Arhitekt Ike Volkov: "Inimene tahab elada kesklinnas metsa sees vaatega merele." (12)

Milline park tuleks Tallinnas kiiremas korras maha saagida ja täis ehitada?

Parke võiks rohkem olla. Linna haljastus on hierarhiline süsteem: pargid, puiestikud, linnametsad. Paraku ei ole Tallinn selle süsteemi eest sihikindlalt hoolt kandnud. Kaitstakse üksikuid puid, mis on kasvanud juhuslikust seemnest – tuulehoog on viinud seemne kuhugi, kus puu on kontekstiväline, aga tal lastakse suureks kasvada ja võetakse kaitse alla. Selle asemel, et arendada süsteemi.

Samamoodi on Kaarli puiestee mõeldud puiestikuks, mitte metsaks. Puiestiku puud vajavad regulaarset hooldust ja teatud aja tagant väljavahetamist. Soomlaste kaasabil selgitati juba 10 aastat tagasi välja, et ligi 70 hävimisohus puud tuleks kohe maha võtta. Aga siis tekkisid poliitilised kollisioonid: mingi partei esindajad haakisid end käeraudadega puude külge ja nii edasi. Probleemi kasutati populismiks ja puud jäid uuendamata.

Mõistega linnamets meenub mulle, kuidas sõjajärgne Tartu linna peaarhitekt Arnold Matteus lasknud varemetest puhastatud aladele aina puid istutada. Põhjendusega, et praegu ehitatakse nii koledaid maju, teeme siia parem pargi, eks tulevikus kolleegid vaatavad, mis edasi. Ja kui Tartu linnapea Roman Mugur kunagi 1998. aastal Plasku katusele ronis ning ringi vaatas, tunnistanud ta: "Jah, nüüd ma näen, et olen Tartu metskonna ülem."

Minul on olnud au kohtuda korduvalt Arnold Matteusega. Ma olen koos Andres Söödiga teinud Matteusest ka filmi.

Jah, teinekord on õigem mitte ehitada vastutusrikastesse kohtadesse hooajalist kaupa. Matteusel olid omal ajal probleemiks hruštšovkad, mis hakkasid juba Tiigi tänavalt südalinna poole tulema.

See pole vast nii drastiline näide, aga siiski – Tallinnas on minu tõekspidamistega vastuolus Solarise keskus. See klaasist maja on ideaalne äärelinna, aga mitte linna kõige kallimasse ja kaunimasse kohta.

Mida te Tallinnas välismaa kolleegidele kindlasti uhkusega näitate?

Mina alustan tavaliselt linna tutvustamist Kopli liinidelt. Noblessner ja Volta; edasi Kalamaja ning Pelgulinn. Mulle väga meeldib Pelgulinna mastaap ja miljöö.

Kindlasti on üks põnev eksperiment Rotermanni kvartal. Negatiivne on selle kandi jaoks ainult kinokompleks (Coca-Cola Plaza – R. K.).

Viru keskus mulle kah ei meeldi: liiga totaalne ja odav arhitektuur. Estonia puiesteelt vaadates on ta ikka väga kole. Odav kaubanduslahendus.

Mulle meeldib Sampo panga hoone Narva maanteel, Jüri Okase projekteeritud büroohooned, näiteks Metro Plaza.

Aga mis hoonetele Tallinnas läheneksite võimaluse korral buldooseriga?

Ma ei oleks nii radikaalne. Buldooseriga ei läheneks ma sellepärast, et iga maja, iga kompleks on oma ajastu peegeldus. Sellepärast mul oligi kahju, et Sakala keskuse hoone likvideeriti. Eriti perversne on praegu see tornikene, mis alles jäeti.

Raine Karbi projekteeritud hoonetel pole üldse vedanud.

Jah. Üks periood Eesti arhitektuurist on kahjuks hääbumas. Postimaja tehakse radikaalselt ümber... Raine ise on kah muidugi öelnud, et postimaja pole kõige parema plaanilahendusega, aga toona oli see trendikas.

