Inimesed

Lea Arme: "Me rääkisime surmast palju." 

Lea Arme, 5. oktoober 2012, 07:00
Foto: PEETER LANGOVITS / POSTIMEES
"Meil oli Adaga igasuguseid jutuajamisi, aga mul on tuline kahju, et ma ei märganud kunagi küsida, kuidas ta tahaks, et teda ükskord meenutataks. Me rääkisime surmast palju, aga see oli alati kellegi teise surm. Surmaga on sagedasti nii – see on alati kaugel ja juhtub kellegi teisega. Inimene on üks imelik loom, on mul õigus?

"On mul õigus?" oli üks Ada meelisküsimusi. Nagu ka "kas te saate minust aru?" ja "kas te olete minuga nõus?". Pagana hea psühholoogiline nõks, kas pole – niisugustele küsimustele on ju peaaegu võimatu eitavalt vastata! Ma arvan, et Ada saigi elus kätte suuremalt jaolt kõik, mis ta tahtis. Varem või hiljem. Kuni lõpuni välja.

Samal teemal

Vahel teeb mulle ikka veel tuska, et Ada rohkem ei tahtnud – sest nii võimsal näitlejal oleks võinud olla palju rohkem rolle. Aga teistpidi võttes – eks ole ju elugi omamoodi mäng ja Lundveri-rolli mängis Ada siin igatahes vägevaks. Missugune oli see Ada, kes grimmi maha võttis ja kostüümi kappi riputas, seda teavad peegel garderoobis ja Jumal taevas. Ja kes muu peakski?

Niipalju tundsin ma Adat siiski, et hundiulg ja hala teemal mõtle-kui-üksi-see-Ada-Lundver-elu-lõpus-ikka-oli-ja-bla-bla-blaaaa.... ei sobi kuidagi. Ei Ada elu ega surmaga. See akord on täiesti valest ooperist, nagu öeldakse.

Ma ei oska oletada, mida Ada sellest arvaks, et ma teda praegu siin leheveergudel meenutan. Tema esimesel surma-aastapäeval. Kui kummaline ajamäärus – Ada surma-aastapäev. Adast võis igasuguseid trikke oodata ja eeldada, aga et ta ühel heal päeval kätte võtab ja ära sureb, see justkui ei sobi üldse pilti. Mõni inimene lihtsalt on selleks liiga elus.

Aga maailma lõpus on kohvik, kus me ükskord kohtume kõik – kulunud kujund, millel on ometi mingi tuhmumatu võlu. Ada ei olnud küll kohvikus istuja tüüp, aga sinna, ma arvan, ta tuleb. Kus ta pääseb!"

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee