KULDNE NELIK: 1962. aasta oktoobris ilmunud singel «Love Me Do» pani aluse Liverpooli neliku The Beatles pöörasele eduloole. Järgmiseks aastaks oli Pauli, George’i, Ringo ja Johni kodumaad haaranud biitlomaania, 1964. aastaks olid neist saanud staarid ka USAs.
Triin Tael 5. oktoober 2012 07:00
Täna 50 aastat tagasi ilmunud The Beatlesi esimene singel "Love Me Do" oli lihtsakoeline, enamjaolt kaheduuriline lauluke, mille Paul McCartney oli kirjutanud 16aastaselt tunnist poppi tehes koolivihikusse. Kuid see pani aluse Liverpooli neliku pöörasele tähelennule.

"Love Me Do" on kirjas küll John Lennoni ja Paul McCartney loominguna, kuid põhiautor oli siiski Paul, kes kirjutas laulu aastatel 1958–1959, kui ta parajasti koolist pausi pani. Ta mängis selle ette Johnile, keda oli selleks ajaks tundnud aasta jagu, ning too lisas kaheksa takti pikkuse B-osa. Kuulsusest unelevatel Liverpooli kuttidel oligi kombeks laule koolivihikusse üles tähendada, kirjutas muusikaajakiri Rolling Stone biitlite parimatele lauludele pühendatud eriväljaandes. Lehe ülaosas seisis alati "Järjekordne Lennoni-McCartney algupärand".

Ehkki "Love Me Do" oli lihtsakoeline poplaul, torkas see muusikakriitik Ian MacDonaldi sõnul toonases ajastus esile nagu paljas telliskivisein eeslinna elutoas. Võrreldes sel ajal edetabelites domineerinud Ameerika muusikaliloojate lööklauludega, võis The Beatlesi loos aimata rohmakat Põhja-Inglismaa töölisklassilikkust, MacDonaldi sõnul koguni esimest nõrka revolutsioonikellade kuma.

Kraadelikkust lisab The Beatlesi esiksinglile fakt, et Lennon mängis suupilli, mille ta oli 1960. aastal teel Hamburgi Hollandis Arnhemis muusikariistade poest pätsanud. Poisipõlves oli ta kromaatilise suupilli saanud kingiks oma tädimehelt George’ilt. Suupillist kujuneski biitlite algusaja hittide (näiteks "Please Please Me" ja "From Me to You") tunnus. "John eeldas, et ühel päeval istub ta vangis ja on see tüüp, kes suupilli mängib," meenutas McCartney ajakirjas Rolling Stone.

Esimene trummar sai sule sappa

Biitlite esimese singli "Love Me Do" lindistamine ei möödunud dramaatikata. Kui poisid olid 1962. aasta juunis oma laulu plaadifirma EMI stuudios (hilisemas kuulsas Abbey Road stuudios) koos teiste lugudega ette mänginud, ei jäänud produtsent George Martin trummar Pete Besti etteastega rahule. Martin nõudis, et trummipartii mängiks salvestusel sisse professionaalne stuudiomuusik. See

oli viimne tilk Johni, Pauli ja George Harrisoni kannatuste karikasse, kirjutab Austraalia muusikaväljaanne Stack. Kolmik oli Hamburgist naasmisest saadik Pete’iga jagelenud. Nüüd palusid nad, et The Beatlesi mänedžer Brian Epstein Besti 1962. aasta augusti keskel vallandaks.

Sellest tuli paks pahandus, sest enne Epsteini saabumist olid ansambli mänedžeridena tegutsenud Pete ja tema ema Mona Best. Mona oli 1950ndate lõpus andnud toona alles The Quarrymani nime all tegutsenud grupile võimaluse oma muusikaklubis esineda ning võidelnud nende eest emalõvina. "Olin võtnud neid kui sõpru," rääkis nördinud naine biograaf Hunter Daviese sõnul. "Olin neid nii palju aidanud, korraldanud esinemisi, laenanud raha. Söötsin neid, kui neil kõht tühi oli."

Mänedžer ostis 10 000 eksemplari ise?

4. septembril naasis The Beatles stuudiosse juba Ringo Starriga. Lugu sai linti 15 salvestusega, kuid ka Ringo trummimäng ei rahuldanud produtsent Martinit. Viimaseks salvestussessiooniks 11. septembril oli trumme mängima palgatud profimuusik Andy White. Vaene Ringo pidi leppima tamburiini kõksimisega.

"Love Me Do", mille B-poolel oli lugu "P. S. I Love You", jõudis Briti edetabelis 17. kohale. Käisid jutud, et Epstein oli singli upitamiseks 10 000 eksemplari ise ära ostnud, aga kinnitust pole see kuuldus leidnud.

Briti leht The Guardian märgib, et 1962. aasta oktoobrit võib nimetada nüüdisaegse kultuuri sünnikuuks. ""Love Me Do" oli toores, lihtne, otsekohene ja seksikas. The Beatles oli saabunud ning uus põlvkond oli saanud oma elule uue soundtrack’i. 17 aastat pärast Euroopa vabastamist ja võitu Jaapani üle oli sõda viimaks läbi. Mitte miski – kultuuris, ühiskonnas, igapäevamaailmas endas – polnud enam eales sama mis enne."

Tegutseda jõuti 13 aastat

Märts 1957 – John Lennon moodustab Liverpoolis ansambli Black Jacks, mis saab hiljem nimeks The Quarrymen. Oktoobrist esineb koos bändiga Paul McCartney, järgmise aasta veebruaris liitub George Harrison.

Mai 1960 – The Quarrymen võtab nimeks Silver Beetles.

August 1962 – ansambel vallandab Besti, trummariks saab Ringo Starr.

Märts 1963 – ilmub debüütalbum "Please Please Me", mis tõuseb maikuus Briti edetabelis esikohale.

Juuli 1964 – Ilmub album "A Hard Day’s Night", mida Suurbritannias müüakse 9 päevaga 1,5 miljonit eksemplari – Briti ajaloo kiireima läbimüügiga plaat.

November 1966 – John tutvub Londoni kunstigaleriis USA avangardkunstniku Yoko Onoga.

Mai 1967 – Paul tutvub Londoni ööklubis USA fotograafi Linda Eastmaniga.

August 1967 – Brian Epstein sureb uimasti üledoosi.

Märts 1969 – Paul ja Linda ning John ja Yoko abielluvad.

September 1969 – Yokoga ansambli Plastic Ono Band moodustanud John teatab Paulile, et lahkub bändist.

Aprill 1970 – Pauli pressiteadet tema sooloplaadi ilmumisest tõlgendatakse mitu aastat sisekonfliktides vaevelnud The Beatlesi lõpliku lagunemisena.