Ma olen Rainega tihedalt suhelnud, kunagi arutasime temaga ka Linnahalli plaani. Raine ütles, et vaata, kui ilus plaan. See on tõesti omaette väärtus! Aga kui esinejatel pole lava taga ruume, mis siis sellest ilust? Ta on ilus paberarhitektuuris.

See tähendab: Linnahalli tuleks vaadata eelkõige helikopterilt?

Jah! Ta on muidugi võimas! Hoone, mille puhul eestlased on saanud lahti oma alaväärsusest. Laiad käepidemed ja avarad trepistikud – Linnahallis on suurte indiaani kultuuride hõngu. Aga kahjuks ta laguneb ja talle ei suudeta leida kasutust.

Lisaks on ta sattunud võistlema selle Saku kilukarbiga (arhitekt Volkov peab silmas Saku Suurhalli – R. K.). Selle kilukarbi ehitamise asemel oleks pidanud mõtestama ja kasutama hoopis Linnahalli. Linnahall on ju siiani pooleli: lava teenindavad lahendused on välja ehitamata. Aga nüüd tõmbas Saku hall funktsioone ja publikut endale ning mõlemad on hädas.

Teie projekteeritud hooned on ikka kõik püsti?

Mina olen oma muude ülesannete kõrval olnud rohkem kodude arhitekt – eramajade projekteerija. Ja individuaalelamu on ajas arenev hoone, kindlasti on neid muudetud. Aga ma olen selles mõttes tolerantne, et elu seab oma nõudmised. Ka Raine Karp on öelnud, et ei sekku, kui tema töid maha lammutatakse – uus elu, uus aeg.

Te rääkisite Rotermanni kvartalist kui heast terviklahendusest ning Viru keskusest kui odavast ja puhtalt müügitulule orienteeritud hoonest. Millest see tuleb, et Viru keskus on avamisest peale olnud rahvast täis, mõnisada meetrit eemal olev Rotermann võimles aga tükk aega, et end nähtavaks teha. Millest see tuleb, et ühte majja hakkab rahvas minema, aga kõrvalmajja ei lähe.

See on äriprojekti küsimus. Viru keskus ja Stockmann on tõmmanud poodidest tühjaks terve vanalinna. Väikepoed on kadunud. See on Ameerika süsteem: linnaäärsesse toidupoodi kõnniteid ei lähe, sest seal sõidetakse suurte džiipide ja järelkärudega ette, ning seejärel ei käida nädal aega poes.

Euroopa kultuur on teine. Saksamaal või Hollandis või Taanis on igas kvartalis oma nurgapealne pood, kust sa saad kätte esmatarbekaubad.

Kui mina olin laps, oli Nõmmel minu kodust paarisaja meetri raadiuses nii-öelda kodupood, lisaks aga veel eraldi piimapood, lihapood, saiapood. Väike laps võttis 25 rubla kaasa (jutt käib ajast enne 1961. aasta rahareformi – R. K.) ja sai kodu lähedalt osta võid ja piima ja saia. Selver mõtiskleb praegu väikesemahuliste, nii-öelda kodupoodide üle.

Rotermanni kvartali juurde tagasi tulles – tegelikult ei tehta kuskil maailmas kunsti ja head arhitektuuri missioonitundeta ja sponsoriteta. Urmas Sõõrumaal oli ühel hetkel palju raha, ta tahtis head teha ja tegigi. Ning küll see kvartal ellu ärkab.

1974. aastal oli minu diplomitöö teemaks kunstiülikoolis, endises ERKIs, Ülemiste terminal. See ühendas rongi-, bussi- ja lennujaama ning sealt oleks viinud tramm sadamasse. Ülemistelt on sadamasse 2,8 kilomeetrit.

Lennujaam selles paigas on küll õnnetus tallinlastele ja Ülemiste järve puhtusele, aga kuna teda sealt kuskile ei viida, siis on unikaalne võimalus teha sinna suur terminal. Balti jaam võiks jääda kohaliku tähtsusega elektrirongidele.

