Inimesed

"Kui Ada filmielu otsa sai, hakkas ta ennast ise hävitama. Ta tundis end mahajäetu ja üksikuna." (66)

Jaanus Kulli, 5. oktoober 2012, 07:00
Ada Lundver 2010. aastal.Foto: Tiina Kõrtsini
"Ma arvan, et Ada väsis ära. Elust," rääkis Ada Lundveri sõbranna ja tema kahe elulooraamatu autor Lea Arme ETV "Ringvaates" pea aasta tagasi. Homme möödub sellest aasta, kui Eesti vist ainuke tõeline filmitäht, kes kunagi on kogenud sedavõrd suurt armastust, lugupidamist, tähelepanu ja austust nii kodumaal kui kuuendikul planeedist, igaveseks taevasse tõusis.

"Võib vaid aimata, millises seltskonnas Ada liikus ja kes kõik polnud temasse armunud," õhkab Lundveri onutütar Kulla Määtänen. "Tal oli kodus Muslim Magomajevi plaat, mille ümbrisele oli laulja oma käega kirjutanud: "Ada, ma armastan sind". Kõik armastasid teda. Ada oli tõepoolest üleliiduline filmitäht.

Samal teemal

Kuni ühel päeval oli see kõik minevik. Aga ta ei tahtnud olla keegi teine, ta tahtis olla veel keegi," ei suuda Ada Lundveri onutütar Kulla Määtänen ilustada reaalsust ka filminäitleja esimesel surma-aastapäeval. Ja Kullal on selleks õigus. Ta tundis Adat lapsepõlvest peale. "Ada oli mulle kui õde," tunnistab onutütar.

Korraga ei olnud Ada enam mitte keegi

"Aga kui Ada filmielu, kõik need kakskümmend kuus või seitse kinorolli korraga otsa said, hakkas ta ennast ise hävitama. Ma arvan, et see oligi põhjus, miks ta jooma hakkas," ei pigista onutütar tegelikkuse ees silmi kinni. "Käitunuks ta teistmoodi ning jätnuks mõne pitsi võtmata, oleks teda kindlasti veel mõnda filmi kutsutud ja ta karjäär oleks võinud kesta palju kauem," usub Kulla.

"Ada oli nooruses imeilus ja ta oli tõesti väga hea näitleja, tõenäoliselt parim eesti näitlejanna läbi aegade, kelle kohta võis tõesti öelda primadonna või diiva ning ma olin kohutavalt uhke, et olen ta sugulane. Aga mitte enam täna," ei püüagi Kulla halva mängu juures teha head nägu.

Kulla sõnul ei teinud Ada ise kunagi juttu, miks ta viimastel aastatel sedavõrd tihti pitsipõhja vaatama hakkas. "Aga ma ju nägin, ma ju sain aru, milles oli tegelik põhjus. Adal löödi sellega jalad alt, et ta ei olnud korraga enam mitte keegi. Ta tundis ennast mahajäetu ja üksikuna. Kui teda ei kutsutud enam filmi ja kui seljataha olid jäänud ka need aastad, kui ta tegi tööd konferansjeena ning koos Jaak Joala, Tõnis Mäe, Gunnar Grapsi ning ansamblitega Vitamiin ja Apelsin oli sõitnud läbi pea terve tollase NLi. Kuigi samas oli see ta enda valik. See enesehävitamine. Pärast taastusravi öeldi ju, et ei tohi enam. Aga ta ikka tegi seda! Kahju. Kohutavalt kahju. Sest mulle oli ta ainuke. Ta oli mulle lausa õe eest. Tunnen temast suurt puudust. Mille peale ma ütleks, et kuradi viin, sellel on ikka suur võim," põrutab onutütar.

"Aga mind ta ju ei kuulanud. Saatis pikalt, tuletades alati meelde, et ma olen temast üheksa aastat noorem. Aga miks keegi ta tuttavatest, miks keegi ta sõbrannadest – kuigi seda sõna ta ei armastanud – ei aidanud teda? Keegi oleks ju võinud käe ette panna, sest ta ju hävitas ennast täie hooga. Ta oleks võinud olla veel täis elujõudu. Võib-olla isegi veel mängida. Võtame kas või Ita Everi – kui kena ta on! Koos oma kortsudega. Miks ei võinuks olla Ada täna samasugune," hoiab onutütar Kulla pisaraid tagasi.

"Meenutan teda ikka iga päev ja oleks nii tore, kui me tänini oleks kõrvuti rivis. Teineteisele abiks. Sellest on kohutavalt kahju! Lapsepõlves olime nagu sukk ja saabas, nagu õed. Samas võitlevad minus kaks poolt. Ja midagi pole parata, see paha pool on natuke üle," ei suuda Kulla leppida mitmete asjadega, mida tal Lundverit hooldades tema viimastel eluaastatel kogeda tuli, kuid millest ta avalikkuse ees rääkida ei taha. "Et see viin ta niimoodi ära võttis... Tal polnud ju muud muret elus olnud kui ainult ta elukutse, mida ta nautis ja millest ta lõpus nii väga puudust tundis. Ent seda kõike tegi see kella kümnest poe lahti tegemine," ohkab Kulla.

"Kuni kolmekümnenda eluaastani ei võtnud ta ju tilkagi. Ent väga kiire muutus toimus kuskil kaheksakümnendatel aastatel. Millest, ma ei tea? Seesama probleem viis temast lõpuks eemale ka kõik sõbrad ja tuttavad. Ja nii ta tundiski, et teda enam ei vajata. Ent sisemuses ei suutnud ta sellega leppida. Mis kokkuvõttes kahjuks teda veelgi enam ja veelgi kiiremini põhja poole tiris. Justkui veekeeris. Sellega tõrjus ta eemale kõik, kes temaga siiamaani vähegi olid vähem või rohkem lävinud. Kes neid ta jutte ikka enam jaksas kuulata, et olen mänginud kahekümne kuues filmis," on Kulla ehmatavalt aus, eelistades nutvat teatrimaski naervale.

Lilled haual ei õitse igavesti

Ada Lundver tunnistas ka ise aasta enne oma lahkumist Õhtulehele, et mida aeg edasi, seda sagedamini ta mõtted surmale lähevad. "Väga sageli mõtlen, et ma elan ju üksinda. Kõik väga lähedased inimesed on ümbert ära kadunud. Miks küll nii on läinud ja mida siis mina siin veel töllerdan! See on nii kurb," tõdes filmidiiva, kes ennast eestlaste mällu on mänginud ennekõike selliste rollidega nagu Reet filmis "Andres Lapeteuse juhtum", Virgu Anni filmis "Külmale maale", Leeda "Pimedates akendes" Meeri "Lindpriides" Meeri ning Valve "Jälgedes".

Eesti vist ainus ja tõeline filmistaar Ada Lundver kuulas justkui oma sõbra Urmas Oti kutset, kes siiajääjatega samuti oktoobrikuus jumalaga jättis. Nüüd on ta leidnud oma viimse puhkepaiga Metsakalmistul ema ja võõrasisa haua kõrval. Lundveri kääbast tähistab väike ja tagasihoidlik plaat. "Aga see jääb ju tädi (Lundveri ema – J. K) ja onu Augusti suure kivi taha. On lihtsalt mingi õnnetu pisike lapakas," ei suuda siingi onutütar Kulla, kelle õiglustunnet ta sõnul on taas riivatud, olukorraga leppida.

"Jah, ma olen vastik hiidlane, miski trots on sees. Ja sellepärast ma nüüd kipsis käega olengi. Jumal tasus kätte mulle," viskab poolenisti hiidlane Kulla enda üle nalja. "Aga eks see teab, kelle kohustus oleks seda hauda korras hoida ja siia korralik kivi muretseda. Kas või korjanduse korras. "Kui inimene on saanud... loomulikult ta aitas Adat haiguse ajal.... Aga mis maksvad tänapäeval maalid ja kristall," jääb Kulla samas salapäraseks. "Lootsin, et selle eest, et inimesel on südametunnistus," katkeb Kulla Määtäneni hääl. "Lea Arme on vist sinna roosi viinud ja keegi krüsanteemi. Aga need ei õitse ju igavesti."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee