Inimesed

Tarmo Männardi keeleõpe: "Kuulasin ja kuulasin ja kuulasin –kümneid ja sadu kordi." (11)

Viljar Voog, 3. oktoober 2012 07:00
EESKUJU: Pärast «Jussikese» etendusi Fääri saartel läks seal teatrikunst nii hinda, et väikesaartel loodi lausa oma nukuteater. Foto: Viljar Voog
"?????, ????? ???? Jussike!" ehk "Tere, mina olen Jussike!" on näitleja Tarmo Männard võimeline pärast poolteist nädalat kestnud tuupimist kasahhi keeles soravalt ütlema. Kasahstani riigikeel on viies võõrkeel, mille mees lastelavastuse "Jussikese 7 sõpra" tarvis on ära õppinud, tihti panustades mitu kuud higi vaid paari pooletunnise etenduse tarvis.

Eesti, jaapani, vene, fääri, hiina (kevadel ootab ungari, aga praegu kasahhi keel) – NuKu etendus "Jussikese seitse sõpra" on kümne aastaga maailmale korraliku ringi peale teinud. Iga uus keel tähendab peaosatäitja Tarmo Männardile aga vaevarikast õppimisprotsessi. "See on hirmus töö ja tampimine," selgitab mees, kuidas näidend iga kord pähe jääb.

Kui ühe keele õppimiseks vajalikud kuulamised tundideks ümber arvutada, on näitleja kindel, et neid tuleks kokku mitme päeva jagu. "Ükskord ta lihtsalt jääb meelde," võtab mees tampimismeetodi kokku.

Õppimise-esinemise suhe on kiivas

Peab jääma, sest laval Männard mingit keeleabi ei saa. "Mul on –6 prillid – see on väga kange. See tähendab, et keegi ei saa mulle saalist midagi ette näidata ja kuna mu parukas ei ole pikkade juustega, siis mulle ei saa ka mingit kõrvaklappi kuskilt minna," selgitab ta oma muret.

Miks end üldse tõlketööga vaevata? "Kohalikus keeles mängime me seda sellepärast, et selles etenduses ma suhtlen lastega: ma küsin laste käest asju ja nad vastavad mulle. Kui ma küsin jaapani laste käest eesti keeles: "Mis see on?" siis ükski jaapani laps ei saa aru, mida ma küsisin ja kui nad ka vastavad, siis on kõik nagu pudru ja kapsad ja väga mõttetu," räägib Männard.

Esimene välisreis oligi just Jaapanisse. Enne esietendust oli Jussikese rollis oleval näitlejal higi krae vahel ja kõht lahti, aga siis läks esinemiseks. "Kui ma küsisin jaapani lastelt: "Mis see on: kopp-kopp-kopp?" Nad karjusid mulle: "Kanadzuchidese!", siis ma sain aru, et jaapani lapsed said aru, mida ma küsisin, nad vastasid mulle ja mina omakorda sain aru, mida nad mulle vastasid ja sain omakorda ütelda selle peale: "Jah, see on haamer!"" meenutab mees, kuidas kõik lõpuks hästi läks.

Kõik see töö ja vaev kulub ära väga kiiresti. Kui näitlejad eile pooletunnise etenduse hiina keelt õppivatele Eesti noortele ette kandsid, tegid nad seda alles kolmandat korda ja vaevalt seda etendust niipea uuesti vaja läheb.