Lisaks on mujal maailmas sageli raudteejaamade ja lennujaamade kõrval suured näitusepaviljonid. Ülemistel saaks seda kõike arendada, seal on tohutult ruumi! Aga siis tulevad konkreetsed inimesed konkreetsete huvidega ja ongi kõik. Hugo Osula ütles, et paremat kohta bussijaamaks kui seesama lollakas Lastekodu tänava territoorium ei ole.

Mina ütlen, et see on eriti jabur koht: kogu see busside manööverdamine, liiklusummikud... Filtri tee on olukorda natukene parandanud, aga seal võimalusi laiendamiseks pole mingisuguseid. Eriti kuna sealsed tööstushooned ja Sossi mägi on arendusprojektid, kuhu tulevad 25kordsed elumajad ja mis kõik.

Ja kohe kõrval on kaitseväe peastaap.

Kaitsevägi ei andnud Filtri tee viaduktile kooskõlastust, sest viaduktilt saaks hästi staabi pihta tulistada!

Niisugustest asjadest, tohutult vastuolulistest nõudmistest, koosnebki linna planeerimine. Alates üksikust puust, mis on juhuslikult kasvama läinud, ja tugevast muinsuskaitsest. Pluss ametkondlikud ja erahuvid, mille vahel balansseerida on väga keeruline.

Meil ehitatakse tohutu laiu teid. Üks projekt on teha Tammsaare teele, garaažide kohale – kuna garaažid on erastatud, ei saa linn neid välja osta – postide peale veel teine kuuerealine kiirmagistraal. No ja mis siis saab? Inimesed sõidavad 90kilomeetrise tunnikiirusega Ülemiste ristmikult Õismäe ristmikule. Ja edasi? Küsimus on selles, miks nad sõidavad. See põhjus tuleb ära lahendada.

No aga kui inimestel on tarvis sõita Ülemistelt Õismäele!

Miks neil on tarvis?

Inimene elab Õismäel!

Nii Õismäe kui Lasnamäe on algselt olnud tasakaalustatud planeeringuga: sinna on planeeritud tootmiskohti, töökohti, elukohti. Tervik on aga jäänud välja ehitamata ja kogu aeg on surve, et teeme neile planeerigu ainult elurajooniks. Nii tekivad monofunktsionaalsed piirkonnad ka Lasnamäe taha, kuhu olid ette nähtud töökohad.

Kaubanduskeskused on välja ehitamata – inimene sõidab piima järele 10 kilomeetrit!

Mina ütlen, et energiaküsimus hakkab meid mõjutama nii, et vahemaad, mida inimene päevas läbib, lihtsalt peavad lühenema. Ja siis kaob ka pendelmigratsioon.

Pendelmigratsioon?

See on see, kui kuskilt Murastest või

Raplast käiakse Tallinna tööle. Sedasi sõitmiseks peavad olema mingid teised liiklusvahendid: hõljukid, suured monorelsid, mida iganes. Autoliikluse ja magistraalide ehitusega seda küsimust ei lahendata.

Ameerikas on 20realised magistraalid ja ikkagi on seal ummikud.

Autoteede ehitamine on muidugi paratamatu, sest autosid tehakse ja ostetakse juurde. Inimene tahab olla universumi kuningas: elada kesklinnas metsa sees vaatega merele, ja Cadillac on hoovis, eks ole.

Teie lahendus Tallinna praegustele ummikutele oleks siis mitte teede laiendamine, vaid elu korraldamine nii, et inimesed ei peaks sõitma läbi linna?

Jah! Liiklus tuleb hajutada. Ma leidsin Tallinna peaarhitektiks oleku ajal oma kappidest 28 eri aegadel tehtud uuringut trammiliikluse kohta. Korraldati aga eurorahade eest järjekordne tellimus – 3,8 miljoni krooni eest, nagu see polegi raha! Tulid jälle spetsialistid väljamaalt ja rääkisid tarka juttu, mis on teada juba aastast 1980: tuleb hakata tegema trammiliini Lasnamäele, ja nii edasi!

