Inimesed

MIDA KÕIKE KIIRABIS EI NÄE: poodu pages metsa ja õde kadus keset sõitu! (24)

Maria Karumets, 10. oktoober 2012, 06:59
Erik Velleramm on kiirabivaldkonnale truuks jäänud ja tegutseb nüüd oma firmaga Eldred, kel on kiirabiteenuse osutamise luba, ja turvab spordi- ja massiüritusi. Foto: Tiina Kõrtsini
Erik Velleramm, kelle töö kiirabibrigaadis ja erakorralise meditsiini osakonnas kestis ligi 20 aastat, teab kiirabibrigaadide tööst lugu, kuidas boamadu paelussiks osutus ja kuidas haige juurde pääsemiseks vale maja antiik-uks maha lõhuti. Oma kiirabitööst ja kolleegide juttudest võib ta pajatada aga veel hulga uskumatuid lugusid.

90ndate algus, kiirabi väljakutse põhjuseks olid põletushaavad. "Kui brigaad kohale jõudis, oli kõik õige, aga põletushaavade tekkelegend väga huvitav: mees tegi kuuma suveilmaga kodus remonti – värvis radiaatorit trussikute väel, mis olid number suuremad," jutustab Erik Velleramm. "Suurtest trussikutest rippus midagi välja. Mööda läks kassipoeg ja vaatas, mis siin on, ja pani käpaga laksu kirja. Mees hüppas püsti, peaga vastu selja taga seisvat köögiriiulit ja prantsatas siis kuuma tapeediliimipotti. Tagajärjeks munandirebend ja peahaav, tagumikupõletus oli kõige hullem," meenutab Velleramm. Seda lugu peab ta oma karjääri jooksul kuuldust kõige ebaloomulikumaks sündmustejadaks põletushaavade tekkimisel.

Juhtunud on muidugi palju selle peaaegu 20aastase kiirabitöö ajal, rohkem on tal meeles kaugemast ajast. Näiteks on kunagi Rakveres kiirabibrigaadi pihta püssi lastud, mõni aasta tagasi anti pealinnas brigaadile peksa, noaga taga aetud on vaat et igal pool Eestis.

Sõidu pealt on nad ka kivi autosse saanud, kui rekkarataste alt lendas naiserusikasuurune kivi läbi auto esiklaasi juhi ja tema kõrval istunud arsti vahelt läbi. Kuna tagatool, kus istus õde, on natukene autojuhi selja taga, pääses õde napilt kivitabamusest.

Ammendamatuid sekeldusi pakuvad aadressid. Mõni on juhatanud kiirabi küll ühele tänavale, siis uuesti helistanud, et asub hoopis teisel tänaval ning läinud lõpuks välja tänava nime vaatama, avastanud, et elab hoopis kolmandal tänaval – inimene lihtsalt äsja kolis uude koju ega teadnud oma aadressi. Mõnikord unustavad inimesed ka seda mainida, mis linnas nad elavad.

Velleramm meenutab: "Inimesel oli insult. Tuli sõita Tartust välja Räpina maanteed pidi üle Luunja silla, keerata vasakule, sõita hooldekoduni, sealt kaks kilomeetrit paremale piimapukini, sealt vasakule, sõita kolm kilomeetrit, kuni tee ääres on kuuseheki kõrval bensiinitsisternid ja kollane maja paistab. Hästi lihtne, eks. Teeme selle kõik läbi, aga sellise kohani ei jõua. Püüdsime ühe kohaliku kinni, kelle käest küsida, kus otsitav inimene elab. Tema vastas, et elab küll siinkandis, aga oleme väga mööda pannud. Esimene mure hakkas hooldekodu juurest, kust tuli keerata vasakule, mitte paremale. Tuli välja, et inimene juhatas nii, nagu tema juurest ära minna, mitte tulla. Kohale jõudes nägime, et tee ääres maja tähendas 200 meetrit üle põllu, mingid vankrijäljed läksid sinka-vonka. Kuusehekk oli hoopiski kuus mitmekümnemeetrist väga vana kuusepuud. Bensiinitsisternid oli hoopiski kaks külameeste naftavaati. Ja kollaseks tegi maja üks pisikene kunagine värvilaik. Vanainimene seletas seda, mismoodi tema juurest ära minna ja kirjeldas seda, mida mäletas seal kunagi olevat. Maja võis tõesti kunagi kollane olla ning suured kuused kunagi tõesti hekina kasvada." Kiirabiautojuhi soovitusel võiks nooremad kirjutada oma maal elavatele vanematele kuskile kapi peale teejuhatuse, et vajadusel saaksid nad seda sealt abi kutsudes maha lugeda.

Poodu pages metsa

Üks lausa Sherlock Holmesi lugude vääriline väljakutse viis brigaadi Koplisse viiekorruselisse majja. Korteriuks oli veidike paokil. "Läksime siis sisse ja ootasime, et kohe põrkame poodu jalgade vastu, aga ei midagi. Hõikame, ikka vaikus. Keegi pidi ju kodus olema, meid vastu võtma, aga kui hüüame, ei vasta keegi. Mitu tuba käisime läbi. Üks tuba oligi veel jäänud, selle uks ka natuke paokil ja tuba pime – järelikult ripub siis seal. Lükkasime selle ukse suure kääksuga lahti, panime tule põlema – suur uriiniloik maas, aga keegi ei ripu sealgi," meenutab Velleramm. Pähe kerkis juba küsimus, kas laip on ära varastatud. Aga et ühtegi asitõendit polnud ja üleüldse mitte midagi polnud, ei olnud mõtet ka politseid kutsuda.

