Ellerheina uus peadirigent: "Nädalad jäävad lühikeseks küll!"

Ellerheina eestvedamise kõrval juhendab koori peadirigent Ingrid Kõrvits (44) Tallinna Muusikakeskkooli lastekoori ja noortekoori, on samas koolis ka koorijuhtimise ja vokaali osakonna juhataja ning õpetab solfedžot ja koorijuhtimist. "Nädalad jäävad vahel lühikeseks küll!" tunnistab ta naerdes, kuid kinnitab, et on seni kõigega kenasti hakkama saanud.

"Mul on omamoodi katseaasta. Proovin, kuidas on võimalik selle kõigega hakkama saada. Loodetavasti ei pea ma edaspidi midagi ära jätma. Õnneks ei ole vahemaad suured. Oleks päris stressirohke, kui mul tuleks kesklinna tööle sõita!" arvab Ingrid. Nimelt elab ta Nõmmel, kus asub muusikakeskkoolgi, ja Ellerhein tegutseb naaberlinnaosas Mustamäel Kullo huvikeskuses.

Koorijuht ja muusikapedagoog leiab, et hetkel pole põhjust kurta, sest alati saaks olla veel kiirem. "Järgmisel hooajal algab juba laulupeoks valmistumine ja eelproovide läbiviimine – siis on veel üks amet juures."

Muusikakeskkoolis koorijuhtimist õppinud Ingrid on Ellerheinaga seotud juba 35 aastat, kolmandast klassist alates. Viiendast üheteistkümnenda klassini laulis ta kooristuudio asutaja Heino Kaljuste käe all. "Ta oli nõudlik, aga samas isalik dirigent. Ellerhein oli nagu tema suur pere. Kõik austasid teda väga, aga teisalt oli ta soe ja sõbralik," mäletab Ingrid.

Veerand sajandit emaga kolleegid

Ise asus ta koori juures tööle konservatooriumi esimesel kursusel õppides, 1987. aasta jaanuaris. "Töötasin pool aastat solfedžoõpetajana, sügisest läksin juba lastekoori teiseks dirigendiks. Ema Anneli Mäeots kutsus mind Ellerheina. Miks ta peaks hakkama kuskilt kaugemalt otsima, kui inimene on lähedalt võtta?" räägib Ingrid, kes on sest ajast saati emaga ka kolleegisuhetes olnud. Ema-tütar on ka aastaid üheskoos muusikakeskkooli õpetajateperesse kuulunud.

"Ma arvan, et see ei ole meie läbisaamist mõjutanud. See on kahe otsaga asi: ühest küljest on lihtne ja teisest küljest jälle keeruline. Väga lihtne ja mugav on, et saad kõigest normaalselt rääkida: ei pea liigselt mõtlema ja sõnu valima. Võimalik on välja öelda mõningaid asju, mida lihtsalt töökaaslasele ei ütleks," võrdleb Ingrid. "See on normaalne, et jutt pidevalt tööle kaldub. Räägid maast ja ilmast ja vahepeal ikka tööasjadest ka."

Muusikaarmastus pärandub nende peres põlvest põlve. Ingridi ja tema muusikust kaasa Tõnu Kõrvitsa vanem tütar Greete, kes tudeerib praegu Tallinna Ülikoolis, käis põhikooli lõpuni muusikakeskkoolis ja jõudis veidi aega kuuluda ka ema juhendatava noortekoori ridadesse. Noorem tütar Paula õpib muusikakeskkooli teises klassis viiulit, mida Ingrid isegi osata tahaks. "Tema kõrvalt vaatan, kuidas viiulimäng käib – päris raske amet!" leiab muusikapedagoog. Kahe aasta pärast hakkab Paula ema käe all lastekooris laulma.

Mida pere sellest arvab, et Ingrid kui orav rattas ringi jookseb? "Neile meeldiks muidugi, kui ma rohkem kodus oleks. Just õhtud on kinni. Ellerheina proovid on õhtuti kolm korda nädalas: esmaspäeval, kolmapäeval, reedel. Kontserdid on ka tihti nädalavahetustel," nendib Ingrid.

Vaheldust pakub muutuv koosseis

"Esialgu tundub, et meil läheb kenasti," ütleb Ingrid uue peadirigendi ameti kohta. Enamikule lauljatest on ta juba tuttav, kuna hakkas tütarlastekoori juhatama juba poolteist aastat tagasi Loitme kõrval. Nagu terava keele ja vaimukuste poolest tuntud Loitme puhul, tuleks temagi arust kooriproovides säilitada huumorimeel. "Mulle üldiselt huumor meeldib, see on väga oluline. Alati, kui õhkkond hakkab liiga töiseks muutuma, peab midagi ette võtma," teab Ingrid.

Varasemad peadirigendid Heino Kaljuste ja Tiia-Ester Loitme sidusid end kooristuudioga neljaks aastakümneks. Ingridilgi on seal dirigendina veerand sajandit täis tiksunud, ka oma asutatud muusikakeskkooli lastekoori on ta juhatanud täpselt 20 aastat (nelja aasta eest kasvas sellest välja ka eraldi noortekoor). Mis vägi koorijuhte nii kaua ühe koha peal hoiab? "Kui sa kollektiivi ette võtad, ei ole kõik kohe nii, nagu sulle meeldiks. Soovitud tasemele jõudmine on pikk protsess – alustades ei oska ehk seda tulemust tahtagi, mida hiljem," põhjendab Ingrid. "Mõnel teisel alal on normaalne, et oled koha peal neli kuni viis aastat ja siis vahetad oma töö hoopis millegi muu vastu, kuid muusik nii ei saa. Kust neid uusi koore ikka kogu aeg võtta?" küsib ta retooriliselt. "Kui olen kooridega koos kasvanud ja arenenud, ei taha nende juurest kusagile minna." Pealegi pakuvad vaheldust muutuv koosseis ja repertuaar.

Hetkel ongi Ellerheinaga käsil repertuaari uuendamine ja valmistumine koostööprojektideks Paavo Järvi, ERSO ja Andres Mustoneniga. Stuudio ootab oma ridadesse uusi lauljaid, alles teist aastat võetakse vastu ka eelkooliealisi. Viie–kuueaastased moodustavad Ellerheina mummukoori.

Koori parim motiveerija on võistlus

Ingrid Kõrvits on oma kooridega saavutanud rahvusvahelistel võistlustel mitmeid auhinnalisi kohti. Viimasteks saavutusteks on Tallinna Muusikakeskkooli noortekoori võit koorikonkursil "Tallinn 2011", esikoht Euroradio konkursil "Let the Peoples Sing 2011" Inglismaal ja grand prix tänavu Ungaris toimunud konkursil "Cantemus" ning Ellerheina tütarlastekoori kuldmedal ja teine koht kevadel Austrias peetud kooride võistlusel "Ave Verum".

Miks on konkursid kooridele eluliselt vajalikud? "Selleks, et taset hoida ja tõsta. Kõik tahavad ju, et neil oleks hea koor. On eesmärk, mille poole püüelda. Konkursil osalemine on motivatsioon. Teisalt annavad festivalid ja konkursid võimaluse välismaal käia. Reisimine on üks väärtusi, mis inimesi – eriti noori – koorielu juures köidab," selgitab Ingrid.