Samas on küsimus, kuhu need inimesed trammiga sõidavad ja miks? Võib-olla on õigem vaadata Lasnamäed kompleksselt ning luua sinna töökohti ja teenindust.

Muidugi on inimesel tung minna kesklinna, kust ta leiab meelelahutuse, aga ta võib teha seda kord nädalas. Ta ei pea iga päev sõitma.

Teisalt peab liiklus linnas olema loogiline. Tammsaare tee ja Tartu maantee läbimurdeta ei kujutaks ju enam Tallinna ettegi!

Kuhu areneb nähtavas tulevikus kikilipsukujuline Tallinn, mis on piiratud ühelt poolt mere ja teiselt poolt Ülemiste järvega? Omal ajal ehitati ju lennujaam ja lauluväljak linnast kaugele välja. Nüüd on lauluväljak juba sisuliselt kesklinn. Tallinna servades on ees aga külad, nii et väga palju kaugemale kah laieneda ei saa. Kas linnas sees hakatakse varsti midagi lammutama?

Tallinn on ju nagu šveitsi juust: tühje kohti on küll ja küll!

Näiteks tühi mereäär ja kesklinnas Maakri kvartal. Juba aastakümneid käivad vaidlused, mida ja kuidas sinna teha, aga ei saada kokkuleppele, sest iga garaažiomanik kujutab ette, et tema krundile mahub pilvelõhkuja! Seal tuleks seljad kokku panna ja koos arendada. Õnneks on sellest hakatud aru saama.

Ka Rotermanni kvartalis on veel arenguvõimalusi; Admiraliteedi basseini ääres on tohutult pinda.

Miks on vaja arendada Sitsi tänava kanti? Sellepärast, et seal on raudteesõlm, mis tuleb kesklinnast välja viia. See on absurdne, et Paldiski naftarongid sõidavad Koplisse, seal tehakse nad kaheks rongiks, pööratakse ots ümber ja saadetakse tagasi.

See on ju pomm! Kui Endla viaduktil juhtub naftarongiga õnnetus, ei ole poolt linna enam olemas. Vabariigi valitsus on hävinud – Ansip lendab õhku!

Kui Sitsi mäele tekiks sümbolehitus – näiteks 70kordne maja – tõmbaks see elu sinna juurde. Paljassaarest tuleks rämps välja viia ja hakata arendama. Ainult et kust need inimesed võtta? Inimesi jääb väheks, selles on küsimus, eks ole.

Ega raha kah ülearu ole.

Jah, vahepeal oli masuaeg, aga ka inimesi jääb järjest vähemaks. Paarikümne aasta pärast on Tallinnas 350 000 inimest – kunagi oli koos Maarduga 500 000.

Ka see on eksistentsiaalne küsimus, kuidas muuta riik efektiivsemaks. 10 aastaga on Eesti riigile juurde tekkinud 10 000 ametnikku. Ametnike arvu oleks vaja drastiliselt vähendada!

Lisaks peab paika saama energeetikaküsimus. Meil räägitakse tuulegeneraatoritest, mida mina vihkan. Samas on meil olemas Päike, millelt tulev energia kataks poole tunniga ära Maa aasta vajaduse! Mitte keegi pole suutnud mulle selgeks teha, kuidas nende tuulikute tootmine ning nende juurde käivad akud on efektiivsemad kui Päikeselt saadav energia. Peale selle tehti juba 1960ndatel katsetusi vesinikuautodega.

Need põhiküsimused tuleb ära lahendada, siis arenevad ka linnad loogiliselt.

Seadused on kah loonud tingimused, kus... Minule oli ikka täiesti arusaamatu, kuidas mingi omandivaidluse pärast teeb suur tee jõnksu sisse. See on absurd!