Brigaad hakkas ära minema. "Istusime autosse, aga mingi mees jooksis ja ütles, et tema kutsus kiirabi. Küsisin, kus see poodu siis on. Mees vastu: jooksis pargi poole," räägib Velleramm. Ta lisab, et taga ajama nad poodut ei hakanud – kui ära jooksis, siis järelikult midagi viga ikka polnud.

Roostes majanumbri pärast lõhuti uks

Kiirabi on haige juurde pääsemiseks vahel ka üht-teist lõhkuma pidanud. Aastal 1993 saadi väljakutse ühele Tallinna tänavale, põhjuseks valu rinnus. "Trepikoja uks oli lukus. Lasime häirekeskusel tagasi helistada, et tehku uks lahti, aga keegi ei vastanud enam," meenutab Velleramm. Ega midagi, tuli autosse istuda ja tagasi baasi sõita. Peatselt tuli uus väljakutse samale aadressile. "Inimesel on väga paha olla, liikuda enam ei jõua, aga naaber lubas alt ukse lahti teha. Jõuame sinna – uks ikka kinni!"

Kuna inimesel oli ilmselt tõesti paha olla, otsustas kiirabibrigaad trepikojaukse maha lõhkuda. Ilus vanaaegne tammepuidust uks. "Hakkasime seda siis jalgadega sisse peksma, leidsime ka abilisi – noored tulid baarist ja asusid appi lõhkuma. Seda suurt ust andis ikka peksta! Saime lõpuks uksest sisse, läksime korteriukse taha, lasime kella – sealgi uks lukus, keegi sisse ei lase. Aga korteriust ju niimoodi maha ei peksa," pajatab Velleramm.

Brigaad läks alla tagasi, et kutsuda politsei. "Ootasime politseid. Tegin tol ajal veel suitsu, panin suitsu ette ja jalutasin maja nurga peale. Vaatan maja numbrit – 45, nagu väljakutseski märgitud. Aga... väike roostes a-täht seal taga!" kirjeldab meedik, kuidas nad avastasid, et lõhkusid maha vale maja ukse. Samas oli kõrvalmaja uks kenasti lahti.

Korravalvurid lustisid lunapargis

Velleramm meenutab ka 90ndate algul juhtunud lugu, millest kiirabivalve mitu päeva rääkis ja mis omal ajal linnalegendi kuulsuse sai. Pirital oli Tšehhi lunapark, kus kaks korravalvurit valvasid öösel korda. Kuna oli rahulik ja öösel keegi lunapargis laamendamas ei käinud, otsustasid mehed ise veidikene lõbutseda ning istusid atraktsiooni peale, mille nimi oli Karikakar – selline ratas, mis algul keerleb maaga paralleelselt ning hoo saavutades hakkab risti maaga pöörlema. "Panid nupust atraktsiooni käima, hüppasid ruttu peale ja panid rihmad kinni. Selle peale nad aga ei mõelnud, kes ratta pärast välja lülitab," meenutab Velleramm juhtumit. Korravalvurid tiirutasidki seal seni, kuni üks vanataat oma taksikoera pissitama tuli. "Ta vaatas, et miks küll Karikakar käib, ja vajutas punast nuppu, mis selle seiskas. Mehed rippusid seal teadvusetult väga raskes seisundis," kirjeldab Velleramm. "Mõlemad jäid õnneks ellu. Aga kui poleks taksil öösel pissihäda tulnud, siis oleks see lõbusõit väga kurvalt võinud lõppeda," ütleb meedik. "Meeletu tsentrifuugimine keerab sisikonna sassi ja ajab aju segadusse."

Kardetud boamadu osutus paelussiks

Peaaegu kakskümmend aastat tagasi seletas üks inimene häirekeskusele, et tal on korteris pikk uss, põhimõtteliselt mitmemeetrine madu. "Saadeti kohale päästeteenistus. Metsik loom ju, suur boamadu. Päästjate kohale jõudes selgus, et boamadu oli tegelikult paeluss," naerab Velleramm. Inimene oli väljutanud paelussi, kuid ei osanud või ei tahtnud seda välja öelda ja seletas, et tal on põrandal suur mitmemeetrine madu.

"80ndate lõpp. Brigaad sai järjekordse väljakutse. Pikk rohkete väljakutsetega päev oli juba seljataga. Autojuht ka väsinud, jäi punase foori taga seisma. Rohelise tule süttides sõitsid edasi ja jõudsid sihtkohta. Läksid üles patsiendi juurde, arst küsib: aga kus õde on? Mõlemad nägid, et auto peale ta istus, arstikohver kaasas. Autos pole aga ei õde ega tema kohvrit. Ometi kõik nägid, et ta kaasa tuli! Õnneks patsiendil süsti vaja ei olnud ja brigaad hakkas tagasi baasi sõitma. Seal, kus valgusfoor oli, istus õde kõnnitee ääres kohvri peal ja magas. Õde arvas valgusfoori taga, et nad on juba kohal, võttis kohvri ja astus välja."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee