keskmisest rohkem edev ja naudin tähelepanu, aga see on ka kõik."

Mis saaks siis, kui kaal tuleks tagasi? "Kui ma peaksin ärkama homme sajakilosena, oleks ikka päris masendav! Õnneks seda ei juhtu." Aga kui juhtubki, siis nüüd Mari-Leen teab, et piitsutaks end selleni, et vähendaks toidukogused 100 grammini ja sööks kas või kaheksa korda päevas, sest: "Nii kaob kaal kõige kiiremini, paari nädalaga harjub magu vähema toiduga ja tõmbub kokku. See oleks taas teekond, aga lõpptulemus oleks seda väärt!"

Maovähenduslõikus ehk bypass

Maovähenduslõikusega luuakse väike maokönt, mis ühendatakse otse peensoole keskosaga. Operatsiooni tulemusel tekib kiiresti täiskõhutunne ja toidu imendumine väheneb tunduvalt. Arvestada tuleb sellega, et maovähenduslõikuse käigus tehakse anatoomilisi muudatusi, mille tulemusel muutub toitainete lagundamise protsess, seetõttu on sellel operatsioonil ka tüsistuste ja kõrvaltoimete tekke oht. Kuna operatsiooni tulemusena väheneb toidu imendumine, võib organismis tekkida mineraalainete ja vitamiinide puudus, seepärast tuleks nii vitamiine kui ka mineraalaineid toidulisanditena juurde võtta.

Operatsioon, mille käigus juhitakse toit maost mööda, aitab kaalu langetada, ent siiski ei ole see iseseisev kõhnumismeetod ega anna tulemust ühe päevaga. Selleks, et keha loobuks liigsetest kilodest, tuleb muuta ka liikumis-, söömis- ja suhtlemisharjumusi. Pärast maovähenduslõikust võib patsient kaotada kuni 70% liigsest kaalust.

Eestis ei tehta seda lõikust alaealistele. Allikas: www.kergemaks.ee