Kui palju on Eestis arhitekti seisukohalt segavaid või tarbetuid seadusi?

Ametnikele on antud väga palju subjektiivset otsustamisõigust ja ametkonnad ei saavuta omavahel konsensust. Üks ajab oma jora, teine ajab oma jora. Lõppkokkuvõttes on kõikidel soov luua inimväärset keskkonda, aga kõike nähakse liiga oma vaatevinklist.

Mõttetuid seadusi, mis omavahel ei harmoneeru, on väga palju. Ma olen olnud planeerimis- ja ehitusseaduse töögrupis. Aasta otsa käisin huviga kohal, vaatasin, mis toimub. Kogu aeg kõlas argument: meil on riigikohtu lahend, meil on halduskohtu lahend – ja vaat sellepärast tuleb niimoodi teha!

Mina ütlen, et kulla lapsed – seal on kõik noored juristid, sümpaatsed ja targad inimesed –, me teeme siin ju uut seadust; need riigikohtu lahendid on vana seaduse pärast. Tuleb võtta ja hakata tegema otsast peale: 10 lehekülge ja ongi uus seadus valmis!

Ma kunagi osalesin Tallinna ehitusmääruse koostamises. Meil oli 10-leheküljeline arusaadav, subjektiivsust vältiv konkreetne tekst. Juristid tulid juurde ja kohe tekkis 45 lehekülge teksti. Tulemus muutus lõpuks segaseks ja pretsedendipõhiseks.

Me rääkisime siin sellest juhuslikust seemnepuust ja selle kaitsmisest. Kui palju töötab üle muinsuskaitse? See on teada lugu, et kui tahta maja remontivale naabrile käru keerata, tuleb saata peale muinsuskaitsjad ja aastatepikkune peavalu on garanteeritud.

Muinsuskaitse on vajalik, aga ka siin peaks välistama subjektiivsuse. Mina olen rääkinud Tallinnas muinsuskaitse majas, et seni, kuni nende peakontori kõrval vanalinnas Uuel tänaval on paekivimajal plastaknad ees, ei saa mina nende ametkonda tõsiselt võtta.

Sama lugu on looduskaitses. Kui me läksime Nõmmel oma klubiga Glehni parki korrastama, sest Glehni kurat ei paista enam võsa seest välja, öeldi, et seal peab kaitsma hoopis pisiulukeid, närilisi ja linnupesi. No kurat, Glehni park on ju loodud pargiks, mitte metsaks, aga nüüd on ta võetud linnametsana kaitse alla ja sa ei tohi seal võsa lõigata! See on absurd!

On asju, mida võiks võtta lihtsamalt ja kainemalt.

Mis teid arhitektitöös kõige rohkem erutab: kas platsi vaatamine ja ette kujutamine, mis kõik võiks seal olla; laua taga detailide viimistlemine või siis lõpuks ehitusel pilgu peal hoidmine ja hoone valmimise ootamine?

Meenutades taas vestlusi Arnold Matteusega: hea, kui ideedest realiseerub 50%.

Minule on kõige ülevam see nii-öelda unenägu: aeg, kui ma käin ringi ja kogun mõtteid. Kõnnid-kõnnid ja siis äkki tuleb mingisugune idee. See on kõige ilusam!

Edasi tuleb idee adaptatsioon ehk tema vormistus, joonistus. Skits on juba esimene muundus. Täpsem projekt – kus on vajalikud kompromissid – on teine muundus.

Tööjoonised on kolmas muundus, ja maja ehitamisel tuleb neljas muundus.

Ning need kõik ei ole sugugi alati paremuse poole.

Kas te vahel veel luuletate kah?

Kindlasti on paremaid luuletajaid kui mina. Teinekord on vaja olnud teha enda tarbeks laulusõnu, aga muidu ma usaldan asjatundjaid. Ma olen igasuguseid jutte ja värke kirjutanud, aga häid kirjanikke on nii palju, et... Kui ma ei kirjuta paremini kui Heming-way, siis ma ei hakka trügima sinna parnassile.

Samuti ei ürita ma mängida Chopini või Paganinit. Ma piirdun rahvalikuma muusikaga.

Ike Volkov: Kunstiakadeemia võiks kolida Seewaldisse

Loen ajakirjandusest: Eesti Kunstiakadeemia (EKA) nõukogu kinnitas EKA uue õppehoone kaheksa võimalikku asukohta. Väärikad, arendamist vajavad kohad kõik.

Ent on veel üks koht, mida võiks kaaluda: Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH) Sihtasutuse hallatav Seewald – huvitava ajaloo ja põneva arhitektuuriga paik Tallinnas.

100 aastat tagasi oli Raasiku krahvinna Elise von Sieversi mõtte kohaselt võimalik vaimuhaigete raviasutust Eestimaa kubermangus ehitada vaid tänu heategevusele. Selleks kinkis paruness Maria Girard de Soucanton 1897. aastal moodustatud Eestimaa Kubermangu Vaimuhaigete Hooldamise Seltsile 10. märtsil 1898. aastal 65 tiinu maad koos oma suvemõisaga Seewald.

1901. aastal pandi Axel von Howeni koostatud planeeringuga paika kogu haiglakompleksi struktuur. Säilis suvemõisaaegne keskteljel paiknev põhja-lõunasuunaline tee, sellest kahele poole kavandati neli sümmeetriliselt asetatud hoonet. 31. oktoobriks 1903, mil peeti haigla avaaktus, olid valmis ehitatud kaks maja, köök ja masinamaja.

1912 valmis niinimetatud seltskondlik maja jumalateenistusteks ja mitmesugusteks muudeks ettevõtmisteks, mida moodsas psühhiaatrias ette nähti. Haigla hoonestus on aja jooksul liikunud mere suunas. Pärast II maailmasõda on parki juurde ehitatud veel polikliinikuhoone ja Merimetsa tee äärde laopinnad. 1980. aastatel valmis suur administratiivhoone-polikliinik.

1996. aasta talvel puhkes tulekahju tollase Tallinna psühhiaatriahaigla töötavas ravihoones; tules hukkus ka inimesi. Maja seisab siiani varemetes, laguneb ja pimedas ei julge selles kaunis kohas liikudagi.

Tänavu 30. mail hävisid tulekahjus Seewaldi ajaloolise haiglahoone katus ja sisemus.

Paraku pole kaks põlenud ravihoonet Merimetsas ainsad mured. Ajaloolises Seewaldi kompleksis on 16 riikliku kaitse all olevat ehitismälestist, millest mitu on väga kehvas seisukorras: näiteks kunagine valvurimaja, surnukuur ehk kabel. Tänavaäärse plangu varjus on tühjalt seisev maja, millel on rauduks ja akendel trellid ees. Tühjalt seisavad veel paar paekivist hoonet ning väike ühekorruseline puidust arstimaja.

Paraku pole haiglal raha mälestiste restaureerimiseks, tema funktsioon on teine. PERH punnitab juba tükk aega kogu alale detailplaneeringut teha, et saada oma maadele ehitusõigust ja need siis võõrandada, kuna ravialused koondatakse Mustamäele. Asi aga ei edene, arhitektuurikonkursist on möödunud õige mitu aastat. Maad on võtnud letargia.

See imekaunis, arhitektuurimälestistega ja avara arengupotentsiaaliga väga hea ligipääsuga ala võiks minna Kunstiakadeemiale! Seal on loodust, ajalugu, uusi arenguid! Noored arhitektid, planeerijad ja restauraatorid, disainerid ja mööbelsepad saaksid oma oskusi tegelikkuses viimistleda ja tulemusi looduses näha. Sobiv eraldatus, samas tõhus sünergia erisuguste hoonete ja arenduste vahel on ideaalne kasvukeskkond kaunitele kunstidele!

Säilitagem väärikas ajalugu, andkem talle uus sisu ja nüüdisaegsed arenguvõimalused!